Aeg annab kõik

Kallim, oh saada mulle padi

Kallim, oh saada mulle padi,

millel puhanud on sinu pea.

Sellest padjast ma ei tüdi,

mul selle padja peal on olla hea.

Sest üksindus mul tahab matta hinge

ja kurbus vaatab sisse silmadest.

Kallim, oh saada mulle padi,

mul selle padja peal on olla hea.
Kallim, oh saada mulle padi,

mille sees on sinu põse lohk.

Sellest padjast ma ei tüdi,

on selle lohu sees mu põse koht.

On selles lohus sinu juuste hõngu

ja pisut sinu unenägusid.

Kallim, oh saada mulle padi,

mul selle padja peal on olla hea.

Karjapoiss

Üks karjapoiss istus kord kaskede all

ja vilepill viise veeretas tal

ja lehmad nii rammusad aasa peal sõid

ja vasikad kepsu seal lõid.
Olin vilepill otsani igatsust täis,

üks tüdruk seal maasikaid noppimas käis.

Tal härdaks läks süda ja kerkis ta rind,

sest vilepill nuttis kui haavatud lind.

ja lehmade nohinat täis oli nurm

ja liblika lendu ja tunnete merd,

õrnpunaste lillede süütuse verd.

ja vilepill rohule lebama jäi

ja lehmad nii rammusad aasa peal sõid

ja vasikad kepsu seal lõid.

Kas tunned maad?

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt

käib Läänemere kaldale

ja Munamäe metsalt, murult

käib lahke Soome lahele?
See on see maa, kus minu häll

kord kiikus ja mu isadel.

Sest laulgem nüüd ja ikka ka:

See ilus maa on minu kodumaa!

nii lahkelt järvi, rohumaid,

siin taeva vihmal oras võrsub

ja päike paitab viljapäid.

ja sammub vabadusele:

Siin kasvab priskelt eesti neiu

ja sirgub eesti mehele.

ja matab endist viletsust:

siin püüab rahvas vaimuvalgust

ja võidab endist pimedust.

me mehed olla igavest!

Ja laulgem nüüd ja lõpmata:

sa kosu, kasva, kallis kodumaa!

KatjuŠa

Õunapuudel puhkes punaõisi,

uduloore hõljus kohal jõe.

Kõndis kaldal Katjakene kaunis,

saatis pilgu üle kauge vee.
Kõndis kaldal, lauluviisi laulis,

laanekotkast helises ta hääl,

sellest kelle kirju hoolsalt hoidis,

kes tal kallim kõigist ilma pääl.

kuldse päikse järel rutta siit

sinna, kus on sõdur kaugel piiril –

tuhat tervist Katjalt talle vii.

kaugel kodukülas lihtne neid.

Las ta kaitstes kodupinda kallist

teab, et tema Katjal armas vaid.

Kats kitsõ

Kats kitsõ kaararõugu pääl,

tõnõ tõsõ külle pääl.
Ma es kuulõ, ma es näe,

ma oli hirmsa vihane.

ja peotäüs põhku külle all.

siin om vedelnu üts asi.

pästnü ärä pätsi leibä.

kes tallõ kuradilõ latse tekk.

Kaua sa kannatad

Kaua sa kannatad kurbade naeru,

võta need võtmed ja viruta kaevu.

Teravad tangid too tööriistakuurist,

koer lase ketist ja lind päästa puurist.
Põll võta eest ja põgene kodust,

kuusikutukas näed kaheksat hobust.

Võta see seitsmes, kes heledalt hirnus,

mine ta juurde ja talitse hirmu.

sadul on seljas ja rauad on haljad.

Valjaste vahel on raha ja ratsmed,

turjale tõusma pead äkitsel katsel.

sõrmed pead suruma sügavalt lakka.

Parema käega pead juhtima hobust,

kiiresti kaugele eemale kodust.

Kaua sa kannatad kurbade naeru .…

KAUGE AEG

Ikka mäletan ma taati, jalul varavalgest saati,

ikka oli mõni töö tal pooleli.

Elu oli lapsest saati tööle sundinud mu taati

juba siis, kui talus karja saadeti.
Sellest ajast rääkis mulle, kui ta voolis pajupille

ja ta lõpetuseks lausus ikka nii:

:,:Kuigi elu polnud kerge leidus siiski küllalt õnne,

aga sellest alles hiljem aru saad:,:

kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.

Kauge aeg, kauge aeg,

kaugelt ilusam veel ta ju meile näib.

oli näinud nälga, sõda, tõbesid.

Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei talland

ja ei tunnistanud võõraid tõdesid.

ja ta lõpetuseks lausus ikka nii:

:,:Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne,

aga sellest alles hiljem aru saad:,:

KAUGEL, KAUGEL

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,

kaugelt tervisi saadan ma sul.

Üksi rändan ma võõramaa radu,

pisar laugel, kui meelestud mul.
Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,

tasa sosistas õrn tuulehoog,

kurvalt kaeblesid kajakad rannal,

kurvalt kohises vahune voog.

vaikseks jäänud on kallima rind,

üle lageda vete vaid kajab

kurb ja igatsev hulkuri laul.

Tulge tagasi, ootame teid.

Võtke kaasa kõik langenud sõbrad,

ärge jätke Venemaale neid.

Kaugel sinust

Kaugel sinust ja kodumaast,

kaugel lahinguteel,

kaugel sinust ja noorusraast

olen võitlemas veel.
Oota, kallim, oh oota sa,

kaugelt tervitan sind,

millal tulen, ei tea ju ma,

seob võitlus veel mind.

ikka meenud sa mul.

Vaibund lahingu marutuul,

laulan jällegi sul.

ja meile jääb võit,

saabub helge siis õnnepäev,

algab koju meil sõit.