Ana səhifə

Natuke keedetud, kuid peamiselt toores mees, kes teadis ussisõnu


Yüklə 28.34 Kb.
tarix24.06.2016
ölçüsü28.34 Kb.
Natuke keedetud, kuid peamiselt toores mees, kes teadis ussisõnu

Peeter Kormašov


Antud essees on Andrus Kivirähki teost „Mees, kes teadis ussisõnu“ vaadeldud Claude Lévi-Straussi teooriate raames. Analüüs on esitatud peamiselt romaani peategelasest Leemetist lähtuvalt, tuues seeläbi välja erinevused metsa-ja külaelanike söömiskommete ning teiste käitumisharjumuste vahel. Seejuures kasutatavad prantsuse müüdiuurija Lévi-Straussi teooriad avavad teost strukturalistlikust ja antropoloogilisest aspektist ning võimaldavad laiemalt vaadelda mõningaid romaani ülesehitusprintsiipe. Analüüsi eesmärgiks on osutada mõnedele tähelepanekutele, mis tekivad seoses Kivirähki romaani vaatlemisega „strukturalismi isa“ uurimuste vaatepunktist.
Raamatu peategelase Leemeti saatuseks on kahe kultuuri – metsa ja küla – piiril paiknemine, millest esimene on määratud hävimisele, teine aga edasi kestma. Metsa võib vaadelda kui primitiivset või traditsioonilist ühiskonda, küla on aga otsekui „õige“ kultuuri kandja ning seotud progressi ja tsivilisatsiooni mõistetega. Lévi-Straussi järgi toimub aga nii traditsioonilise kui ka nn tsiviliseeritud ühiskonna mõtlemine opereerides sarnaste binaarsete opositsioonidega, mistõttu on arhailine kultuur küll teistsugune, kuid mitte primitiivne.
Lévi-Strauss toob oma teostes näiteid pärismaalaste sügavatest loodusalastest teadmistest, mis lääne inimesel pole sugugi nii põhjalikud. Sarnaselt tunnevad vaadeldavas teoses metsaelanikud loodust palju paremini, kui taolise mõtteviisi hüljanud külaelanikud – inimesed kolivad metsast külasse elama ja kaotavad oma senise identiteedi, õppides ühelt poolt küll juurde uusi asju, kuid unustades samas kõik kasulikud metsas omandatud tarkused. Külaelanikud süüdistavad metsaelanikke ebakultuursuses, harimatues ja metsikuses, kuid need väited ei pea vähemalt Lévi-Straussi järgi paika – kultuur algab tema järgi intsestikeelust ning see keeld kehtib ka metsas.
Teatud aspektist on „Mees, kes teadis ussisõnu“ sügav kultuurisemiootiline romaan ning sellele viitavad mitmed arhailised sümbolid. Näiteks on romaanis olulisel kohal karud, kes ainsana lisaks rästikutele mõistavad inimestega ussikeeles kõnelda. Paljudes Euraasia ja Põhja-Ameerika kultuurides on karud tähtsad tootemiloomad, inimeste esiisad ning ka Kivirähki teoses on neil oluline roll. Nad on teatud mõttes inimestega, täpsemalt meestega samastatud, sest metsas elavad naised kurameerivad tihti karudega ning varasematel aegadel, kui mehed rohkem sõjas käisid, lubasid naised neid lahkesti oma sängi. Karudega on seotud ka üks teine arhailine sümbol – nende lemmikmaiusest meest toodetakse teatavasti ambroosiat, ning ühtlasi viitab mesi oma olemusega kullale ja päikesesele.
Kivirähki romaanis rõhutatakse veel mitmelgi korral inimeste tihedat seotust loomadega, kuid olulisimad tunduvad siiski olevat rästikud, kes on inimestele ussikeele selgeks õpetanud. Leemet päästab ühe rästiku, Intsu, siili käest ning vennastub temaga. Selline loomadega vennastumise fakt on kultuuris väga universaalne ja arhailine – inimesed sõbrunevad karude, huntide või teiste loomadega ja õpivad neilt kasulikke omadusi. Lévi-Strauss kõneleb sellest oma raamatus „Metsik mõtlemine“, tuues ära pärismaalaste jutustused sellest, kuidas ennevanasti inimesed koos loomadega elades neilt palju kasulikku õppisid.
Nimelt toob ta näite sellest, kuidas odžibvade hõim tunneb kõigi loomade vajadusi, kuna kunagi nad abiellusid nendega ning mehed said neid teadmisi oma loomadest naistelt. Neid oskusi anti edasi põlvest põlve ning need on jõuliselt vastandatud valgete meeste maailmale, kes loomadest veel midagi ei tea. Samamoodi nagu kobras, karu, lõhe, nepp, mäger või liblikas on esivanemateks erinevatele põlisrahvastele, on vaadeldavas teoses rästikud esiisadeks inimestele. Rästikute õpetatud ussiõnadele on sunnitud kuuletuma kõik loomad. Täpselt nii nagu tsiviliseeritud inimeste teadmised loodusest ei küüni põlisasukate omadeni ei suuda ka Kivirähki teoses külarahvas metsas enam hakkama saada. Nagu tavaliselt, asendub teadmatus hirmu ja umbusuga – külaelanikud kardavad metsa ning kuna nad ei oska ussisõnu ja kristlus õpetab neid madusid vihkama, on see neile tõepoolest ohtlik. Tänapäeva arenenud ühiskonnas elav inimene on tihti samamoodi looduses käitudes abitu ja isegi koomiline.
Lévi-Strauss seletab kultuurisiseseid mehhaniseme läbi opositsioonide, millest üks tähtsamaid on oma/võõras. „Mees, kes teadis ussisõnu“ peategelane Leemet on teoses valiteseva ideoloogia kohaselt võõras, kuid tema vaatepunktist on võõrad hoopis külaelanikud, kes on omaks võtnud vallutajate ehk raudmeeste kombed. Tema ise on aga nagu trikster, kultuurikangelane, kes ületab kõiki piire. Näiteks ületab ta tihti piiri küla ja metsa vahel, mis hiietark Ülgase ja „vanade kommete austaja“ Tambeti silmis on peaaegu et suurim võimalikest pattudest. Kui Leemet oma esimese pulmapeo jaoks kogub kokku püha hiie pehkinud tüved ja neist lõkke süütab, siis on see järjekordne patt ja vanade kommete rüvetamine, nagu ka see, et ta pakub külalistele raudmeeste jooki ehk veini. Leemeti teine abielu külaneiu Magdaleenaga on aga võrreldav peaaegu et bororoo müüdi kangelase teoga, kui too oma ema vägistab – enam suuremat üleastumist, kui külla kolimine ja sealt pärit neiuga kokkuelamine olla ei saa, vähemalt radikaalsemate metsaelanike silmis, kellest selleks ajaks ei ole muidugi peale Ülgase enam kedagi alles.
Lähtudes Lévi-Straussi teooriast võib väita, et kultuuri toimemehhanismide aluseks on binaarsed opositsioonid. Teoses „Mees, kes teadis ussisõnu“ võib välja tuua vastandusi mitmete parameetrite alusel, millest tähtsamad on kahe ühiskonna vastandus mets/küla ning sellest tulenevalt erinevad opositsioonid, nagu liha/leib, loodus/kultuur, elus/surnud, lubatud/mittelubatud jne. Järgnevalt on esitatud tabelina mõned toitumist puudutavad vastandused, kus ühel pool on isikud, kes kuuluvad algsesse kultuuri (metsa) ning teisel pool isikud, kes kuuluvad äsja omaks võetud kultuuri (küla). Nimetus „toores“ tähistab arhailisemaid söömiskombeid ning „keedetud“ uuemaid tavasid. Terminid on laenatud Claude Lévi-Straussi 1964. aastal ilmunud raamatust „Toores ja keedetud“.





Toores/töötlemata

Keedetud/valmistatud

Toitumine metsa siseselt (esimeses tulbas on toore, teises küpsetatud liha sööjad)

Pirre ja Rääk, hiljem Mõmmi ja Salme

Leemet, tema ema Linda ja onu Vootele, alguses õde Salme, Pärtel enne külasse kolimist jt

Toitumine metsas ja külas (esimeses liha, teises leib)

Leemet, Salme, Linda, Pirre, Rääk, Tambet, Mall, Hiie, Ülgas, Meeme jt

Johannes, Magdaleena, Pärtel/Peetrus, Andreas, Jaakop, Katariina jt

Külas elavad inimesed on omaks võtnud raudmeeste kombed ning unustanud muistsed tavad. Lisaks ussisõnade unustamisele („Madu ei saa olla ristiinimese sõber...“) ja uue usu järgimisele on ka nende igapäevaelu põhjalikult muutunud. Leemeti meelest on see rumal, kuna selle asemel, et ussiõnade abil endale iga päev värsket liha hankida, töötavad külainimesed väsimatult põllul, et leiva jaoks vilja kasvatada. Juhindudes piibli ideoloogiast, et inimene peab palehigis oma igapäevast leiba teenima, unustavad külainimesed, kust nad tulevad.


Lisaks nendele toitumist puudutavale opositsioonidele saab teoses välja tuua teisigi. Näiteks saab metsa sees välja tuua vastanduse haldajaid austavate ning igasuguste metsajumaluste kummardamisest loobunud elanike vahel. Esimese kategooria alla kuulavad hiietark Ülgas ning Tambet, kes hoiab võimu all ka oma naist Malle ja tütart Hiiet. Neile vastandub Leemeti pere, kes vaatleb olukorda reaalselt (mets jääb niigi tühjaks) ja ei taha raisata aega mõttetutele kultustele. See konflikt viitab traditsioonilisele nähtusele eesti kultuuris – vihale naabrite vastu. Ühtlasi väljendub selles kemplemises ja viisis, kuidas autor kirjeldab külaelanike religiooni (kristlust), tema kirikuvastane kriitika. Pime kuuletumine külavanem Johannese ja raudmeeste jutlustatud jumalate-jeesuste usule ei ole millegi poolest parem kui Ülgase ja Tambeti arulagedad ohverdamistalitused hiies, sest mõlemad on ühtviisi absurdsed.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on täis müütilisi sümboleid ja muistsete eestlaste kultuuri. Vähemalt on teost lugedes näha, et autorile on olnud inspiratsiooniallikaks traditsiooniline kujutlus eestlaste elust enne Muistset vabadusvõitlust ja sellele järgnenud esimestel aastasadadel, mil võõrvallutajate võimu kindlustumist takistas veel näiteks Jüriöö ülestõus. Kivirähk kasutab neid kujutlusi vabalt, kohandades oma loo jaoks ümber ajaloolisi ja mütoloogilisi tegelasi: näiteks on tema teoses sakslaste asemel raudmehed ja kurja Põhja Konna1 asemel hea (vähemalt eestlaste jaoks). Samuti on autor kasutanud metsa ja küla kui kujundeid, millest esimene viitab vanemale ja teine uuemale kultuurile. Esineb hulgaliselt Kivirähki humoristlikule stiilile viitavaid näiteid: karud himustavad naisi ja vastupidi, Ints osutub emaseks rästikuks, inimahvid Pirre ja Rääk kasvatavad täisid, Leemet lõikab külavanem Johannesel tagumiku küljest ära2, hullumeelne vanaisa lendab inimluudest tiibadega ja meisterdab kolpadest karikaid jne. Kõik taolised koomilised elemendid mõjuvad igal juhul väga usutavalt ning sobituvad kenasti autori loodud alternatiivsesse mütoloogilis-ajaloolisessse maailma.
Nii võikski eelneva põhjal raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ mõnes mõttes vaadelda kui müüti eestlaste muistse kultuuri hävinemisest ning koostada teose sündmustest Lévi-Straussi Oidipuse müüdi analüüsi eeskujul järgneva tabeli:


Veresidemete ülehindamine (loodus)

Veresidemete alahindamine (kultuur)

Autohtoonse päritolu eitamine (kultuur)

Autohtoonse päritolu kinnitamine (loodus)

Mall juhatab Hiiele ja Leemetile kätte paadi asukoha

Tambet ja Mall annavad nõusoleku Hiie ohverdamiseks

Leemet raiub püha hiie maha

Onu Vootele õpetab Leemetile ussisõnu

Vanaisa päästab Leemeti külarahva tuleriidalt

Ussisõnadele kurt hunt tapab Hiie ja Malle

Vanaisa tapab Tambeti

Leemet sõbruneb Intsuga







Peetrus viskab vigastatud Intsu sipelgapessa

Leemet ja tema vanaisa lähevad raudmeestega sõdima







Külainimesed tapavad Ussikuninga ja tema liigikaaslased

Meeme avaldab Leemetile Põhja Konna leidmise saladuse

Lévi-Straussi eeskujul on siin esitatud üksnes valikulised sündmused – need, mida sai mingite kategooriate alla liigitada. Nagu tema tabeli puhul, on siingi tegemist üsna suhtelise jaotusega. Eespool kirjeldatu näitab, et teose struktuuris on erinevaid motiive, mis on pärit eestlaste muinasusundist, mütoloogiast ja ajaloost ning sellisena on „Mees, kes teadis ussisõnu“ intertekstuaalsetes suhetes teiste eestlaste minevikku heroiseerivate tekstidega, aga ühtlasi ka traditsioonilise ajalookäsitlusega.


Peategelases Leemetis avaldub kogu vastuolu vana ja uue maailma vahel ning samuti sellest lõhestatusest tulenev traagika. Ta on küll proovinud ka „keedetud elu,“ kuid jääb siiski oma südamele truuks jäädes „tooreks,“ kuna talle ei maitse leib, vaid küpsetatud liha ning talle ei meeldi päevad läbi palehigis töötada, selle asemel et metsas, oma kodukeskkonnas ussisõnade abil kergesti toitu leida. Pärast seda, kui hunt tapab Leemeti pruudi Hiie keset pulmapidu, proovib mees külas elada, kuid Ülgas tapab tema teise naise Magdaleena ja väikse Toomase. Seega ei olegi Leemetil pärast hiietarga tapmist enam muud teed, kui vanaisaga sõtta minna, sest ka tema ema ja Ints on surnud ning kui ka vanaisa raudmeestega sõdides langeb, jääb Leemet sisuliselt üksi metsa Põhja Konna valvurina. Siin avaldub Leemeti kui kultuurikangelase loomus, kuigi veidi teises laadis kui Lévi-Straussil – ta on kõiki piire ületanud ja kätte maksnud, kuid temast ei saa kultuuri rajaja, vaid selle viimane esindaja.
Antud essee eesmärgiks oli püüda rakendada Andrus Kivirähki teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüsil Claude Lévi-Straussi teooriaid. Analüüs lähtus peategelasest Leemetist, kelles väljendus kõige selgemalt konflikt metsa-ja külarahva vahel. Toodi välja tähtsamad opositsioonid ning paralleelid Lévi-Straussi pärismaalaste uuringutega, mis võimaldasid avada teose struktuuri. Seejuures ilmnes Lévi-Straussi uurimuste paindlikkus, mis võimaldaks tulevikus kindlasti kasutada selles analüüsis kasutatud meetodeid teiste „Mees, kes teadis ussisõnu“ sarnaste tekstide lähemal vaatlemisel.


1 Põhja Konn esineb eesti rahvamuistendites tavaliselt hiiglasliku lohesarnase pahatahtliku olendina.

2


 Claude Lévi-Straussi poolt analüüsitud bororoo müüdis jääb kangelane samuti oma tagumikust ilma, kuid Kivirähki teoses on külavanema tagumiku küljest lõikamine vaid Leemeti süütu nali. Muidugi võiks Johannest teatud mõttes vaadelda kui uue kultuuri rajajat, kuna ta on küll metsas sündinud, kuid uue usu omaks võtnud ja käinud isegi paavsti juures. Pealegi on ta külavanem, mis tähendab, et mingi väikese kogukonna sees on tal isegi võim. Siiski tundub sellise seose loomine pisut meelevaldne ja tagumikust ilma jäämine on pigem lihtsalt bororoo müüdiga sarnane motiiv.


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət