Aeg annab kõik
|
|  Yüklə 0.88 Mb.
|
Klaara ja VeeraNarva linnas üle oja, hoia ja keela, ehitasid omal maja Klaara ja Veera.
nii et püksid lõhki kisu - Klaara ja Veera. Ukse peale pandi sildid, hoia ja keela, kehvad ärgu tulgu ligi - Klaara ja Veera. Akna ees olid satsid-pitsid, hoia ja keela, aknast välja vaatsid litsid - Klaara ja Veera. Siis kui juba algas pidu, hoia ja keela, mehi tuli terve rodu - Klaara ja Veera. Meeleolu oli uljas, hoia ja keela, kuni valge oli väljas - Klaara ja Veera. Peole läksid uhked daamid, hoia ja keela, tagasi tulid paljad raamid - Klaara ja Veera. Enam linnas pole litse, hoia ja keela, lüpsavad kolhoosis kitse - Klaara ja Veera. Neil ei ole vaja saale, hoia ja keela, asutasid filiaale - Klaara ja Veera. Sommerlingi lauda taha, hoia ja keela, ühel õhtul heitsid maha - Klaara ja Veera. Mehed, tulge meile külla, hoia ja keela, teeme teile tuju ülla - Klaara ja Veera. KoduigatsusVõõras rand ja võõras liiv mõtted kodumaale viib. Kui saaks, kui võiks jätta siin kõik – koduigatsus on suur.
seal tundsin kord kõigest rõõmu. Seal, kus mu kodumaa, kord leidsin armsama, mil ükskord sinna ma saan? Aastad pikad nagu öö, lootus kustund raskest tööst. Ei tea, kuis peaks muutma kõik heaks – koduigatsus on suur. Kus lilled õitsevad… Suur ja lai on tähislaotus, siiski suurem veel mu kaotus. Kaob aeg, kaob naer, kaob naer, kaob nutt – koduigatsus vaid jääb. Kus lilled õitsevad… kOLM PUNAST ROOSIOn laual mul punaõites kolm roosi, alles eile kinkisid mul need. Ja lahkudes tundsin, et kohtume, roosikimbus kaasa andsid lootuse.
On laual mul punaõites kolm roosi, juba aos nad tervitavad mind. Ja õhtu saabudes nad seisavad mu ees ja nõnda mulle meenutavad sind. KOLME PÄÄSUKESE KOHVIKOn aegade rutt nagu lillede nutt, nagu unelm, mis ilmub ja kaob. On minevik täis ainult päevi nii häid, ainult lootusi hommikuaos.
nagu tookord sind oodates siin. Oli kevadekuu, pargis õitsesid puud, ainult näisid nad kaunimad siis. Refr. :,: Seisan nüüd taas ukse ees, mis selgelt meeles. Kohvik on siin, mis nii tuttav ja hea. Alles on veel meie cafe "Kolm Pääsulindu", ainult et see, mis oli siis, ei kordu eal. :,:
sellest, kuidas kord olime siin. Tornikell aega lööb, juba ligineb öö jahe hämarus unelmad viib. On tühjaks jäänd tee, magab vana allee, tuled kustunud akende reas. Vaid tuluke veel paistab kohviku seest või ehk näib see nii mulle, ei tea. Refr. Seisan nüüd taas… KOLUMBUSLIK TUULKüpseid võililleebemeid tul lennutab teele, osa mullale pudeneb, osa kõrgusse keerleb. Mõtlen juurtest ja tiibadest kodupõldude foonil, hinges tunne kui viimaseil saatjail kosmodroomil.
teele neid nagu seemneid viib kolumbuslik tuul, viib kolumbuslik tuul.
Tuleb vastata pärijail, neil kes siia jäid ootel. Must muld, taevas sinetav on ju ühine tervik – ole jääja või mineja, sulle õnne ja tervist. Täis õisi Baikonur, õied Kennedy neemel… Ja nad lendavad, lendavad sääl ajama juuri, nemad kannavad endaga meid väikseid ja suuri. Pole inimest rahvata, kodurannata laeva - nii me tahes või tahtmata koos kord pärime taeva. Täis õisi Baikonur, õied Kennedy neemel, Kord elas mölder veski pealKord elas mölder veski pääl, tsimmai-ruudi-ralla, ja tema ilus tütar sääl, tsimmai-ruudi-ralla. Ai tsimmai-tsimmai-tsimmaia, ai tsimmai-ruudi-ralla! Sääl ligidal oli mõisake, tsimmai-ruudi-ralla, ja mõisas kaval sulane, tsimmai-ruudi-ralla. See ajas härra kotisse, tsimmai-ruudi-ralla, viis alla veskimajasse, tsimmai-ruudi-ralla. Oh tere, armas möldri-mats, tsimmai-ruudi-ralla, kus panen ma see kaerakott, tsimmai-ruudi-ralla. Vii üles teise korra pääl, tsimmai-ruudi-ralla, mu tütre voodi on ju sääl, tsimmai-ruudi-ralla. Kui väljas oli pime öö, tsimmai-ruudi-ralla, siis nurgas sündis imetöö, tsimmai-ruudi-ralla. Kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai-ruudi-ralla, ja voodi poole kiikuma, tsimmai-ruudi-ralla. Siis tütar valjult kiljatas, tsimmai-ruudi-ralla, ja mamma üles äratas, tsimmai-ruudi-ralla. Oh rumal mis sa kisendad, tsimmai-ruudi-ralla, Sa oleks mõisaprouaks saand tsimmai-ruudi-ralla. Ei mõisahärrat taha ma, tsimmai-ruudi-ralla, kui tublit talupoissi ei saa tsimmai-ruudi-ralla. Kord läksid kolm sõpraKord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe ja sõprade majja siis viis nende tee. Oh mamma, mis maksab teil õlu ja viin, kas on teie ilusam tütar ka siin. Meil õlut ja viina on rohkem kui lund aga tütar see magab juba igavest und. Siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees, üks võttis tal rätiku silmade pealt ja andis ta närtsinud huultele suud. Kui elasid-olid, olid ilus kui kuld, nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. Siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee.
kord olin maal ma seakarjusKord olin maal ma seakarjus, ei muret-vaeva tundnud ma, vaid halja pärnapuude varjus ma sigu hoidsin hoolega.
mind lahedasti musutas, sest päevast olin ma ta peiu ja Roosi mind ka armastas. Kolm päeva kestis arm ta põues, siis olin Roosist põlgtud mees ja asjata ma ootsin õues just sealauda ukse ees. See sirge sõjaväe kapral mult Roosi ära meelitas ja naabri rukkipõllu nabras mu Roosit hellalt kaisutas. Ma uued eluviisid võtsin ja linna poole viis mind tee. Ma seakarja maha jätsin, sead jätsin teiste hoolele. Nüüd kõrgel voorimehe pukis ma Roosit ootan ihaga ja mured-vaevad, mis mul kukil, kõik viinasse ma uputan. |