Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea,
ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea.
Kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Kuid ometi pole mul anda
sull' midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okkane rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sul pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa...
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull' eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!
Kõrts tühi on
Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud,
mulati viiul tantsus saadab mind,
mu partner vaevu-vaevu jalul tuigub,
ma teda suudlen, ise mõtlen – sind.
Ei mäleta, kes saatis mind siis koju,
kas blond, brünett või hoopis pruun pajats,
meid auto lennul teadmata viis kuhu,
vaid seda tean, meid tookord oli kaks.
Ah tühja kah, mul polegi sust kahju,
maailmas leidu teisi miljoneid.
Kõik mälestusest sinust viskan ahju
ja parem veel, kui üldse poleks neid.
Ja rubla eest ma ostan valge roosi
ja teise poisi rinda kinnitan
ja teise eest ma ostan klaasi viina
ja sinna sisse oma mured uputan.
Külasimman
Pill see hüüab kiiksat kääksat,
põrand vajub niiksat nääksat,
jalad löövad pliksat plaksat,
tõmba tantsu, nii mis jaksad.
Poisil jõena voolab higi,
siiski litsub plikal ligi,
kämbla seadnud üle piha,
silmis põleb tantsuiha.
Kui ju kuumaks köetud kere,
korraga jääb tühjaks tare,
kes läeb metsa, kes läeb lakka,
kes jääb toa nurka vakka.
Laudas tasa lammas määgib,
lauda taga keegi räägib.
Kuulda ainult poisi sosin:
ära karda, küll sind kosin.
Õunaaias sama lugu –
Mann, ää ole õlekubu.
Las ma annan ühe musu,
rohkem ma ei taha, usu.
Metsa liigub iga põõsas,
kuni taevas läinud rõõsaks.
Igaüks siis koju tõttab,
mälestused kasa võtab.
Laadasõit
Laadad on need rahvaturud,
kuhu jooksvad teed ja orud
:,: kui sood ja rabad kandvad peal :,:
siis lust on sõita nende peal.
Oi kribudi krabudi kaupmees seal
tema istus kasti nurga peal
:,: ta pakkus ühte pakkus teist :,:
ja aisakell tegi til-till-till.
Sain teele, hakkas sadama,
mul lust oli heita magama,
:,: hobu loopis lund aga loogani :,:
ja rahet rangiroomani.
Vaat kus lust kui tuppa sain,
mul vasta tuli ämmaeit,
:,: ma mitu matsu musu sain :,:
ja sada saamata veel jäi.
Siis sisse tuli laadamees,
kes kriiskas mitme mehe eest,
:,: ta mitu matsi maha lõi :,:
ja korvi õlut laual tõi.
Mis kurvastad sina naabri-Ants,
kui küla peal on käimas tants,
:,: kas sinu käsi hästi pole käind :,:
või viljasalv pole täide läind?
Kui jutud kokku räägitud
ja kosjakaubad sõlmitud,
:,: siis pruut sai rekke tõstetud :,:
ja hobune lahti seotud.
Hobu oli hull ja hullas palju,
pruut oli narr ja naeris palju
:,: ta istus jalad nii kui nukk :,:
ja süda tegi tukk-tukk-tukk.
Lady in Black
On inimesed leinarüüs ja kellad löönud kirikus –
kus on nüüd see jumal, kes meid kõiki karistab?
See leedi oma eluteel ei jõudnud kuigi kaugele –
lõi surm oma vikatiga põrmuks noore puu.
Ei suuda veelgi uskuda, et lahkund minust oled sa.
See kõik ju lõi nii ootamatult meie vahele.
On süsimustad mõtted peas, ei suuda ennast koguda
ja süda sinu juurest iial lahkuda ei saa.
Mu leedi tuleb tänaval, on mustad lipud üleval,
ta mustas kambris jäädavalt peab ülksi olema.
Miks jätsid minu piinlema? Ei ole enam hinges mul
õhku, mis nii puhas oli pea kohal meil.
Nüüd sinu kalmul pisaraid ma raevus valan miljoneid,
ei päike enam soojenda, ei lilled õitse eal.
Kõik mured on nüüd minuga, ma tahan olla sinuga,
siis lilled jälle õitsevad ja päike paistab taas.
Lady Madonna
Lady Madonna, lapsed jalge ees,
terve lasteaed on su palge ees.
Nädal on möödas, üüri maksma peab.
Taas on selleks raha ja see on hea.
Reede õhtul lapsed peast kõik heidad,
otsid puhkust, hõljud taevalael.
Esmaspäeval väsimust veel peidad -
nii lendab aeg.
Lady Madonna, lapsed jalge ees -
elu suurim õnn on su palge ees.
Lady Madonna, jälle õhtu kaob,
üksi olles nukraks teeb sind rõõmus laul
Teisipäev on pikk ja kestab kaua,
kolmapäeval penne kokku loed.
Neljapäeval pesu vaja pesta -
nii lendab aeg.
Lady Madonna, siiski iga päev
iga laps su pilgus vaid rõõmu näeb.
LAEV TÕSTIS PURJED
Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.
Üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde astus roolimees.
Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.
Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.
Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta ees.
Silm otsib aga õrna naisekuju
ja silmapiiri valge vahu sees.
Laia taevaliua sinal
mesikuldne pilvevoos,
teised magavad kuid mina
mõtisklen veel ööga koos.
Oksad, pilved ristamisi,
männilaane harras lõhn.
Taevaõõnde tasapisi
sõrmed tõstab künkamõhn.
Kurekruuksed, soode umbsus,
ripub pilve nurga pealt
üksik täht ja mulle tundub,
et ta varsti kukub sealt.
Tahaks saada selleks täheks,
läita mets kui tuliriit.
Leekidega ise läheks
sädemena kaasa siit.
|