andesta
Sõnast tühjast võib tulla riid,
kes meist seda küll ei tea.
Kuid kas on õige, et alati
pikka viha kandma peab?
Anna mulle andeks ja küllap ka siis
andeks sulle anda võin minagi.
Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa,
lepime siis kiirelt, miks oodata.
Uhkelt mööda käid püstipäi,
sõnagi ei räägin sa,
minul ammugi kõik meelest läind,
sulle vastu naeratan.
Anna mulle andeks…
Andesta mu kapriisid
Andesta veel mu kapriisid, kui saad,
andesta veel, sest veel elan ma,
andesta veel, elu sinuta olla ei saa.
Andesta nii, et ma nutma ei peaks,
andesta nii, et taas oleks hea,
andesta nii, et see oleks mu viimne kapriis.
Mõte, et mind sa ei vaja -
see teeb mind hulluks, ma peast selle ajan.
Ette tean, miks sa ei tule,
sest süüdi selles ma taas ise olen.
Andesta see, mida muuta ei saa,
hellemalt veel sind armastan ma,
andesta nii, et see oleks mu viimne kapriis.
Andesta veel mu kapriisid, kui saad,
andesta veel, sest veel elan ma,
andesta veel, sest ma sinuta olla ei saa.
Ütle, et kõik on kui varem.
Olin kapriisne, kuid võin olla parem.
Ütle vaid veel ainus sõna,
sest praegu vajan ma sind veelgi enam.
Andesta nii, et ma nutma ei peaks,
andesta nii, et taas oleks hea,
andesta nii, et see oleks mu viimne kapriis.
Andesta veel mu kapriisid, kui saas,
andesta veel, sest veel elan ma,
andesta veel - elu sinuta olla ei saa.
Ants ja Kaarel
All orus rohelise pingi peal
kaks kena noort meest istusid seal.
Nad aasid juttu siit ja sealt
ja kosjaasjust kõigepealt.
Kuule Ants, kas tunned asja,
täna õhtul lähme kosja.
Kuule Kaarel, kas me lähme,
kui me pikad ninad saame.
Põllu nurgas üle aja –
vaat seal on üks kena maja.
Maja ees on uhked uksed
maja sees on lahked lapsed.
Lähme ikka täna sinna,
kuigi mina kardan minna.
Ja kui lahti tehti uks,
siis rinnus tegi tuks-tuks-tuks.
Kas te teate, mis meil asja,
meie tulime teil kosja.
Poisid mis te teete lolli,
teil pole aru mitte tolli.
Hallid sinelid teil seljas,
ise veel sealjuures nälgas.
Meil on voodid pehmeist sulgist,
teil pole muud kui puust ja õlgist.
ARMSAD SÕBRAD VÕTKE KUULDA
Armsad sõbrad, võtke kuulda, trillallaa, trullallaa!
Mis ma teile tahan laulda, trillallaa, trullallaa!
Oma väiksest piibust ma tahan teile rääkida.
Trillallaa, trullallaa! :,:Sind mina ikka armastan!:,:
Kui ma õhtul voodi heidan,
oma piibu kaissu võtan,
magust musu annan tall',
sest et naine puudub mul.
Kui ma ükskord naise võtan,
siis ma talle käsu annan:
"Minu piipu pead sa
iga laupäev pesema!"
Kui vast naistel lapsed nutvad,
siis nad vitstega neid peksvad.
Ei ma peksa vitsaga,
annan piibu kahaga.
Kui ma ükskord ära suren,
kirjutage risti pääle:
Siin hingab piip ja piibumees,
kes eluaeg oli suitsu sees.
Bella ciao
Head teed, Lucia, sa pisar peida,
oo bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao.
Kui öö on möödas ja hommik koidab,
siis ootab ees meid võitlus karm.
Mäed on meil varjuks ja kaljuvallid,
oo bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao.
Ma lähen kauaks, jää terveks, kallis,
nüüd pole rõõmu meie jaoks.
Fašisti hauaks saab iga kivi,
oo bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao.
Ja minu kõrval on võitlusrivis
mu sõbrad murdmatud kui raud.
Ma tean, et raskelt meil elu kulgeb,
oo bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao.
Kuid kodumaale vaid võitlus julge
võib tuua vabadust ja au.
BESAME MUCHO
Külmadest talvedest isu sai otsa
ja lõunasse asusin teele.
Päev päikest täis – kõik kaunis näis.
Kohtasin tüdrukut tumedasilmset,
kes kõneles võõramaa keeles.
Kaks sõna vaid mul tuntuks said.
Ref. Besame mucho -
maailma veetlevaim viis tundus see siis.
besame mucho -
suudle, oh suudle mind veel - tähendas see.
Rännud said otsa ja tagasi olen ma
ammugi kodustel teedel.
Nüüd juba tean – vaid siin on hea.
Palju läks kaduma aegade rutus,
kuid miski on siiani meeles –
kaks silma suurt, kaks punahuult.
Ref. Besame mucho...
Butterfly
Käisin koolis ma tookord veel siis,
ema mind kaasa teatrisse viis.
Ja kui lõpp oli lool, eesriie sulgus taas,
pisaraid ta silmis nägin ma.
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid,
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid.
Möödus aeg, mõnda taipasin siis,
nägin ma – elus tõesti on nii.
Pole kaugeltki kaunis siin maailmas kõik,
pisaraid ka tihti näha võib.
Butterfly, oo Butterfly…
Nüüd, kui tean, mis on halb, mis on hea,
kogu aeg seda meeles ma pean –
tee, mis teed, kõigest tähtsam alati on see,
pisaraid et vähem oleks veel.
Butterfly, oo Butterfly…
CALIFORNIA BLUE
Kaunis on päev, kui ma päikest näen
või vaikselt tööl aega surnuks ma löön.
Ootan sind siis, tähtis pole muu,
kõlab nukker viis - California blue.
Ref. California blue, kus küll viibid sa,
päike loojub ju, California blue.
Kaunis hetk on see, varjud avab öö,
tantsib taevas kuu, California blue.
Siis pöördub kõik ja see ongi väärt
sest varjab kuud pilve hõbeäär….
California blue, California blue.
Meelest mul eal sinu pilk ei kao,
seisan nüüd seal iga päev oma jao
kahtluse käes, veel üks küsimus jääb,
kas oled truu, California blue.
Ref. California blue....
Taas tantsib kuu, California blue…
Öös paistab kuu, California blue…
Nüüd paistab kuu, California blue…
|