Aeg annab kõik

Ma vaatan paadist kiikriga

Ma vaatan paadist kiikriga,

kui kaugel paistab Saaremaa.

Ei paremat ole kuskil maal,

kui suisel ajal Saaremaal.
Sääl Saaremaal ei kasva muud,

kui kadakad ja männipuud.

Ei paremat ...
Muu pruut on valge nagu tui,

ma nägin teda mullu sui.

Ei paremat ...
Tal mustad juuksed, valge kael

ja kaela ümber sametpael.

Ei paremat ...
Ma rüüpan merest soolast vett

ja ütlen kallimale tõtt:

Ei paremat ...
Kui tahad naiseks tulla sa,

pead Saaremaale sõudema.

Ei paremat ...

MAJA MERE ÄÄRES

Kui on meri hülgehall

ja sind ründamas suur hall.

Kui on meri hülgehall

ja sind ründamas suur hall,

nõnda hea on mõelda siis,

et kuskil rannaliiv

ja mere ääres väike maja ootamas on sind.

Nii hea, nii hea on mõelda siis,

et kuskil rannaliiv

ja mere ääres väike maja ootamas on sind.
Seal kus vana kaev on,

kriuksuv aiavärav on.

Seal kus vana kaev on,

kriuksuv aiavärav, värav on.

Akna taga õhtu eel

laev on mere poole teel

ja mere ääres väike maja

ootamas on sind.

et kuskil rannaliiv

ja mere ääres väike maja

ootamas on sind.

Mamy blue

Oh mamy, oh mamy mamy blue,

oh mamy blue.

Oh mamy, oh mamy mamy blue,

oh mamy blue.
Üksainus süda olla võib,

mis andestada suudab kõik,

mis alati on hell ja truu

ja hea, ei paremat tea.

Ta ainus arm, mis iialgi

sus südamest ei rahu vii,

su mured jagab sinuga

kõik ta, neist osa ta saab.

on tundnud palju palavaid.

Neist näole jäljed järel jäänd

on nüüd, see minugi süü.

Mu kullakallis ema hea,

aeg halliks muutnud on su pea

kuid soojad pilgud, soojad käed –

on veel nüüd soojemad need.

MANDOLIINID ÖÖS

Taas kuulen mandoliinide mängu,

kõlab tuttav viis.

Taas kõnnin mööda rohtunud paiku,

mis meid kokku kord viis.
Siin on see tee, kus käisime ammu,

saatjaks tähed ja kuu,

siin tundsime siirast ning andunud rõõmu,

õnnest vaikisid suud.

mandoliinid läe meelest.

Õnne kord nad mul tõid,

seepärast hinge mul jäänd

see mandoliinide hääl kuuvalgel ööl.
Taas kuulen mandoliinide mängu,

kõlab tuttav viis,

nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun,

mis meid lahku kord viis.

ja tuhmilt valgustab teed.

Vaid kaugelt õrna muusikat kostub,

mandoliinid on need.

MARETSA JÕE KALDAL

Maretsa jõe kaldal kord istusin ma

ja lainete liikumist vaatsin.

See pani mind sügavalt ohkama

ja mõtte siit kodu poole saatsin.

Siis lähenes neiu kui lõunamaa õis

Tema võttis need sedamaid ääreni täis

ja naeratades ütles tema mulle.

Oh noormees, oh noormees, miks kurvastad sa

Sa vaata kui ilus Bulgaariamaa

ja kenasti kohab Maretsa.

Kristallina jooksevad jõed ja veed

Ja kaljude lõhedest otsivad teed

all õitsevad, vohavad aasad.

Sel ilusal neiule vastasin ma:

Siin jõed ja orud kui paradiis

all viinapuud mägede taga.

Vaata põhjapool viibib minu süda ja meel,

Nii kenasti kõlab see kodumaa keel,

vaata seda mina igatsen taga.

Margareeta

Margareeta, mahe, lahe, aastat seitsmeteistkümne,

oma iluduse läbi kiusatust tõi meestele.
Margareeta on kui tuike vaga,

ei ta aja iial mehi taga,

ei ta mängi armutulega,

nii et kahju tal võiks juhtuda.

teistre Jukut, kelle meelde tema kuju jäävalt jäi.

aga tema armutunded ei saand iial vastatud.

Juku on kui päris haige, sest ta hing kui kadund näib.

Õnn tal viimaks Margareetalt armastust ja musu tõi.

sest ta süda nõudis armu taga,

ainult nalja pärast mängis ta

Juku tundmuste ja armuga.

MARINA

Marina, Marina, Marina,

sa päikese endaga tood.

Marina, Marina, Marina,

Kuid valgus ka varjusid loob.
Refr. Kui sind koju saadan, iga kord ma loodan,

ühtainsat sõna ootan, mis jäädavalt seoks meid.

Aga näib, et sulle meeldib vaba olla.

Miks muidu vastad mulle sa ikka: ei, ei, ei!

ei teagi, kuidas ta mu südant piinab?

Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud -

Marina peale mõtlema ma pean.

kui soe ja sume suveõhtu juunis

ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,

on selleks korraks tuju jälle hea.

sa päikese endaga tood.

Marina, Marina, Marina,

Kuid valgus ka varjusid loob.

ME POLE ENAM VÄIKESED

Me teame mis on hellus mis on hool,

meid saatnud armastus on igal pool.

On aastad olnud õnneläikesed

kuid meie, me pole enam väikesed!
Refr. Las jääda meile ka käimata teid,

hulk karme päevi ja armunud öid.

Las jääda meile ka võitmata vood

:,:ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:

ei lastud varvast ära lüüa eal.

Meist hoiti eemal tormid, äikesed,

kuid meie, me pole enam väikesed!

meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.

Said kätte toodud kuud ja päikesed,

kuid meie, me pole enam väikesed!