Aeg annab kõik

Aeg annab kõik

Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka

ja iial kaugeid aegu kätte me ei saa.

Võib-olla varjab kaugeid päevi udu kuldne loor,

kuid kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor.
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka,

kord muutub tühjaks jälle õisi kandnud maa.

Võib-olla tundub liiga kaunis ammu kuuldud soov

kuid kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor.

kuid, kallis, aeg ei keela silma vaadata.

Võib-olla siis just viivuks kustub keelav valgusfoor

ning rõõm me ümber jälle on kord vallatu ja noor.

AEG KAOB, RÕÕMUD JÄÄVAD

Aeg kaob, rõõmud jäävad,

katmas kord su pead valge juus.

Aeg kaob, laulud jäävad,

noorusraal mis laulis su suu.
Pilk nii soe, aastad siis ei loe,

kui on veel su hing erk ja noor.

Raske tee kurvaks eal ei tee,

rõõmu tunda võid igal pool.

tärkav loodus nüüd kutsub sind.

Kuldselt siis särab päiksekiir,

kõrgel taevalael laulmas lind.

armsad lapselapsed põlvedel,

paitada neid sasipäid nii hellalt püüad sa,

laste mänge kaasa mängiks veel,

kui saaks siis...
Aeg kaob, rõõmud jäävad...
Pilk nii soe, aastad siis ei loe,

kui on veel su hing erk ja noor.

Raske tee kurvaks eal ei tee,

rõõmu tunda võid igal pool.

AEG, OO, MIKS KIIRELT LÄED

Kui päev uinub päikesemaias

ja hämarus puudutab maad,

:,: siis toomedest lõhnavas aias

me sinuga kohtume taas :,:
Aeg, oo, miks kiirelt läed,

kaob õnneöö?

Las hetkeks veel sind enne näen,

kui ütlen sul head ööd!

tähislaotuse virvendav pind.

:,: Ning tahtmatult sosistan sulle –

mu kallis, ms armastan sind. :,:

küllap tunnen neid jaanikuu öid!

:,: Ja valgeisse õitesse peidab

sirel lahke ja sõbralik meid. :,:

aeg teeb oma töö

Aeg meid muutnud on,

just nii on see.

Vist aasta on möödas päevast, mil ta

ütles mulle ei.
Nii sain veel üks kord

ma teada tõe:

kui kuulsus, au ja hiilgus on suur,

on sul käes kõik muu.

aga siiski lihtsalt mul ei vea.

Vaid veidi veel mind piinab,

et ei olnud sulle hea.

kuid kaotus jäi,

tookord siis lootsin ma veel,

et see nii ei jää.

AH KUI JUBA MÜRGEL

Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll:

näed elu, ent varsti läeb valuks see sul!

Ah, kui juba mürgel, siis mürgel põhjalik!

Ah, kui juba unustus, siis olgu täielik!
Ju nooruses tormasid ellu sa ka,

kulutid jõudu, ent kõik see asjata!

Ah, kui juba...
Nüüd pooled su noorusepäevist on läind,

kuid neis oma õnne sa pole veel näind!

Ah, kui juba ...
Ka teaduse kõrgusi rünnanud sa,

kuid suuremad tõed ka sääl sul leidmata!

Ah, kui juba ...
Ja armastushurma sa tunda ka saand,

kuid sellest sul valulik mälestus jäänd!

Ah, kui juba ...
Sest valagem klaasid kõik uuesti täis

ja joogem nad tühjaks, vast aitab, eks näis!

Ah, kui juba ...

Ainsaks kaaslaseks mul kuu

On vist parem see, kui peolt ma lahkun siit.

Ma ei tea, mis juhtus ja miks läks kõik nii.

Keset tantsu sa mind jätsid üksinda –

seisin nurgas, hinges pettumus ja piin.

Olin julgust kogund nädala või paar,

Kas tõesti lause see nii muutis sinu meelt,

on see põhjus, miks mind üksi jätsid sa?

Ainsaks kaaslaseks mul kuu kiirgab taevas

On vist parem see ....

AITA MÖÖDA SAATA ÖÖ

Sõlmi juustest lahti pael, heida põrandale see.

Nagu leegi võbin lael veel mu kõrval leba sa.

Ära looda leida und, peagi hommik koitma lööb.

Kingi mulle mõni tund, aita mööda saata öö.
Refr. Olen halb või olen hea,

kohut mõistma sa ei pea.

Võtku homme mind või saatan,

täna sõpra vajan ma.

Kurb on see, kui üksi jään - aita mööda saata öö.

Alati olen mina lustilik

Alati olen mina lustilik, lustilik,

alati meeldib mul viin,

et tema küll natuke uimastav, uimastav,

sellest ei ole suurt lugu.
:,: Laeva kõrts oli kõrgel mäel

ja puped tantsid särgi väel :,:

alati meeldib mul tants,

et tema küll natuke väsitav, väsitav,

sellest ei ole suurt lugu.

kingad helekollased :,:

alati meeldib mul naine,

et tema küll natuke toriseb, poriseb,

sellest ei ole suurt lugu.

kinkis mulle uuriketi :,:

alati meeldib mul voodi,

et ta küll natuke kõigutab, kõigutab,

sellest ei ole suurt lugu.

ja Mann oli iga ukse peal,

Manni toas kõlas pill

ja Mann oli nagu roosilill.

ALICE

Istun aknal, loojumas päev,

äkki kuju tuttavat näen - see on Alice.

Kas petavad silmad või tõsi on see-

käes tal pakitud kohver ja keep,

ta korraks peatub ja lehvitab siis.

üks määravaks kord saab,

võib-olla on see saatus,

et täna lahkub ta,

kuigi palju-palju aastaid

oli olnud mulle naabriks Alice.

Kõik need aastad reas,

mis on elus mööda läind,

kui lootusetult pime

olin õnne kõrval käind.

Nii ei näinud ma, et kogu aja

olnud mulle naabriks Alice.

süda rõõmu ja joovastust täis - oo Alice!

Suvesoojus seal silitas päid,

paitas silmi nii siiraid ja häid,

kui loodus hellitas meid - see meeles on veel.
Ref. On hetki elus…..
Nüüd ei teagi, kas eales veel ma

kuulda uksel ta koputust saan - oo Alice!

On vist tõsi see - ta jäädavalt läeb.

Ainus tunne, mis minule jääb - see on tühjus.