Aeg annab kõik
|
|  Yüklə 0.88 Mb.
|
Minu südames sa eladÖö on imesoe ja paistab kuu, pimedus on pargiteil. Suudlust varjab pink või iidne puu, oma tuba puudub meil.
minu südames sa elad suure armastuse loal. Minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sets mu südamesse sisse oled kirjutatud sa. Siiski meie õnn on noor ja kuum, mured seda käest ei vii. Leidub kuskil kord ka meile ruum, seni trööstin sind ma nii: Minu südames sa elad… Peagi punab koit, on kaste maas, meile laulab ärkav lind. Praegu piisab sest, kuid hiljem taas lohutama pean ma sind: Minu südames sa elad… Minu õnnelik nooruse põliMinu õnnelik nooruse põli – kui lennates mööda ta läind.
mind hoidsivad emakese käed. Nüüd seisan ma tormi ja marude keskel ja vaatan, mis elu mul toob. Kui kivid, mis keerlevad veskil, nii saatus mind hõõrub ja poob. Minu õnnelik nooruse põli nii otsata kaduma läind. Mis värvi on armastusSu huultel nii värskelt kui juunis punetab maasikavärv. Su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean.
Mis värvi on armastus? Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa Mürkkollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall, vaid igatsust leevendav lootus särab kui hõbekristall. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean. Kuid mis värvi… Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev mul näib, et roosaka pintsliga taevast värvimas koidukiir käib. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean. Kuid mis värvi… MoonameesÜks vaene vanamees on mõisa poole teel, see vaene moonamees, kes hallis habemes. Ta läheb murega, et härrat paluda: oh härra, lase perel elada!
Mul rehetare elamise hooneks. Ja tõusma koidu aal sa ei pea, sa ei pea, see jäägu meie hooleks. Näe, kõrged puuderead, on mõisamaja seal, kus härra oma lastega on mõisahoovi peal. Kas tasub paluda, kas tasub ütelda – oh härra, lase perel elada! Et olen vaene ma, sa ei tea, sa ei tea... Mu isamaa armasMu isamaa armas, kus sündinud ma! Sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga.
Meil siiski kenad männid ja kuused, kased ka. Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. Su hooleks end annan ja truuks sulle jään nii kaua kui kord suren ja oma hauda läen. Oh õitse veel kaua, mu isade maa, see maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka. Mu sõber tuulMu sõber tuul, nüüd taas oled siin, sest lubab koit, et pea algab päev. Mu sõber tuul, sa räägid, mis sünnib mu kodumäel, mu kodumäel.
et kuulda saan ma jälle kord sind. Mu sõber tuul, kuid see, millest laulad, teeb nukraks mind, teeb nukraks mind. Ma kuulen häält läbi kauguste puuladvus kajamas, aiman kuis kastesed pärlid seal sajavad, päikese käes õied lahti end ajavad – oo-oo-oo… Ma tean, need mäed ja need maad juba ammu mind vajavad, näen mõttes sind ja su kuldkollast maja ma, seal kord ka endale pean kodu rajama. Oo… Mu sõber tuul, nüüd pöördu sa taas, nii muidu teele liig kauaks jääd. Mu sõber tuul, sa tead ju, mis ütled, kui kodumäel mu kallist näed. Mu sõber tuul, aitäh selle eest, et kuulda sind ma jälle kord sain. Mu sõber tuul, kõik see, millest laulad, mind kutsub vaid, mind kutsub vaid. Ma kuulen häält… Muinaslugu MUUSIKASKõik, mida mulle ütlesid to õhtul, kui muusika mu hinges kõlab see... Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun, meenud sina minule. Üht muinaslugu muusikas ma kuulen, ja sina seisad unelmais mu ees. Ning laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund. Teeb muusika mind vahel kurvameelseks ja süda on nii tulvil igatsust, et laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Olla nii ei või, kuigi seda räägivad kõik - kas tõesti on siis mõtetu see, kui igatsed sa kuud, mis särab läbi öö? Muusika ent siiski tröstib mind ja ütleb, et ma varsti kohtan sind. Nüüd laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Mul onn mägedes onSeal, kus helendab päev ja nii kõrged on mäed, seal on piisoneid karjades koos. Kus valgus ja õnn minu kaaslased on, põdrakarju seal hoida mul soov.
seal on piisoneid karjades koos, kus valgus ja õnn minu kaaslased on, põdrakarju seal hoida mul soov. Seal, kus helendab päev ja nii kõrged on mäed, jõe ääres, kus kuldne on liiv, seal luigeparv teel peegelsiledal veel, minu unistus sinna mind viib. Mul onn mägedes on jõe ääres, kus kuldne on liiv, seal luigeparv teel peegelsiledal veel, minu unistus sinna mind viib. Seal, kus õrn lõunatuul lehti kiigutab puul, kogu elu seal veeta ma võin. Mul elamuks onn, milles ootab mind õnn, linnakära nii tühine näib. Mul onn mägedes on, kogu elu seal veeta ma võin. Mul elamuks onn, milles ootab mind õnn, linnakära nii tühine näib. |