KUI OOTAB SADAM
Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub,
ehavärv mängib koduranna veel.
Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl,
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva
siis sada meest seal rõõmu leiab eest.
Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva
siis ootad sina vaid ühte meremeest
Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel
jaaniöö viimne tõrvatulekeel.
Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind,
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr. Kui sadam ootab ...
Ma ei näe sind veel laineladvast üle
ega saa sind ka hellitada veel.
Aga kord oled sooldunud süles mul sa
sest mu laev on juba koduteel.
Refr. Kui sadam ootab ...
Kui Pihkvasse sõitsin
Kui Pihkvasse sõitsin ja poissmees veel olin,
siis mõtlesin kosida naist.
Seal uulitsal hulkudes, tänaval jõlkudes
tuli mul vastu üks neid.
Tipsuke tilluke, minu nimi Villuke
nõnda mina tutvustasin end.
Siis neiu mina võtsin ja kõrtsisse tõtsin
ja pummelung algas meil sääl.
Sääl neid mul musu andis ja kelner laual kandis
ja klaasides vahutas vein.
Kuid mina kui üks lurjus jõin enese täis purju
ja kõrtsisse magama jäin.
See tipsuke tilluke, kuradima linnuke,
politsei kaela mul tõi.
Nüüd mina vaene vangis seal kaheksandas kongis
ja tipsuksest näen ma vaid und.
Kuid peagi olen vaba ja katsun tipsu naba
ja varsti minu naeseks tema saab.
Kui sa laulu kuuled
Kui sa laulu kuuled, kurba luige häält,
oma kaaslase kes kaotanud on teel,
kui ta hüüd su meeled paelub veel ja veel,
tead sa siis, kes kaebab pilve pääl.
Ning kui päiksekiirte pillerkaari eel
tasa kuulda võid, kuis kurdab lahkuv lumi,
teda saates laulab talve viimsel reel
sulle juba tutva linnu keel.
Astun õuele ja kokku panen peod
ning mu hüüd kui tuulehoog käib läbi laane.
Sulle toeks ma saadan salga purjus paane,
rõõmsamaks et muutuksid su peod.
Kui mu lõburdite trall ja elurõõm
liiga lärmakalt su hellas hinges kajab,
saada sellele nad, kes neid tõesti vajab,
endale kuid jäta sealt üks sõõm.
Kui see sõõm sul hakkab otsa saama taas
ja su kurbus taas on tõusmas üle ääre,
oma luigele sa ära näita kääre,
lendu tõusku ta kui hallad maas,
lendu iga kord kui hallad maas…
Kui saabuvad pikad ja pimedad ööd
Kui saabuvad pikad ja pimedad ööd,
siis algavad poissmeestel lõburohked tööd.
Seal laupäeva õhtul üks mede küla poiss,
kes naaberküla kärneri Anne juures käis.
Tema Maie juurest tuli ja Anne juurde läks,
kuigi ise polnud vanem kui kakskümmend kaks.
Aga Anne juures ees oli teine poiss sees,
kellel Annega varem olid magnetod sees.
All akna peal rippusid püksid, vest, kuub
ja kolletanud kaabu, mis kord oli uus.
Tema võttis need püksid ja võttis selle kaabu
ja aluspesu väel jättis Anne juurde Aadu.
Seal pühapäeva hommikul päiksetõusu aal
nähti noortmeest litsumas aluspesu väel.
Üle puie, üle põõsaste, püksitraksid peos,
tema litsus ja litsus kui oleks linaleos.
Kui sinuga, sõber, juhtub samane asi,
ära varasta kaabut vaid eneselt küsi:
kas olen ma juba selles eas…?
Kui õitseb sirel
Kui õitseb sirel ja laulab ööbik
ja uuel elul ärkab ilm,
siis tahan mina naerdes ka surma minna
ja naerdes kustuda võib silm.
Sa naera kallis, sa naera, naera,
kuid seda uskuma sa pead,
et selle mehe, kellel sina
oled truudust vandund igavest,
nüüd võitlusesse ma teda kutsun
ja lasen ennast haavata.
Siis haljal aasal seal põõsa vilus
saab minu veri voolama.
Ja kui mina puhkan oma külmas hauas
ja lõpetud saab minu piin,
siis sina, minu kallis, kord ahastuses
minu haual nutad kummuli.
Kuidas läks sul see mäng?
Kuidas läks sul see mäng?
Kui puudub trump, võitu siis ei saa.
Äss on küll käes, jälle loodad sa,
ent kaotus tulnud on taas.
Kuidas läks sul see mäng?
Kui kaart ei käi, siis armutundeis veab,
see on vaid mäng, kuid juba ette tead,
et jälle kaotama pead.
On lihtsalt emand see, kes vaese mehe võitjaks teeb
ja tihti põlvili on kuningas ta ees.
Kuidas läks sul see mäng?
Kord pöördub õnn, varsti on see käes,
siis võidad kõik ning sa peagi näed,
et õige kaart on sul käes.
Kuli laul
Kätte jõudnud ilus suvi,
laivalt lõpnud viimne viin.
Kurvalt kõnnib meie kuli,
südames tal armupiin.
Pikal merereisu ajal
senjuriitast unistas,
kes kord Argentiina rajal
tema kirgi rahuldas.
Oh küll need haavad pea paranevad
ja löövad uued, mis valusamad.
Oh küll need haavad pea paranevad
ja löövad uued, mis hullemad.
Kui laev sadamasse jõudis,
täitus kuli unistus,
kohe neiuranda sõudis,
nautis neiu armastust.
Suudeldi ja kallistati
Argentiina neiuga,
juues jänu kustutati
vahutava veiniga.
Oh küll need haavad...
Vaivalt oli möödas nädal,
kurb on jälle kuli meel,
tunnev, et tal tervis räbal,
hullemaks võib minna veel.
Kuli tekil paadi varjus
mõtles asja järele,
miski tal kui hinges karjus,
kui laev sõitis merele.
Oh küll need haavad...
Kolm meest ketikambri tõtvad
kannatliku rahuga,
taskust pritsid välja võtvad,
mida täitvad rohuga.
Üks kautand südant Jakupstatis
kohvimaja eidele,
teine oli rahad jätnud
Honolulu leedile.
Oh küll need haavad...
Mälestus sust kaua-kaua
jääb mu meelde püsima,
millal lahkud sa küll minust,
ei tea arstki ütelda.
Jumalaga senjuriita,
jumalaga kena neid,
jumalaga Argentiina,
ei teid änam näha või.
|