Aeg annab kõik
|
|  Yüklə 0.88 Mb.
|
Kaugel VenesKaugel Venes paksus metsas seisab sõdur valvel seal, oma langend sõbra kõrval, keda taband surmav kuul.
sõber, pöördu koju taas. Näed sa jälle armast Eestit, minu neiut tervita. Võta sõrmus minu sõrmest, võta sõrmus minu käest, suru huuled tema laubal viimse tervitusena. Nõnda oli sõdur rääkind, nõnda sõdur tõotanud, surm on sulgend tema lauged, kaugel kodumaast ta haud. Eesti mehed, Eesti naised, hoidke kõrgel tema au, sest ta teie eest on langend kaitstes Eesti vabadust. Kaugused kutsuvadÖö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus, tähtede helkivas süles naeratab kahvatu kuu. Tean, et, mu tüdruk, sa magad. Tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli. Tüdruk, ütle mul, kust sa nad said. Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on teis. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jään. Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka pean. Sina ja mina ja meri - üks meist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Kaunim linn on Eestis TartuKaunim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal. Kes kord käinud seal, ei sel meelest läe kaunid tunnid Toomemäel. Refr. Kaunim linn on Eestis Tartu ja kui saatus sind on viind ära kaugele, koju viib su tee, ikka Tartu tagasi. Sinna jäid minu isa ja ema, sinna jäid minu õde ja vend. Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub, kätte jõudnud tasumise tund! Refr. Kaunim linn on ... Ei me kauem end oodata lase, võitlus ühine kõiki meid seob. Me tuleme ja võidame, "Vanemuises" laulame. Refr. Kaunim linn on ... Kawe keldrisSeal Kawe keldris all, kus trellid akendel ja uksed tugevad need riivis on, mult võeti vabadus, jäi järel mälestus, nüüd terve eluaeg ei näe ma sind.
et trellid tugevad saab määratud. Öö pikk ja pimedus ja kaugel kallimast ja terve igavik ei näe ma sind. Ära nuta neiuke, ma õnne soovin sul, mind tabas saatus karm kesk noorustuld. Kui leiad teise sa, mind ära unusta, ka meie südames oli kevade. Kes on rikasKes on rikas, see vaid praadi süüa vehib, Kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib, Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, Kes on vaene, see on kuiv kui surmavari.
Ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda, Kes on vaene, julgeb sellest ainult mõelda. Kes on rikas, pahvib sigaretti magust, Kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust. Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, Kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, Kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas. Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi, Kes on vaene, vantsib paljajalu ringi. Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla, Kes on vaene, lendab tihti trepist alla. Kes on rikas, seda iga naine ihkab, Kes on vaene, see vaid igatsedes õhkab. Kes on rikas, julgeb abikaasat petta, Kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta. Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, Kes on vaene, tasub kongis kõik ekstsessid. Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti, Kes on vaene, talle puistama peab kotti. Kes on rikas, see ju uhkes lauas praalib, Kes on vaene, seda paha tuju klaarib. Kes on rikas, läheb hauda kätel kantud, Kes on vaene, läheb käru peale pantud. KesköötundOn kesköötundi löönud juba kellad kõik me linnas, küllap oled voodis sa, kuid mul ei tule und. Toas ma küünlavalgel kõnnin ikka siia-sinna ja mul on tunne, et minust mõtled sel ööl.
tahaksin ma, kuid kahjuks neid ei näe, kujutlen su naeru, kallis, kuid tuba külmalt vaikseks jääb… Ma ei tea, miks sa ei tulnud, püüan põhjust leida. Kuigi minu üksindust see kergemaks ei tee. Küünal sinu pildi peale pikki varje heidab ja mul on tunne, et minust mõtled sel ööl. KevadkuulKevadkuul metsas lõokene lõõris ju, kui me läksime käsikäes, ümber haljendas aas. Mäletad, siis su südame võitsin ma, vaiksel pingil seal pärna all sulle ütlesin ma,
niisama kaunis ta kui see. Võib-olla pärna all veel ikka sama pingike, kuid kes seal istub, seda enam me ei tea. Kuid tulevik meid põrmugi ei häiri, meil aega on siis küllalt viibida.... Ehk saja aasta kestel kordub sama kevade, kuid ilusaim ta nüüd on sinuga. Ime see, tuhat kord olnud kevade, palju armunuid istund siin, kuid neid keegi ei tea. Kindlasti sama saatus kord tabab meid, särab taas õnnepäikene, kuid me seda ei näe, et saja aasta kestel... KIRI VENDADELE
|