Aeg annab kõik

Kord põllul kõndisin härradega ringi

Kord põllul kõndisin härradega ringi,

joo joo, härradega ringi, joo härradega ringi.

Neid aegu saatuselt tagasi ei tingi,

joo joo tagasi ei tingi, joo tagasi ei tingi.
Need härrad aega minu seltsis viitsid, joo joo…

Nad silma tegid ja libedasti kiitsid, joo joo…

Neid uskusin ma ja häbi pean nüüd tundma joo joo…

Siis üksi sumpasin põllupeenral hanges joo joo…

Kuid mulle otsa nüüd enam nad ei vaata joo joo…

KORRAKS VAID

Refr. Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga,

Korraks vaid, küllap nii vist peabki olema.

Korraks vaid lootsin leida õnne ma,

Korraks vaid, kuid siis jälle läksid sa.
Ütlesid, et lahkud minust - teise leidnud sa,

Nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma.

Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind.

No ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind!

Ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea.

Pole tarvis teada mul, et süüdi pole sa,

Küll aeg see kiirelt mööda läeb, pea unustan sind ma.

Kotka lend

Kord lendas lind üle õitsva maa,

tal oli kiire, koju ruttas ta.

paar kirkaid kive, üksik oksaraag,

seal on ta kodu, sinna ruttab ta.
Ref. Sest et kõigil olema peab

kodu, mida meeles ta peab.

Hallide pilvede all kodu siiski tal.

Kuigi tiivad väsinud tal,

kodus loodab puhata ta.

Hallide pilvede all kodu siiski tal.

või merel laevu, tormis hukkunuid?

Nii mõtles lind, kui nägi ta,

ta nägi kotkast verisulis maas.

sest verel ikka on vere hind.

Veel kaua õhus nad tiirlesid,

ta valged suled need lendlesid.

Kuhu küll kõik lilled jäid

Kuhu küll kõik lilled jäid,

mis on neist küll saanud?

Kuhu küll kõik lilled jäid,

kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Neiud tuppa õied tõid.

:,: Mil ükskord mõistad sa? :,:

mis on neist küll saanud?

Kuhu küll kõik neiud jäid,

kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik neiud jäid?

Mehe leidis iga neid.

:,: Mil ükskord mõistad sa? :,:
Kuhu küll kõik mehed jäid,

mis on neist nüüd saanud?

Kuhu küll kõik mehed jäid,

kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik mehed jäid?

Sõtta läksid püstipäi...

:,: Mil ükskord mõistad sa? :,:
Kuhu küll kõik hauad jäid,

mis on neist küll saanud?

Kuhu küll kõik hauad jäid,

kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik hauad jäid?

Maa on jälle lilli täis...

:,: Mil ükskord mõistad sa? :,:

Kuhu nad jäid

Kevadekuu ja pungad puhkemas puul –

kes teab küll, kuhu nad jäid?

Voolavad veed, koos käidud rajad ja teed –

kes teab küll, kuhu nad jäid?

Päikeselõõm, su silmis sädelev rõõm ­–

kes teab küll, kuhu nad jäid?

Kullane kuu ja hõõguv suudlus su suul –

kes teab küll, kuhu nad jäid?
Ref. Tuli tuul, külm tuul, need kõik ta kaasa viis.

Tuli tuul, külm tuul, leek koldes kustus siis.

Vaid unelmates veel käin unustatud teel.
Põllud ja aas ja vaigulõhnane laas –

kes teab küll, kuhu nad jäid?

Sireliõis veel peidus olla kus võib –

kes teab küll, kuhu nad jäid?

Kui ehapunal

Kui ehapunal tuld helkis meri,

kui ehapunal tuul jutustas.

Aas vaikselt leinas, kui päike suri,

ja meri unele ranna äiutas.
Kesk õitsvaid lilli mina leidsin sinu,

Kesk õitsvaid lilli sind suudlesin,

Kesk õitsvaid lilli meil laulis ööbik,

tema laulis hümni armastusele.

kus viibid sa, minu kallike.

Sinu väikene suukene ei iial väsi,

suudlusi jagab ta mulle miljonid.

KUI KALLIST KODUST LÄKSIN

Kui kallist kodust läksin

:,: ma kurvalt kaugele :,:

Siis ütles kase varjul mull’ hella neiuke:

“Nii selge kui see allik

:,: on minu armastus :,:

ja käib ka õhtu hakul su järel igatsus!”
Refr. Sinu süda on kui Emajõgi,

voolab vaikselt, tundmata ta vägi.

:,: Täna võid sa neidu armasta

aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad. :,:

:,: ja mõnda allikat :,:

Ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat.

Ei olnud kask, ei allik

:,: nii armas ometi :,:

Ei naernud võõras neiu nii armsalt iialgi.

:,: ma rõõmul rändasin :,:

ja allikat ja kaske ma jälle tervitin,

kask oli ära kuivand

:,: ja allik mudane :,:

mu neiu oli läinud ära teise kaenlasse.

Kui lapsena lustilla luhal

Kui lapsena lustilla luhal

ma mängisin kaskede all,

:,: siis oli mu süda nii puhas

kui allikavete kristall. :,:
Maailm aina säras mu silmas,

kõik süütu ja puhas mul näis.

:,: Ma ei teadnud, et õelust maailmas

on kaunimad hingedki täis. :,:

see oli mu ainuke oht,

:,: kuid ema mind osavalt põetas

ja terveks sai haavatud koht. :,:

nüüd valust on lõhkemas rind.

:,: Ei emakese oskus nüüd suuda

neist haavadest päästa küll mind. :,:

Kui mina alles

Kui mina alles noor veel olin, noor veel olin,

lapsepõlves mängisin, mängisin,

ei mina teadnud muud, kui seda, muud, kui seda,

mis mina nägin silmaga, silmaga.
Meie elu on siin ilmas, on siin ilmas

nii kui linnul oksa peal, oksa peal.

Ei me tea, kas me saame, kas me saame

siin veel kokku tulema, tulema.

süda on täis kurvastust, kurvastust.

Rõõm teeb lapse lauluhääle, lauluhääle

kaunimaks, kui kandlekeel, kandlekeel.