Aeg annab kõik

HEI POISID, KAS OLETE VALMIS

Hei, poisid, kas olete valmis,

siis lükkame korraga.

:,:Peipsi koha pealt lükkame lahti

Selle väikese Maarjamaa.:,:
ühe tiiru ümber selle ilma

Nõndaviisi peab tegema.

:,:Ja siis kasvõi teise ilma

ühes rohu ja rahvaga.:,:

Ja lükkame korraga.

:,:Parasjagu, et kokku ei põrkaks

Soome, Rootsi või Norraga.:,:

Maad varjab ta pilvede vall.

:,:Uhke laine lööb Lätimaa randa

Seal Ruhja ja Valga all.:,:

Kui kõik seisavad serva peal.

:,:Siit minna ei ole meil häbi,

Küllalt näinud, mis kurja, mis head.:,:

Kogu maailma merele.

:,:Ehk leidub seal kuskil üks sadam

meie viimsele verele.:,:

ta päikese kullale.

:,:Kas leidub siin all veel üht paika

Ka sellele mullale.:,:

Hilisõhtune ratsamees

Käes hilisõhtu hämarduv ja silmapiir on hall,

kõik tühi on mu pilgu ees kui seisan akna all.

Ei näe veel ratsut kauguses, ei kuule hääli veel,

kuid tean, et keegi ratsanik on siiapoole teel.
Jipi-aijee, jipi-aijee, teel on üks ratsamees.
Ma tean, et vaikselt laulab ta kui ratsmeil hoiab kätt,

tal laiaäärne kübar peas ja kaelas kirju rätt.

Ma tean, et veidi kärsitu on sadulas ta meel.

Ma kõike tean, sest ratsamees on minu poole teel.

kuid täna lõpuks ometi mu juurde jõuab ta.

Siin pikad tunnid helgemad on ootamas meid ees,

Ooh tuleks juba rutem ta, mu sõber ratsamees.

HOIAN KÕIK ENDALE

Kui lähen maailma rändama, siis sulle seda ei ütle ma,

sest pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Leidub teid ja leidub maid ja leidub sinust paremaid,

kuid pole sul tarvis teada mida ma teen!
Refr. :,: Hoian kõik endale, hoian kõik endale,

sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! :,:

jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Roosinupp ja veiniklaas neil peibutuseks kõigil käes,

kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen!

kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Austajaid jääb virnana minu käidud teele lamama,

jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen!

kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Õnnelikuks siis ma saan, kui minult midagi ei küsi sa,

sest pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Homme

Pilvi hajumas hommikutaevast,

ta värv erepunane, muserdav must.

Saabuv päev mõõdab sangari vaeva,

vallanduvat koduarmastust,

koduarmastust.

veel päevade paine kui lämmatav kaak.

Aimamatus meid valusalt lõikab –

jääd iseendaks või saab sust vaid saak,

saab sust aegade saak.
Õigus elada antud on meile,

ka karmimas koores on õitsemas hing.

Maha jääb ülekohtune eile,

lahti lööb homse suur valendav ring,

homse valendav ring.

HOMMIKUL KUI tõuseb päikene

Hommikul kui tõuseb päikene, lähen lahingusse ma,

tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.
Kui ma peaksin täna langema, olen homme surnud ma

ja mind sõbrad hauda kannavad just koidu aal.

uhke ratsamees neid murrab seal nii õelal käel.

Neid just näha oleks igatsend mu kauneim neid.

Hopp, JOHANNA

Kui Johanna kord elas veel külas,

siis ta lehmi lambaid seal karjatas,

siis ta oli nii meeletult kaunis – oo,

õnnelik, kes tema sõbraks saab.

Tal oli õde, kelle nimeks Matilda,

neil oli vennas, keda hüüti John,

kuid kui Johannat nähti karnevalil tantsimas

siis kogu külarahvas laulis nii:
Tantsi hopp Johanna, hopp Johanna,

tantsi hopp Johanna, kuni lõpeb öö.

Tantsi hopp Johanna, hopp Johanna,

tantsi hopp Johanna, kuni hommik käes.

kinos istub, käes coca ja popcorn.

Kui aga koduigatsus tal torgib hinges, siis

mõtleb kodust, kus Matilda ja John.

Tahaks tantsida kodusel pinnal,

tahaks laulda oma sõprade seas,

kui aga juhus viib ta maale tagasi,

küla laulab talle jälle nii:

Johannal kasvamas lapsi on kolm,

ta neile jutustab elust, mis oli seal,

kus teda ootamas Matilda ja John.

Johanna jutustab pidudest külas,

Johanna jutustab paljustki muust

ja kui nüüd tantsima hakkab Johanna, siis

lapsed laulavad nüüd talle nii:

HULKURI VALSS

Lossides krahvidel pulmad on hoos,

kus mõrsjal on kroonitud pea.

Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös,

kuid südamed külmad kui jää.
Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin,

kus metsade, tormide laul,

seda marulist hulkuri valssi -

tule minuga, neiu ahoi.

kui kristallid säravad need,

kuid hulgust ei sugugi segamas muu,

kui mõrsjaga astuvad teed.

ta süda on puhas ja prii.

Ka tema võib armsamat kallistada

ja õnne tal näidatagi.

mul südames kurbusejoon.

Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar,

hüüab elu meil: õnne teil toon!