Ana səhifə

Toodud ära väljajättudeta. See om vist viimane kord, kui kodanlikku eetikat nii põhjalikult käsitleti, kuigi klassi seisukohalt, aga hiljem vaid läbi Stalini jne


Yüklə 84.44 Kb.
tarix26.06.2016
ölçüsü84.44 Kb.
Eetika – 1933-
((Toodud ära väljajättudeta.See om vist viimane kord, kui kodanlikku eetikat nii põhjalikult käsitleti, kuigi klassi seisukohalt, aga hiljem vaid läbi Stalini jne. ja kommunistliku partei vaatepunktist, mainides kodanlikku eetikat vaid kui eba-moraali, eba-eetikat. KL. ))

(kr. ethos – moraal, komme, iseloom), alates Aristotelesest (vt. Б.С. Э. Том 3, стр. 326) filosoofia valdkonna nimetus, milline käsitleb inimliku käitumise eeskirju ja mis seovad need käitumise eeskirjad või normid üldiste ettekujutustega inimeste vastastikustest kohustustest ja sellise käitumise positiivse või negatiivse hindamisega.

Tavalises sõna kasutuses langeb sõna eetika kokku moraali mõistega (lad. mores – kombed) või kõlblusega. Sel juhtumil mõeldakse eetika all mitte ainult üldist filosoofilist õpetust moraalist, vaid ka moraali ennast, st. inimliku käitumise vormi endid ja nende positiivseid ja negatiivseid hinnanguid, mis on iseloomulikud antud ühiskonnale ja üksikutele ühiskondlikele gruppidele. Need moraalsed vormid ja hinnangud saavad oma väljenduse moraali eeskirjades (näiteks, „armasta oma ligiinimest“) ja teatuid tegevuste moraalsetes keeldudes (näiteks, „ära tapa“), moraalses kohusetundes, moraalses pahameeles, kohustuslikkuse, õigluse, hea ja kurja arusaamas.
Kodanlik eetilised moraaliõpetused tuletavad moraalsuse kas inimese tahtest sõltumatutest idealsetest jumaliku mõistuse tahtest (heteronoomne, religioosne moraal), või idealistlikest ettekujutustest, et see on inimesele aprioores teadvuses kaasasündinud moraalne kohustus (autonoomne moraal, Kanti „kategooriline imperatiiv“), või siis parimal juhul puhtalt empiirilisel teel konstateeritav inimese kasu, õnne, heaolu (utilitarism, eudaimonism) saamise püüdlus. Kodanliku filosoofia moraali õpetus on üdini läbi imbunud idealismist või naturalismist (vt) või kitsast empirismist (vt).
Kodanlikule eetikale on võõras ettekujutus moraali seostest – nii selle sisult kui ka selle vormilt – ajalooliselt välja kujunenud ühiskondlike suhete süsteemiga. Kui siis üksikutel juhtudel geneetiline sotsioloogia (vt) püüab siduda moraali arengu tootmise ja tarbimise tingimustega, siis sellele jääb ikkagi võõraks klassidega ühiskonnas moraali klassi sisu.

Kodanlike moraali teooriate suure eripärasuse juures on neile ühiseks jooneks üldinimliku moraalikoodeksi loomise püüd, milline on kohustuslik tervele ühiskonnale, sõltumata seda ühiskonda moodustavatest klassidest ja seejuures kohustuslik igasugusele inimühiskonnale, milline ka ei oleks tema ühiskondlik-majanduslik struktuur.


Suurema osa kodanlikke eetiliste õpetuste aluseks on idealistlik ettekujutus „tahtevabadusest“, tänu millele mõeldakse moraalsetena vabasid tegusid, mis on tingitud kõrgematest, igavestest moraalsetest printsiipidest, abstraktsetest moraalsetest ideedest, millisteni inimkond oma moraalses enesetäiustumises areneb. Seejuures ta on puhtalt kodanlik, tekkides kapitalistlikest suhetest, kohustuslikkuse ja õigluse ettekujutusest, headusel ja kurjusel, kuulutades need igavesteks ja loomulikeks moraalseteks käskudeks. Selline abstraktne-idealistlik klassiväline vaade moraalile püüab lugejatele peale sundida kodanlikke filosoofia kursuseid, õpikuid ja ensüklopeediaid.

Marksistlik-leeninlik eetika mõistmine tuleneb ajaloo materialistlikust mõistmisest, millega kooskõlas on ideede ja printsiipide olemus „ajaloolised, ajutised ja üleminevad produktid“. „Inimesed, kes annavad vormi oma ühiskondlikele suhetele kooskõlas oma materjaalse tootmisviisiga, annavad, kooskõlas oma ühiskondlike suhetega, vormi (gestalten) ka oma printsiipidele, ideedele ja kategooriatele “ (Marx).

Materialistlik dialektika on tervikuna suunatud kodanlike idealistlike ja naturalistlike moraalsete teooriate vastu: igavese, klassideülese, ajalooülese moraali teooria õpetuse vastu, millisest rääkis erinevates variantides Kant, Feierbach ja Düring, - selle vastu, et „konstrueerida moraalsust abstraktsest mõistest, ega mitte tegelikkest ühiskondlikest suhetest“ (Engels). Marxile, Engelsile, Leninile kujutab moraalsus endast ülesehitust ajalooliselt määratletud ühiskondlike suhete süsteemi kohal, klassiühiskonnas – aga klassisuhete kogumi üle. Ja inimliku käitumise praktika ja moraalsed vaated toovad esile, väljendavad, kajastavad ja peegeldavad lõppkokkuvõttes antud korra iseärasusi, majanduslikke suhteid, mis vastavad tootmise teatud viisile: muutused vaadetes heale ja kurjale, õiglusele jne. on ühiskonna majandusliku struktuuri muutumise sümtoomiks, tundemärgiks. „Inimesed, – ütleb Engels, - teadlikult või ebateadlikult ammutavad oma õigulikke vaateid lõppkokkuvõttes praktilistest tingimustest, millistes seisneb nende klassiline seisund – majanduslikest tingimustest...“. „Massi moraalne teadvus, mis kuulutab ebaõiglaseks selle või teise majandusliku fakti, nii nagu oli kunagi orjusega ja sunnismaisusega, tõestab, et antud fakt on oma aja ära elanud, et on ilmunud uued majanduslikud faktid, milliste jõul ta muutub väljakannatamatuks ja peab hävinema“ („Anti-Düring“). See iseloomustus puudutab ka moraali põhimõistet – õiglust.

Käsitledes kaubandustehingute „õigluse“ küsimust, viitas Marx: „Tehingute õiglus, millist sooritatakse tootmise agentide vahel, põhineb sellel, et need tehingud, kui loomulik tagajärg, tulenevad tootmissuhetest“. Tehingute sisu „on õiglane, kui ta vastab sellele adekvaatsele tootmisviisile. Ta on ebaõiglane, kui ta on sellega vastuolus.

Orjus kapitalistliku tootmisviisi alusel on ebaõiglane; samuti pettus kui kaup“ („Kapital“). Kui lõppkokkuvõttes tuleb ühe või teise ajajärgu moraalsete vaadete juuri otsida selle majanduslikes tingimustes, siis enam vahetult võivad moraali mõjutada religioossed õpetused, õigusnormid jne. ideoloogilise ülesehituse valdkonnas, mis tekivad sellel alusel.

Kritiseerides Feierbachi ja Düringi dogmaatilisi vaateid eetikale kui lõplikke, „igavesi“ moraali tõdesid, andis Engels neile neis küsimustes täpse dialektilis-materialistliku seisukoha.

Moraal, ütles ta, on „inimkonna ajalukku puutuv sfäär, kus lõplikud tõed tulevad viimases instantsis ilmsiks väga harva. Ettekujutus heas ja kurjast on nii tihti muutunud ühe rahva ja sajandi jooksul teise rahva ja sajandi suhtes, et on tihti üksteise vastandiks...“ „Meie, ütles Engels, eitame igasugust katset meile peale sundida mingit moraalset dogmaatikat, kui igavest ja lõplikku, nüüdsest muutumatu moraalse seadusena. – sundida peale selle põhjendusega, et moraalsel maailmal on omad mitte üleminevad printsiibid, millised seisavad ajaloost ja rahvuslikest eripäradest kõrgemal. Vastupidi, me väidame, et igasugune moraalne teooria on senini lõpp-kokkuvõttes antud ühiskonna majandusliku seisukorra tulemus. Aga nii nagu ühiskond on senini arenenud klassilistes vastaspoolsustes, siis oli moraal alati klassiliseks moraaliks: kuna ta õigustas valitseva klassi ülemvõimu ja huvisid, kuna, kui rõhutud klass muutus piisavalt tugevaks, ta väljendas pahameelt selle ülevõimu vastu ja kaitses rõhutute tulevasi huvisid“ („Anti-Düring“).

Kogu klassiühiskonna ajaloolise arengu kestel oli moraal alati klassi moraaliks – moraaliks, kas ekspluateerijate klassi ülevõimu ja huvisid või siis rõhutud klassi huvisid õigustavaks, selle revolutsiooniline püüdlus, tema rahulolematus ekspluateerimise vastu. Klassi moraal oli valitseva klassi käes hädavajalikuks ideoloogiliseks relvaks ja ta sundis sellele alluma ka teisi ekspluateeritavaid klasse, ta ei rikunud seda ise vaid seepärast, kuivõrd see on tema huvides.

Igasugune muu, abstraktne, puhtalt teoreetiline moraal ei saaks olla tõeliselt kehtiv moraal. Feierbachi moraal, ütles Engels, „on loodud kõikideks aegadeks, kõikidele rahvastele, kõikidele seisustele ja nimele seepärast ta ei ole kuskil ega kunagi rakendatav. Tõelise maailma suhtes on see samavõrd jõuetu, nagu Kanti kategooriline imperatiiv. Tegelikkuses on igal klassil, iga tegevusalal oma moraal, millist nad rikuvad iga kord, kui saavad seda teha karistamatult“ („Ludvig Feierbach“).

Engels märkis, et kaasaegses kodanlikus ühiskonnas eksisteerib vähemalt kolm moraali vormi: minevikult päritud feodaal-kristlik moraal, kaasaegne kodanlik moraal ja proletaarne tulevikumoraal. Vastuväiteks, et kolmes nimetatud moraalis on „miskit kõigile neile ühist“, vastas Engels, et viidatud teooriad, „väljendades endas ühe ja sama ajaloolise protsessi kolme erinevat taset, omavad ühist ajaloolist vundamenti“.


Moraalne käsk „ära varasta“ on üldine kõigile erinevatele moraali normidele, mis on tekkinud ühiskonnas, kus valitseb eraomand, kuid see käsk kaotab mõtte tuleviku kommunistlikus ühiskonnas, kus puuduvad varastamiseks igasugused motiivid.

Eraomandi ja kaubatootmise suhted annavad eetikale, kui kapitalistliku ühiskonna ideoloogia erilisele vormile, mõningased spetsiifilised jooned, koos sellele iseloomulike moraalse isiksuse kohuse, õigluse, headuse ja kurjuse mõistetega. Mõningad eetika üldised mõisted, nagu „õiglus“, „kurjus“, „headus“, mis annavad moraalsetele hinnangutele nende spetsiifilised jooned, mis on säilunud kogu ajaloolise arengu käigu jooksul, täitudes, siiski, iga kord uue klassilise sisuga. Kahtlema on samuti nii, et koos ühiskondliku tootmise enam kõrgemate vormide ajaloolise arenguga, areneb ajalooliselt ka kõlblus: moraalsed teooriad, millised kajastavad kapitalistliku tootmisviisi huvisid ja vajadusi, on nii klassiliselt sisult ja vormilt üldiselt kõrgemal orjanduslikust või feodaalsest eetikast. Selles suhtes eetilised vaated ja hinnangud kui erilised ühiskondliku tunnetuse vormid jagavad kõikide ideoloogia liikide ajaloolist saatust.


„Et seejuures üldiselt ja tervikuna toimus kõlbluse progress, - selles keegi ei kahtle. Kuid isegi nüüd me ei läinud kaugemale klassilisest moraalist. Kõlblus on tõeliselt inimlik, mis asub kõrgemal klassilistest vasturääkivustest ja igasugune nende meenutamine, saab võimalikuks vaid sellisel ühiskonna arengu astmel, kui mitte ainult ei ole kõrvaldatud klasside vastuseis, vaid ka praktilises elus silutakse igasugune mälestus sellest“ („Anti-Düring“).
Rääkides eetikast, kui „inimtunnetuse valdkonnast“, kui ideoloogia vormist, ei või unustada, et faktiline, praktiline kõlbelisus, s.t. kombed, s.t. inimeste faktiline käitumine, nende teod, leiavad alati oma väljenduse nende vahel välja kujunenud ühiskondlikes suhetes, „olmeelulistes suhetes“.

Engels räägib ühes kohas moraalist ja õigusest kui „ühiskondlikest suhetest“. See ei tähenda, et me peame kujutama endale ette ühiskondlikke suhteid moraalse pealiseehitusena, mis on eraldatud kõigist teistest ühiskondlike suhete liikidest kui „ülesehituse“ sfäärist – eraldi õiguslikest, esteetilistest, religioossetest, nii ka majanduslikust „baasist“ – tootmissuhetest, vahetusest, tarbimisest. Kuid on vaieldamatu, et ühiskondlike suhete erinevad tüübid (vahetus-, omandisuhted, jne.) võivad saada lisaks spetsiaalse moraalse hinnangu – kui kohustuslik, õiglane, soositav või keelatu ja esineda siis kui praktilise moraali suhted. Selles mõttes on hädavajalik selgitada välja suhted, mis eksisteerivad näiteks kõlbluse ja õiguse vahel ning eetika ja religiooni vahel.


Moraalil on kahtlematult õigusega rida ühiseid jooni; sellest mõisted „vabadus“, „võrdsus“, „õiglus“ on ka meie poolt kasutatud õigussuhete valdkonnas. Nõnda-nimetatud tavaõiguses (vt) võib jälgida isegi moraalsete ja õigusnormide samastumist ja läbipõimumist. Need kodanliku moraali ja õigusega ühised jooned leiavad omale seletuse nende ühises ajaloolises aluses – kaubatootmise ühingute majanduslikul struktuuril.

Kuid on olulised õiguslikele suhetele iseloomulikud jooned, mis eristavad neid moraalist, see on nende riiklik reglementeerimine seaduste sunduslike vormide kaudu. Riigi poolt mitte reglementeeritud piirkond, kuid mis on sanktsioneeritud kohustustena ühiskonna arvamuses on tegelikkuses märkimisväärselt avaram.


Sellised nähtused nagu heategevus, kokkuhoidlikkus, loobumine jne., saavad ühe või teise moraalse hinnangu, kuid nad ei ole alati riigi poolt reglementeeritud, kuna nad ei puuduta vahetult valitseva klassi majanduslikke ja poliitilisi huvisid. Muide, siin ei ole kindlaid piirie: näiteks pillamine teatud astmel, kuna see takistab omanduse edasist kogunemist ja säilumist, on kodanliku riigi poolt reglementeeritud hoolekande instituudi vormis. Kuid kitsidus jääb karistamatuks!
Teine moraali erinevus õigusest seisneb selles, et õigus on teatud klassi ülevõimu puhul vaid üks – valitseva klassi õigus. Moraalsed vaatepunktid võivad olla erinevad ja peegeldada ka teiste klasside huvisid, sealhulgas ka rõhutud klasside, revolutsioonilise klassi huvisid. See moraal võib olla vastuolus ekspluateerijate õiguse ja eetikaga (näiteks võitlus streigimurdjatega, rikkudes kodanlikku „töö vabadust“).
Täpselt samuti on hädavajalik selgitada välja eetika ja religiooni vaheline ajalooline suhe. Eetilised vaated on tavaliselt samastatavad religioossete „käskudega“ ja saavad nendena religioosse õnnistuse. Kahtlemata, et ka teatud valitseva klassi eetika kujutab endast selle klassi ideoloogia erinevaid ilmingute vorme ja see ühendab üldised jooned ja ühise sisu religioossetele ettekirjutustele ja moraalsetele normidele („ära varasta“ jne.).
Usk on kõikjal, seal hulgas ka kodanlikus ühiskonnas, pühitsedes valitsevate klasside faktilise eetilisuse. Kuid ikkagi me peame eristama ajaloolist perioodi, kui religioon oli feodaalses ühiskonnas valitsevaks ideoloogiaks, kaitstes selle hierarhilist korda, samas kui eetika oli tervikuna religioosne, autoritaarne ja heteronoomne (s.t. käsitledes moraalseid kohustusi kui Jumala või feodaalse valitseja tahet) ka kodanliku eetika arengu perioodil.

Kodanlik eetika on autonoomne: kodanlikus ühiskonnas saab teadvuse valitsevaks vormiks kodanlik õigus; moraalsed stiimuleid tuletatakse mitte välistest korraldustest, vaid kodanliku indiviidi „sisemisest teadvusest“, tema kasudest ja huvidest, mis on väljendatud sissemähitult ülespuhutud moraalsete printsiipide kestaga, kuid mis väljendavad kodanluse klassihuve.


Iseenesest on mõistetav, et proletariaadi moraal, nagu ka tulevase kommunistliku ühiskonna moraal, millises sureb lõplikult igasugune religioosne ideoloogia, on sügavalt vaenulik igasugusele religioonile.
Kõlbluse ja eetiliste õpetuste ajalooline areng.
Kõlbelisuse ja tavade ajaloolised muutused ja erinevused eetilistes hinnangutes, mis teostuvad inimühiskonna arengus, hakkavad niivõrd silma, et isegi kodanlikud ajaloolased, filosoofid ja sotsioloogid, kes püüavad leida üldist eetikakoodeksit, ei saa ilma moraalsete normide muutumise faktita hakkama.

Kodanlikes kursustes ja ensüklopeediates me võime lugeda erinevate moraali tüüpide kohta – sõjamehe moraalist, maaharija moraalist, käsitöölise moraalist jne. Kuid kodanlikud autorid ei seo nende erinevate kõlblus etüüpide arengut selle või teise formatsiooni ühiskondlike, klassiliste suhetega. Tavaliselt nad tulevad järeldusele, et need erinevused on vaid ajutised, mis puutuvad minevikku, et inimkonna „moraalne enesetäiustamine“ ja eetika „progress“ viivad selleni, et need erinevused hakkavad kaduma, et „religiooni sanktsioon tasandab klasside moraali erinevuse“, et kodanliku demokraatia kultuur, terve rea „moraalsete kriiside“ kaudu, viib ühtse ja kõrgema kodanliku eetika võidukäigule.


Kooskõlas marksismi-leninismi õpetusega, on moraali areng lahutamatult seotud ühiskondliku tootmisviisi arenemisega, ühiskondlik-majanduslike formatsioonide arengu ning vahetumisega. Klassiühiskonna piirides areneb kõlblus klassilistes vasturääkivustes ja ei lakka olemast teatud klasside moraal.
Juba ürgaegse ühiskonna tundmaõppimisel me puutume kokku terve keeruka moraalsete kohuste ja keeldude (tabu) süsteemiga, millised panevad oma liikmetele patriarhaalse-sugukondliku korra. Seejuures ürgaja ühiskonna inimene kes ei olnud veel oma nabanööri, mis teda suguvõsaga sidus, lahti kiskunud, ei tee vahet õiguse nõudmistel ja moralasel kohustusel, mis on iseloomulik palju hilisemale klassi ühiskonna ajaloolisele perioodile ja mis ei tulene ürgaja suhete praktikast. Õppides tundma ürgaja ühiskonna abielu tavade keerukaid vorme, näitasid Marx ja Engels, kuidas need tavad olid tingitud ürgaegse ühiskondlik-majandusliku organisatsiooni praktikast ning vajadustest, nõnda „seal, kus eurooplane näeb moraalitust ja korratust, valitseb tegelikult range seadus“, nii näiteks, „ürgajal oli õde naiseks ja see oli moraalne“. Samal ajal Engels märgib, et sugukondlik olme sünnitab ürginimestes sellised moraalsed jooned, nagu isikliku väärikuse tunne, vabaduse armastus, vaprus, tõearmastus, ausus, millistest on puudus klassi ühiskonna arengu hilisema perioodi suuremal osal inimestel.

Antiikaja orjapidajate ühiskond loob alused orjapidajalikule moraalile. Sellele on iseloomulik töö, kui orjade ülesande, põlgamine, orjapidamise eetiliseks ja õiglaseks instituudiks tunnistamine, orjadel moraalse tunde ja mingitegi õiguste olemasolu eitamine, kasti kord, keelud ja piirangud. Samal ajal arenevad antiiksed kaubanduslikud tootmissuhted, lagunevad vanad sugulussidemed ja ilmub kaupu müüv kodanlus. Kaubatootmisega üheskoos ja teineteisest kodanlike indiviidide kasvava eraldatusega areneb ka moraalsete ettekujutuste kompleks, mis on omane vahetuslikele suhetele: ettekujutus moralsest, „vabast“ ja „võrdväärsest“ isiksusest, vahet, millist tehakse ühe õigluse liigi ja teose õigluse liigi vahel, tasakaalustavat, milline on vahetusel hädavajalik ja sealt tulenev ettekujutus voorusliku käitumise normidest. See kõlbeline isiksuse „võrdväärtuslikkuse“ printsiip, laineb siiski veel ainult vabadele kodanikele, ega mitte orjadele. Ja see antiikse ühiskonna faktilise kõlbelisuse koodeks leiab oma kajastuse varastes eetilstes õpetustes.


Aritokraatlik eetika saab enam sügavama filosoofilise väljenduse idealist Platoni juures. Kooskõlas Platoniga, asuvad väärika käitumise printsiibid teispoolses ideede maailmas, eetiline enesetäiustamine on inimese ühendamine ideede maailmaga, tunnete ja affektide allutamine mõistlikule teadmisele. Viimane on kättesaadav tervikuna vaid väisearvulisele tarkade kastile, kes asuvad platonliku idealistliku riigi eesotsas, millises valitseb range kastihierarhia. Kuid kui kreeka aristokraatia muudab eetika väheste väärtuseks, siis kreeka kaupmeestest kodanlus, seades oma tähelepanu keskmesse kauba valdaja isiksuse „autonoomsuse“, püüdleb oma eetikas lähtuda indiviidi huvidest, isiksuse õnne poole püüdlusest. Eitava väljenduse annavadb sellele sofistide eetilised õpetused, millised võitluses vana moraaliga asuvad igasuguste moraali normide suhtelisuse tunnistamise teele, eetilise relatiivsuse teele. Kodanliku eetika küsimuste positiivne lahendamine leiab osaliselt aset juba Sokratese juures, kes püüab ületada sofistide moraalset relativismi ja otsib teadmistes inimese healolu ja vooruse saavutamise teed.

Enam põhjalikuma aluse uutele kodanlikele suhete vajadustele ja huvidele annab materialist Demokritos, kes esindab eesrindliku kodanliku demokraatia huve ja toob eetika lähtepunktina esile inimolemuse tundmaõppimise. Selles „olemuses“ on inimese rahuldusele ja õnnele püüd põhiliseks ja määrab kindlaks ta käitumise. Siiski Demokritos ütles – „hingelist rahu võib saavutada vaid sel juhtumil, kui rahuldust ei otsita üleminevas“, kui piirdutakse „naudingutes mõõdukusega ja harmoonilise eluviisiga“. See „mõõdukus“ on eriti alla kriipsutatud Epikurose eetikas, milline peegeldab juba orju pidava kodanluse languse ajajärgul, selle püüdlust enesepiiramisele ja targale elurõõmule. Arendades Demokritosele sarnaseid väiteid, Epikuros väitis, et elurõõmu, kui olemise eesmärgi all ta mõtleb „mitte priiskamist, ega ka madalaid kirgi“, vaid hingelist rahu, „keha valust ja hinge kannatustest vabastamist“. „Suurepärase elu ja kõrgeima rikkuse algeks on tarkus“.



Vana Kreeka uus autonoomne eetika saab oma kõrgeima väljenduse materjalismi ja idealismi vahel pendeldava Aristotelese, suurima avanaaja mõtleja, töödes, kes väljendas enamtäielikumalt nii uusi kauba tootmise suhteid, kui ka ühiskonna, mis põhineb orja tööl, kogu piiratust. Tema arvates me peame püüdlema hingelisele õnnele, naudingule, kuid selle saavutame mitte teoreetilise aruteluga headusest, vaid tegevuse kaudu, mis järgib „norme“ , s.t. valib mõistliku määra kõiges, kesktee äärmuste vahel. Vooruslik väldib äärmusi: nii ei luba õiglus ülekohtu tegemist ega selle läbi kannatamist. Õiglane inimene hüvede jaotamisel „eraldab igaühele temale vastava proportsiooni“. Seejuures selle hüvede jagamise õigluse juurest, milline võib olla ebavõrdne, on tarvis eristada „vahetus õiglust“, kui „isikutega käitutakse kui kõiges võrdsega, selle vahe erinevusega, kes sooritas kuriteo, sellest kes kahju kannatab“ („Eetika“, V).
Vana Kreeka kaubanduse langus ja Rooma muutumine uueks maailma kaubandus- ning poliitiliste sidemete keskuseks, lõi sotsiaalsete vasturääkivust kasv Rooma keisririigis need majanduslikud ja poliitilised tingimused, millsites arenevad edaspidi antiiksed eetika õpetused. Kui ühiskonna valitsevas tipus, rooma patriitside ja õukondlike ringide keskel levib materialistlik epikuurlaste eudaimonism (vt. moraal, mis põhineb õnnele püüule), siis rooma aristokraatia ringides, mis on seotud minevikku kaduva mõisate majandusega ja vabariikliku Rooma traditsioonidega, aga seejärel ekspluateeritavate orjade keskel, hakatakse sellele moraalile vastandama pessimistlikku stoikute eetikat, milline annab peamise tähenduse mitte naudingule, avaid mõistlikule voorusele, kannatuste leevendamisele, otsib moraalsetes normides mingi kõrgema moraalse seaduse ilmingut (Seneca, Mark Avreli, Epiktetos, jne.). Sel samal orjade ja rõhutute masside sotsiaalsel alusel hakkab levima kristlik eetika, mis saab edasise arengu n.n. Keskajal.
Keskaegne feodaalne ühiskond, selle seisuslike privileegidega ja seisuse hierarhiaga, millise majanduslikuks aluseks on talupoegade, kes on rängalt ekspluateeritavad suurmaaomanike poolt, väiketootmine, loob eriti soodsad tingimused askeetliku kristliku moraali arenguks. Vaimulikkond esineb esineb priviligeeritud klassi huvide ustava kaitsjana, kutsutes ekspluateeritavad massid alandlikkusele ja enesesalgamisele. Kristlik eetika tuletab moraalsed käsud Jumala tahtest ja inimese loomulikke kalduvusi, kui patuseid ohjeldama ja austama eksisteerivaid feodaalseid seadusi. „Kristlus, ütles Engels, olles täiesti vastavuses oma orjade ja rõhutute religiooni iseloomule, tundis vaid üht kõigile inimestele ühesugust võrdsust, aga nimelt võrdset patusust, mis on päritud esivanemailt“ („Anti-Düring“). Selles moraalis lepitatakse õpetus „tahte vabadusest“ kristliku õpetusega jumalikust „ettemääratlusest“; vooruslikkus samastatakse kiriku ettekirjutiste täitmisega. Kõrvuti kristliku moraaliga, mis on suunatud sellele, et hoida vaos hoidmise ohjes ekspluateeritavaid klasse, õitseb praktiline feodaal-rüütellik moraal, mis seab kõrgeimaks sõjamehe vapruse ja rüütliau, mis pühitseb ühiskondlikku ebavõrdsust ja valitseva klassi vägivalda („esimese öö õigus“ jne.). Feodaalse aristokraatia langus suurendab selle keskel püüdu hetkelise naudingu taotlusele, hedonismile, jämedale kõlvatusele jne., aga uute kodanlike suhete areng feodaalse ühiskonna rüpes, loob aluse uutele eetilistele normidele, esiialgu samuti feodaalsele ajajärgule iseloomulikus religioosses ülerõivais, protestandismi eetikas, mis võitles katliikliku eetikaga. Talurahvas oma sõdades feodaalse võimu vastu väljendab osalt oma klassihuvisid ja varajase ristiusu (kristliku kommunismi) „võrdsustavate“ eetiliste normide kehtestamise püüdu.
Uus kodanlik moraal areneb mööda vastuolulisi teid koos esialgse kapitalistliku kogumisega, kaupleva kodanluse kasvuga, käsitöölt manufaktuurides tootmisele üleminekuga. Itaalia linn-vabariikide suurkaupmehed ja rahanduslik kodanlus, tulles juba ammu poliitilisele võimule, mis toetas teadusi, kunsti, on kalduv hedonistlikule (naudingulisele) moraalile. Revolutsiooniliselt meelestatud Põhja käsitööstus-manufaktuuride keskuse kesk- ja väikekodanlus, kes muretseb kapitalistliku kogumise tingimuste eest, püüab aristokraatlikule epikuurlikule asketismile seada vastu puritaanlikku moraali, mis kutsub enesesalgamisele ja tundeliste kalduvuste mahasurumisele.
Kapitalistliku ühiskonna areng toob uuesti esile võrdväärse ja vaba isiksuse mõiste kui kodanlik eetika põhimõiste. Kauba omanike konkurents – see suurim võrdsustaja, mis muutus kodanliku seaduse ees võrdsuse loosungiks. See uus kodanlik-õiguslik ideoloogia, mis seadis tähelepanu keskele egoistliku kodanliku „autonoomia“, „vaba“ ja „võrdse“ isiksuse, mis on seotud vaid omakasu huvidega ja kapitalistliku konkurentsi stiihiliste seadustega, see juriidiline maailmavaade jätab oma ilmse jälje tervele kodanlikule moraalile. „Ringkäigu või kaupade vahetamise sfäär, millises teostatakse tööjõu ostu ja müüki, on kaasasündinud inimõiguste tõeline paradiis. Siin valitseb vaid vabadus, võrdsus, omand ja Bentham“, - ütles irooniliselt Marx oma „Kapitalis“.

„Seni kui inimene jääb kodanlaseks, - loeme teises kohas Marxilt – ta ei saa neis antagonismil põhineval harmoonial ja igavesel õiglusel põhinevatel suhetel, mis ei lase kellegil teiste arvel esile tõusta“ („Filosoofia viletsus“).


Kodanlus täidab vanad, feodalismilt pärandatud kristlikud moraalsed käsud uue kodanliku sisuga, suunates neid teda ekspluateeriva klassi vastu ja rikkudes neid praktiliselt igal sammul. Kodanliku eetika sisemised vasturääkivused peegelduvad lõppkokkuvõttes erakapitalistliku omandi sisemistel vasturääkivustel. Õõvastavaks silmakirjalikkuseks on käsk „ära tapa“ – tingimustes, kus koos kapitalismi arenguga iga päev tapetakse aeglaselt kapitalimi poolt loodud nälja ja külmaga miljnid inimesed, kui sõjad muutuvad üha verisemaks, kui tapmise vahendid sõjas muutuvad üha halastamatumatuteks, aga verine terror, milline on suunatud kolooniates tööliste ja töötajate vastu, märatsevad tervel maakeral, kõikjal, kus valitseb kapital. Kuid see käsk on vajalik omandi, kui töötajate revolutsioonilise rahulolematuse ja revolutsioonilise vastu-terrori vastaseks kaitseks, kui pidur. Ettekujutus vabadusest, võrdsusest, vendlusest on eraomandil ja majanduslikul kasul põhinevate suhete sirmiks. Käsk „ära varasta“ sanktsioneerib kapitalistliku omandi kaitset: formaalselt täidab kodanlus kohusetundlikult sõlmitud tehinguid, kuid tegelikult on kapitalistliku süsteemi areng töölistelt lisaväärtuse riisumiseta ja tugevamate kapitalistide poolse nõrgemate alalise koorimiseta mõeldamatu.

Pettus kauba kvaliteedis ei ole kaubavahetuse tingimustes kasulik, mistõttu räägitakse kaupmeeste aususest, kuid samal ajal reegel „ei peta – ei müü“ iseloomustab kogu kauplemise praktikat.

Tööd vaadeldakse kodanluse poolt kui rasket, ekspluateerivate klasside ebameeldivat kohustust ja samal ajal kujutatakse kapitalistlikku omandit kui kodanluse „isiklikkul tööl“ põhinevat. Erilisest silmakirjalikkusest on imbunud läbi kodanliku eetika vaated sugupoolte vahelistes suhetes ning perekonda. Kaasaegne üksikperekond, ütles Engels, on asutatud naise allutamisele mehele ja selle eesmärgiks on vaieldamatult „seaduslike“ laste sünnitamine, et nad kui vere poolest järeltulijad võiksid hakata isa vara valdama: kodanliku perekonna aluseks on eraomand. Abikaasa poolset truuduse rikkumist ja suguliste vahekordade vabadust vaadeldakse kodanluse poolt kui omandi rikkumist. Ja samal ajal rikub kodanlus praktikas seda abielutruudust iga päev. Abielu, kui kasulik kaubandustehing ja prostitutsiooni õitseng – sellised on sugude vaheliste suhete iseloomulikud jooned kodanlikus ühiskonnas (Энгелъс, Происхождение семъи, частной собственности и государства).
Kodanliku moraali ja selle sisemiste vasturääkivuste areng saab oma ideoloogilise väljenduse eripärastes eetilistes õpetustes, millised on esitatud kodanliku filosoofilise mõtte poolt. Õige ajaloolise teooria, mis uurib eksisteeriva ühiskonna tegelikke seadusi ja mis teeb neist välja edasise arengu tendentsid, puudumine, on täidetud filosoofilise teaduse poolt kui kohustusest, kodanliku indiviidi „loomulikest õigustest“, inimese looduselt pärit kalduvustega, millise alusel peab olema ühiskond üles ehitatud. Kõigi eetiliste teooriate eripärasuse juures, mis tekivad kapitalistliku ühiskonna erinevatel arengu etappidel, peab siin märkima kahte peamist suunda:

esiteks, kodanliku eetilise mõtte enam varasem revolutsiooniline suund, mis jookseb materialismi ja empiirilisuse suunas, tuletades indiviidi moraalsed omadused tema materiaalsetest kasudest ja huvidest, tema teadmiste kogemusest, tema poolsest egoismi mõistlikust mõistmisest.

teiseks:, egoismi idealistlik vool, mis alandab mõistliku ja kogenud teadmise usu ja tunde kasuks ning mis tuletab moraali kaasasündinud, algsetest sisemistest moraalsetest võimetest ja omadustest, mis asuvad inimese vaimus.
Kui esimesed teooriad on iseloomulikud eriti feodaal-religioosse ideoloogiaga võitlevatele ja mis lähevad kodanliku ühiskonna revolutsioonilise arenemise teed, siis idealistlikud eetika voolud on iseloomulikud ebaküpsetele kodanlikele suhetele (näiteks, saksa klasikalise idealismi eetilised teooriad) või, vastupidi, peegeldavad hulga hilisemal ajajärgul kodanluse reaktsioonilisi vaateid. Peale seda on sündinud suur hulk eklektilisi eetika süsteeme, millised püüavad asjatult hõivata peamiste voolude vahelist (puhtad empiirikud, sensualistid, agnostikud jne.) ruumi.

Empiirilised ja sensualistlikud moraali süsteemid, mis said erilise arengu 17-18. saj. inglise-šoti ja prantuse mõtlejate vaadetes, mis kujutasid endast uue võimule tuleva klassi protesti abstraktse, kogemusest lahus oleva ning mis tuginesid feodaalse ühiskonna askeetlik-kristlikul moraalil, mis surusid alla kodanliku indiviidi tundeid ja kirgi. Endiste, kristlike teoloogide puhtalt ratsionalistlike kaalutluste, inimese vaimus kaasasündinud „kohustuslikkuse“ ideedest, mis on temasse sisendatud jumaliku mõistusega, asemel, pöördusid uued moralistid inimliku organisatsiooni omaduste – üksiku indiviidi egoistlike instinktide, tema kasu, tulu ja huvi poole. Nii näiteks, Locke, tema, Marxi ütluse järgi, „uue kodanluse, selle kõikides vormides, esindaja “, oma kaasasündinud ideede kriitikas, laiendas ka eetika valdkonnale, asudes headuse ja kurjuse mõistmises empirismi ja relativismi vaatepunktile, kuulutades kodanliku mõistuse normaalseks inimlikuks mõistuseks. Mandewille (в «Басне о пчелах.», 17.в.) esitab mõtet, et inimesed juhinduvad oma tegudes egoismist ja et nende pahedel on ühiskonna organisatsioonis hädavajalik roll.

Enam järjepidevama revolutsioonilise positsiooni selles võitluses hõivasid filosoofid-materialistid. Inglise kodanliku revolutsiooni vastuolud, mis läksid teatud kompromissile feodaalse minevikuga, said oma kajastuse Hobbesi töödes. Hobbes lähtub inimliku „olemuse“ seadustest, meie organismi püüdlusest enesesäilitamisele, mis lebab meie tunnetuse aga järelikult ka meie tunnete ja tahte aluseks: võitluses eksisteerimise eest naudingu või kannatuse tundes, mis on saadetud kasu või kahju teadvustamisega, ta näeb heast ja kurjast ettekujutuste allikat. Revolutsioon Madalmaadel, millises enam järjepidevalt olid ära märgitud kodanliku demokraatia ja rahvusliku solidaarsuse nõudmised, leiavad oma järjepideva-revolutsioonilise kajastuse Spinoza „Eetikas“.
Spinoza, põhinedes sellel samal enesesäilitamise instinktil, püüab ületada siin meie moralsetest hinnangutest tulenevat subjektiivset ja suhtelist iseloomu: tõeliselt kasulik, mis annab meile võidu enam madalate kirgede üle, ta leiab kõiges selles, mis „viib inimeste ühisele kooselule“. Peale tungiv Suur Prantsuse revolutsioon, enda ideoloogilise ettevalmistuse käigus Rousseau ja prantsuse materjalistide filosoofilistes töödes, soodustab veel revolutsioonilise „kolmanda seisuse“ huvide eetiliste vaadete edasist arengut.18.saj. prantsuse materialistid, püüdes tõstatada isikliku ja üldise huvile vastava ühtse osa küsimust, isiksuse ja sotsiaalse keskkonna vahelise üldise huvi küsimust.

La Mettrie, ((Julien Offroy de 25.XII 1709 – 11 XI 1751)), kes näeb moraali allikat inimlikes tunnetes, kuid, sarnaselt Epikurosele, ta eristab tõelise õnne üleminevatest naudingutest: moraalsetes hinnangutes mõistus lähtub inimese olemusest, kud see peab vältimatult asetama üldise huvi kõrgemale erahuvidest, ühiskondliku terviku huvi on kõrgemal indiviidi isiklikust õnnest.

Holbach ((Paul Henri Dietrich d´ parun 1723-1789 prants. Filosoof... ta väitis, et arvamused valitsevad maailma..)) näeb huvis kõigi inimeste tegude ainsat motiivi. Kuid inimeste looduslikud erinevused ja vaimsed võimed kutsuvad esile ühise elul ning moraali vajaduse. Õieti mõistetud isiklikus huvis on hädavajalik olla kasulik teistele inimestele: moraalne kohustus võetakse kokku inimlikkuses, hädavajalikkuse tunnetamises „teha õnnelikuks inimesed, kellega me koos elame“

Helvetius, ((Claude Adrien 1715-1771 pr. filosoof. Sotsioloog , eetik. Seletas headust ja kurjust ühiskonna omaduste ja ning indiviidi vajadustega.)) tuletab inimese „kired“ tema „tunnetatavatest tunnetest“, harjumustest ja instinktidest, „enesearmastusest“. Loomult inimene ei ole rikutud, kuid ta allub oma huvidele. Inimeste vaheline erinevus ei tulene loodusest, vaid on tingitud kasvatusest, sotsiaalse keskkonna tingimustest. Moraali aluse moodustab õieti mõistetud inimlik huvi, mis on allutatud üldisele huvile.

Olles veel mehhaanilised materialistid, need mõtlejad ei suutnud seostada katselise teadmise printsiipi ja üksiku indiviidi füüsilist olemust ratsionalistlike arutlustega keskkonna rollist, „üldises protsessis“ jne.. Nad ei suutnud asuda ajalooliste ühiskondlike suhete pinnale, mõista üldisi huve kui üksikute klasside huve, näha isiklikus huvis klassi huvide ilmingut. Sellegi poolest nende „ muutumatute“ moraalsete ideede halastamatu kriitika viis selleni, et nad mõjutasid palju hilisemaid moraliste kahes mõttes.
Nii nagu ütles Marx, materialistide õpetusel moraalse õigusel naudingule, inimeste olemuselt mitterikutusele, kogemuse, harjumuste, kasvatuse rollist ja utoopilise sotsialismi ning kommunismi (Fourier, Ouen, Kabe) edasisel arengul eksisteeris tihe side. Utopistide eetika on samuti ratsionalistlik: tuleb muuta sotsiaalse keskkonna tingimusi, et kaotada kannatused ja anda inimese naudingu püüdlusele õige käik. See saavutatakse, kooskõlas utopistide arvamusega, mitte klassivõitluse teel, vaid ideaalse kommunistliku korra rahumeelse propaganda teel.
Teisest küljest, pani vana materialism aluse utilitaristlikule moraalile, milline võttis eetiliste vaadete aluseks kasu printsiibi. Utilitaristlik moraal väljendab juba võitnud tööstuskodanluse meeleolusid, kes püüavad leida oma egoismile, et kapitalistlikult ekspluateerida ja konkureerida, moraalseid põhjendusi.
Utilitarism sai oma eriti ereda väljenduse Jeremy Benthami ((15.II 1748-6.VI 1832, inglise jurist ja filosoof, utilitarismi rajaja)) isikus „kodanliku lolluse geenius“ (Marx), tema moraalse „aritmeetikaga“ külma arvestusega, tema püüdega lahustada ühiskondlik huvi kodanliku indiviidi isiklikus huvis. Kapitalistliku konkurentsi maailmale on iseloomulik Bentham. „Kuna igaüks hoolitseb vaid enese eest“ (Marx). Tuleb märkida, et, lähtudes sellest samast isiklikust huvist, esitab Bentham väite „võimalikult suurima osa inimeste hüvangust“, milline sai oma edasise arengu kodanlikus liberalismis ja positivismis.

Vana materialismi vaated muutusid puhtate empiirikute, agnostikute ja mõnede idealistlike moraali teoreetikute kriitika objektiks juba 18. sajandil, kes esindasid enamvähem mõõdukat kodanlikku tiiba ja osaliselt ka väikekodanlust. Eetika alust nad näevad mitte ainult egoismis, vaid ka sotsiaalses tundes, suhtlemise instinktis sümpaatia tundes ( Shaftesbury ((1671-1713)), Hetseson???, Hume).


J.J. Rouseau, Adam Smith püüdsid samuti panna moraali aluseks mitte majanduslikku arvestust, vaid sotsiaalsed tunded, millised on justkui „looduselt“ inimesele omased.
Kant on eriti ere kodanliku eetika idealistliku suuna – eetilise apriorismi – esindaja. Vastavalt Kandile on teoreetilise teadmiste ja praktilise mõistuse ja moraalse kohustuse maailma vahel – ületamatu kuristik.

Moraal, mis sõltub inimese välistest stiimulitest, tema looduslikest kalduvustest, egoistliku kasu tunnistamisest – sellist moraali peab Kant vaid heteronoomseks moraaliks, samuti nagu kui religioosset moraali.

Tõelise moraali allikat ta püüab leida indiviidi „puhtas“ tahtes, „heas tahtes“ , mis ei sõltu teoreetilisest teadmisest ja tema loomulikest kalduvustest ning alludes vaid kohuse sisemisele häälele. Vastupidiselt loomulikele kalduvustele tekib moraalne tunne, „meie tahte „autonoomiast“, s.t. loodulikest püüdlustest, egoistlikest kavatsustest

sõltumatult.


Mitte igaühe isiklik huvi, vaid igaühe poolt vabatahtlik „üleüldise seaduse“ – moraali aluse, tunnistatamine.
Moraal tuleneb meie tahte „vabadusest“, s.t. mõistliku tunnetamisest ja meie poolt üleüldise, üldkohustusliku moraalse seaduse tunnustamine, millisele peavad olema moraalselt allutatud meie käitumise maksiimid (s.t. sisemised eeskirjad, subjektiivsed motiivid): meie ja meie moraalse käitumise „vaba tahte“ üldkohustuslik, muutumatu, aprioorne vorm moodustab eetika printsiibi, Kanti kategoorilise imperatiivi.
„Tee nii, - formuleerib selle Kant, - justkui sinu tegevuse maksiim peaks sinu tahtmise järgi saama üleüldiseks loodusseaduseks“.
„Tegutse nii, et sa kunagi ei suhtu inimesesse, kui endasse, samuti ka kui igasugusesse teise isikusse, vaid kui vahendisse, kuid alati samal ajal ka kui eesmärki“.
Kergelt paistab silma kantiliku eetika formalism, kantiliku kõlbluse seaduse tühjus ja sisutus, millisesse võib võtta ükskõik millist sisu ja millises säilitatakse vaid meie käitumise iseloomu üleüldise hädavajalikkuse tunnetamine. Kanti eetika väljendas eredalt 18 saj poolfeodalase Saksamaa kodanluse argust ja praktilist abitust, kes unistas juba enam täiuslikumast kodanlikust korrast, mis nõudis üleüldisi käitumisnorme vastupidiselt feodaalsele omavolile, kuid kes värises paljalt mõttest revolutsioonilise vägivalla ees ja kandis seepärast oma materjaalsed nõudmised „vaba tahte“ abstraktsesse sfääri. Kant, ütles Marx ja Engels, „muutis tahte materjaalselt tingitud suuna puhtaks „vaba tahte“ enesemääratluseks, tehteks iseeneses, kui inimliku tahte, tehes sellest sellisel viisil puhtalt ideoloogilise mõiste ja kõlbluse postulaadi“ («Св. Макс»). Kanti kategooriline imperatiiv, selle tunnistamine üldkohustuslikuks kogu inimkonna moraalsete seadustele ja üleskutse loomulike kalduvuste ohjeldamisele osutusid kodanluse käes väga mugavaks ideoloogiliseks relvaks, kes selle abil põhjendas oma klassihuvide vasturääkivuste eitamise, „rahva ühtsuse“, kapitalistlikule ekpluateerimisele allumise hädavajaduse. Samal ajal täitis kodanlus seda „üleüldisuse“ formaalset printsiipi, käitumise norme iga kord endale kasuliku klassilise sisuga; ta viis „üleüldiste“ huvide alla oma isiklikud, klassi huvid.

Veel enam järsemalt väljendas 19. sajandil Schopenhauer ((Arthur, 1788-1860.a., saksa filosoof, Tahe on primaarne... „Die beiden Grundprobleme der Ethik“ 1841.a.)) kodanlikku ideed hädavajadusest alla suruda oma loomulikud kalduvused ekspluateeritavate masside suhtes, Kanti reaktsioonilis-pessimistlikus kriitikas. Kanti mõistlik tahe paistis Schopenhauerile liiga ohtlikuna, et seda tunnistada moraali allikaks.

Ta näeb meie käitumises pimedat, arutut stiihilist tahteakti ilmingut: kõlbelisus peab seisnema egoistliku tahte instinkti allasurumises - naudingust lahtiütlemises. Kuid selleks ajaks oli tuntav juba saksa kodanliku revolutsiooni lähenemine, milline nõudis saksa kodanluse moraalilt kanda eetilised hinnangud abstraktsest kategoorilise imperatiivi valdkonnast üle reaalsete ühiskondlike suhete valdkonda.

Nende kodanliku-revolutsioonilise voolu väljendajateks saksa filosoofias sai Hegel ((George Wilhelm Friedrich 1770-1831, saksa filosoof)) ja seejärel Feuerbach ((Ludwig 1804-1872, saksa filosoof, Hegeli õpilane)). Hegel alustab kantiliku formalismi idealistlikus vormis dialektilise kriitikaga. Ta käsitleb kõlblust idealistlikult kui absoluutse vaimu arenemise astet, kuid samal ajal seob eetika ühiskondlike olmeliste suhete arenguga ja kuulutab „kurjuse“ ajaloolise arengu ja teadvuse liikumapanevaks jõuks, mis viib meid vasturääkivalt „heale“, „hüvele“, „õnnele“.



Sammu tagasi teeb L. Feierbach, kes tuleb tagasi mehhanilise materialismi vaadete juurde, s.t. samastades inimeste püüdluse õnnele nende enesesäilitamise püüuga. Kritiseerides Kanti absoluutset moraali, Feierbach ei mõista Hegelit, kes inimeste „muutmatu ja üleüldise“ õnne muudab arengu astmeks.
Engels selgitas välja kogu Feierbachi eetika mahajäämuse ja vaesuse, koos selle abstraktse „õnne poole püüdlusega“. Sellegi poolest mängis Feierbachi eetika teatud ajaloolisel järgul nii kasulikku kui ka revolutsioonilist rolli ja täpsemalt Venemaal avaldas Feierbachi õnne poole püüdlemise ja „mõistliku egoismi“ printsiip Dobroljubovi, Tsernõsevski ((Добролюбова, Чернышевского )) jt. eetiliste vaadete arengule. Vaid Marxi ja Engelsi dialektiline materialism, mis pärandas kõik vanade materjalistide „ ühiskondliku egoismi“ ja Hegeli idealistliku dialektika õpetuse positiivsed elemendid, töötades need kriitiliselt, ajaloolise materialismi valguses ümber, ületas tervikuna nii Kanti eetika apriorismi ja formalismi, kui ka utilitaarse eetika mehhanilisuse ja empirismi.
Tööstuskapitali edasine areng ja võit viib kodanliku eetika vaesumisele. Empirism ja benthamlik utilitarism leidsid oma järglased J. St. Milli ((Mill, John Stuart 1806-1873, ingl. Filosoof, „Utilitarism“ 1863)) ja liberaalses positivismis, positivistlikus sotsioloogias, moraali bioloogilistes teooriates.
Darwin (( Charles Robert 1809-1882, inglise loodusteadlane)) otsib moraalsete tunnete päritolu loomade bioloogilistes instinktides, neile omases sotsiaalses instinktis, milline aitab loomi nende olelusvõitluses.
Kooskõlas Spenceri ((Herbert 1820-1903, ingl. Filosoof, positivismi tähtsamaid esindajaid)) arvamusega, on inimese käitumine ühiskondliku evolutsiooni, millise eesmärgiks on indiviidi tegevuse võimalikult enam kokkusobitamine ühiskondliku keskkonnaga, liigi vajadustel produkt, sellise liigi ja indiviidi vahelise absoluutse tasakaalu saavutamisel kaob välise sunni vajadus ning kujuneb välja „orgaaniline kõlblus“. Spencheri liberaal-anarhistlik eetika, nagu ka kogu positivismi eetika, ignoreerib tervikuna klassilisi vasturääkivusi, ühiskondliku arengu revolutsioonilist käiku, ajaloolise arengu sisemisi seaduspärasusi ja astmete eripära: ta on immutatud läbi lameda evolutsionismiga ja illusioonist, et kapitalistlikku konkurentsi saab rahumeelselt kõrvaldada kodanliku indiviidi ja selle „keskkonna“ vahelise „tasakaalu“ sisseseadmisega.
Feodaalne ja väikekodanlik ideoloogia leiab 19. sajandi kestel oma vastukaja moraali küsimustes Nietzsche (( Fridrich, 1844-1900, saksa filosoof, elu kui reaalsus. „Kõik eksisteeriv on sealpool head ja kurja“, jne. „Jenseits von Gut und Böse“ 1886.a.)) Stirneri ((Max, õieti Johann Kaspar Schmidt, 1806-1856, saksa filosoof, individuaalistliku anarhismi teoreetik)) L. Tolstoi ((Lev Nikolajevits, krahv, 1828-1910, vene kirjanik.)), P. Kropotkini ((Pjotr Aleksejevits, vürst, 1842-1921, vene revolutsionäär, anarhismi teoreetik, geograaf)) jt. eetilistes vaadetes.
Nietzsche, preisi feodaalse junkurluse ideoloog, kelle õpetust kultiveeritakse praegu aktiivselt hitlerliku fašismi poolt, oma eredas ja kujundirikkas filosoofias heidab kõrvale kopdanliku võrdsuse ja loob valitud, tugeva isiksuse, kes seisab oma käitumises sealpool head ja kurja, kultuse.

Väikekodanluse vasturääkivused leiavad oma väljenduse väikekodanlase M. Stirneri egoistliku „mina“ kultuses.

Vastuolud maarahva kodanlikus revolutsioonis Venemaal, talurahva protest isevalitsusliku reziimi ikke ja ekspluateerimise vastu ja samal ajal selle otsustamatus ja järjepidamatus revolutsioonilisel teel kajastus eredalt L. Tolstoi kristlikus eetikas, tema poolses klassi ikke kriitikas ja vägivallaga „kurjale vastuhakkamatuse“ õpetuses.
Kanti eetika apriorism saab edasise arengu järgmises kodanliku ühiskonna imperialistliku arengu astmel – kaasaegses uuskantismis, õpetuses kõrgematest „väärtustest“ ja moraalsetest „eesmärkidest“, milliseid esitavad Cohen ((Herman, 1842-1918, saksa filosood, idealist, teadusliku sotsialismi ja dialektilise materialismi vaenlane. БСЭ 1953, Коген, 21б стр. 517)), Windelband ((Wilhelm , 1848-1915, saksa filosoof, uuskantianismi Badeni koolkonna rajaja.)), Rickert ((Heinrich, 1863-1916, saksa filosoof, uuris tunnetusteooria, ajalooteaduse metodoloogia, eetika ja aksioloogia probleeme), jt. Imperialism viib selleni, et liberaal-demokraatlik „vabaduse“, „võrdsuse“, „õigluse“ jne., fraseoloogia muutub üha enam monopolistliku kapitali vallutusliku poliitika „eetiliseks“ katteks.

Viimastel aastatel saab oma arengu fašismi eetika, millises tugeva isiku ees kummaradmine on värdjalikult ühendatud valitute „rassi“ja „rahvuse“ teooriatega, milline areneb vähem arenenud rahvaste arvelt.

Kaasaegse imperialistliku kodanluse vaadetega, millised katavad oma kõlbluslikku alastust kantiliku eetilise idealismiga, ühilduvad tihedalt revisionismi ja sotsiaal-fašismi vaated.

Karl Vorländer ((1860-1928, saksa filosoof, eetilise sotsialismi kaitsja)), Adler (Max, 1873-1937, austria sotsioloog, austromarksismi teoreetik, esitas sotsiaalse kogemuse teooria.)) jt. sotsiaal-fašistlikud teoreetikud püüavad leida marxismile „eetilist põhjendust“, ühendada Marxi ajaloolise teooria kanti eetikaga. Nad muudavad teadusliku sotsialismi „eetiliseks“ sotsialismiks. Karl Kautsky ((1854-1938, saksa sots-dem teoreetik)) püüdis tema poolt üle võetud kantiliku moraali varjata Darwinilt üle võetud sotsiaalsete instinktide teooriaga, milline saab tema käes bioloogilise tõlgenduse. Juba tema varasemas eetikat puudutavas töös Kautsky lubab enesele materialismist jämedaima taandumise, samastades sotsiaalsed instinktid ja bioloogilised instinktid ning tuletades viimasest moraali arengu. Kautsky oma viimstes töödes püüab kodanliku eetika printsiibid (suhtumine eraomandisse jne.) muuta inimlikus ühiselus mitte ainult millekski muutumatuks, vaid ka loomadele omaseks. Moraali, kui ebateadlike instinktide tõlgendamine leiab oma arenduse samuti Roland Holst ((R.H. – Van der Schalk, Henriette, 1869-1952, hollandi poliitik.)) jt. töödes.

Kanti laadi moonutamist lubasid enesele eetika küsmustes F. Mering ((1846-1919, bublitsist ja ajaloolane)) ja Plehhanov ((Georgi Valentinovitš, 1856-1918, rev tegelane, filosoof)), aga samuti L. Akselrod ((1868-1946, pseudonüüm – Ortodoks, filosoof.)).

Plehhanov, kes rõhutas oma varasemates töödes proletariaadi poolt loodava, vastandiks kodanlikule moraalile, uue moraali kogu tähendust, asub ise tihti Kanti moraalse apriorismi vaatepunkti, võttes selle aluseks bioloogilise baasi. Imperialistliku sõja algusest peale 1914.a. Plehhanov ja Akselrod asusid „lihtsate õiguse ja kõlbluse seaduste“, kogu inimkonnale igaveste ja muutumatute nimel, milliseid justkui Saksamaa rikkus, välja patriootilise šovinismi toetuseks. L. Akselrod ka praegugi, oma viimastes töödes, seisab igaveste, muutumatute kõlbeliste seaduste tunnistamise poolt, millisteta, tema arvates, on ühiskondlik elu mõeldamatu.

Tõsised mehhanistlikku ja idealistlikku laadi vead leidsid aset ka nõukogude autorite töödes – mehhanistide ja vähemlike idealistide juures: Buhharini ((Nikolai Ivanovitš, 1888-1938, nõuk. ja rahv. töölisliikumise tegelane, kaldus kommunistliku partei põhijoonest kõrvale ja hukati.)) poolses proletariaadi moraalsete vaadete sobitamises tehniliselt sihipäraste normidega, J. Preobrazenskil ((1866-1937.)), kes eitas proletaarse moraali mõistet, A.M. Deborinil (( Abram Moissejevitš, 1881-1963, nõuk. filosoof, võitles mahhismi ja mehhanitsismi vastu.)), kes võtsid ebakriitiliselt Kautsky ja Plehhanovi vaateid, kes tunnistasid üldinimlikku moraalset seadust ja üldinimlikke moraalseid instinkte.

Kommunistlik eetika.


Proletariaadi moraalsete vaadete aluseks on ajaloo materialistlik mõistmine, milline kõrvaldab kodanliku moraali kõik eetilis-juriidilised illusioonid. Marxism õpetab töölisklassi oma moraalsetes hinnangutes lähtuma tegelikust ühiskondlikust liikumisest, klasside majanduslikust seisust ja nende vastastikustest suhetest klassivõitluse protsessis, proletariaadi kui klassi huvidest lähtudes, lõppeesmärkidest ja ülesannetest, millised seab enda ette proletaarne revolutsioon.

„Kommunism, - kirjutasid oma varastes töödes Marx ja Engels, - ei ole meie jaoks seisund, milline peab olema kehtestatud, ega ole ideaal, millele peab vastama tegelikkus. Me nimetame kommunismiks reaalset liikumist, milline hävitab praeguse olukorra“.

See materialistlik maailmavaade vastab täielikult töölisklassi elu- ja võitluse tingimustele: nagu ühe kohas väljendas Engels, omandi puudumine töölistel on vastavuses nende peades puuduva illusiooniga („Juriidiline sotsialism“). „Vanade ühiskondade elulised tingimused – räägib sellest „Kommunistlik manifest“ - , mis on juba hävitatud proletariaadi elutungimustes... Seadus, moraal, religioon on temale mitte enam, kui kodanlikud eelarvamused, milliste alla varjuvad ühed või teised kodanlikud huvid“.

Siiski see asjaolu ei tähenda üldsegi seda, et proletariaadil ei oleks oma proletaarset moraali. Proletariaadi moraal on samuti moraali ajalooliseks vormiks, nagu feodaalne ja kodanlik eetikagi. ; see ei pretendeeri lõplikkusele ja muutumatusele, kõigi oma küsimuste absoluutsele lahendamisele oma hinnangutes. Kuid, ütleb oma töödes Engels, „muidugi, sellel moraalil on suur hulk elemente, mis tõotavad sellele pikaajalist eksistentsi, millised praegu väljendavad käesoleva või tuleviku põhjalikku ümberkorraldamise vaatepunkti; järelikult – on moraal proletaarne“ („Anti-Düring“).

Siin on meil korraga kaks Engelsi juhist:

Esiteks, sellele asjaolule, et proletaarne moraal on revolutsiooniline, mis nõuab võitlust kapitalismiga ja ühiskonna põhjalikku ümberkorraldust.

Teiseks, sellele, et töölisklassi moraal on kauakestev ja on tuleviku vaatepunkt, s.t. tulevase kommunistliku ühiskonna esialgseks moraali vormiks. Muidugi-mõista, hakkab täieliku kommunismi puhul moraalil olema rida omapäraseid jooni, mis on sünnitatud uute tootmissuhetega. Siiski oleks ebaõige jaotada proletaarset moraali sotsialistlikuks kui ka kommunistlikuks eetikaks. Proletariaadi klassi eetikas toimub rea momentide ettevalmistamine, millised hakkavad olema tulevase klassideta ühiskonna eetika aluseks. Seepärast said eelpool nimetatud proletaarse moraali kaks iseärasust oma väljenduse kommunistliku eetika mõistes. Täpselt samuti, nii nagu partei on töölisklassi enim teadlikum avangard, siis ka parteilises eetikas leiab kajastamist kõrgem, enim teadvustatud, enam järjepidev proletaarse moraali väljendamine. Kommunistliku eetika ja proletaarse moraali mõisted on selles mõttes samased.

Lenin annab proletaarsele, kommunistlikule kõlbluse uuele sisule ja sellele täielikult vastuolus olevale kodanlikule eetikale põhjaliku iseloomustuse. „Igas mõttes, ütles Lenin, - eitame moraali, eitame kõlblust? Selles mõttes, millises seda jutlustas kodanlus, milline tuletas selle moraali Jumala suurusest.... idealistlikust ja pool-idealistlikust fraasist... mitteinimlikust klassivälisest mõistest... . Meie kõlblus on allutatud täiesti proletariaadi klassivõitluse huvidele.... Kommunistlik kõlblus – see on see, milline teenib seda võitlust, milline ühendab töötajad igasuguse ekspluateerimise vastu..“ „Kui meile räägitakse moraalist, me räägime: kommunistile on moraal kõik selles liidetud solidaarse distlipliini ja teadlikus ekspluateerijate vastases massilises võitluses... Kommunistliku moraali aluseks on võitlus kommunismi teostamise ja kindlustamise eest. (О задачах союза молодежи»). Klassi solidaarsus, distliplineeritus, leppimatus igasuguse ekspluateerimisega, ennastsalgav töö kommunistliku ühiskonna ehitamisel ja kindlustamisel – sellised on proletaarse, kommunistliku eetika peamised jooned. Lenin ei eitanud kunagi eetika suurt tähendust sell klassilises mõttes. Lenin rõhtuas mitmeid kordi, millist tähtsat tähendust omab proletariaadi moraalne autoriteet, kes esineb „õiglaste“nõudmistega, töötajate huvide eest, tema poolt juhitavaid laiu mitteproletaarseid töötajate masse proletaarse revolutsiooni ja sotsialismi võidu nimel. Kommunistlik partei oma võitluses monoliitse ühtsuse eest, komunistide distliplineerituse eest, oma nõudmistega töös püsivuse ja ennastsalgavuse eest, millise ta neile esitab, samuti annab meile – ja seejuures parimad – kommunistliku eetika eeskujusid.

Kommunistlikku eetikat ei saa viia mehaaniliselt ühe tehniliselt sihipärase käitumise eeskirjale: see tähendaks unustada kõlbluse spetsiifilised iseärasused kui ühiskondliku teadvuse teatud vormid. „Õigluse“, „hea“, ja „halva“ mõiste, mis on töötatud välja kogu inimkonna ajaloo jooksul ja mis on seotud moraalse hinnanguga, säiluvad kommunistlikus, proletaarses moraalis, kuid need täidetakse uue sisuga. Nii, Marxi ja Lenini juhiste alusel me teame, et kommunismi esimeses staadiumis hakkavad inimesed võitlema „ebaõigluse“ ja „ebavõrdsuse“ kõrvaldamise eest jaotamisel, et jaotataks igaühele „vajaduste järgi“. Siiski oleks ilmseks idealistlikuks moonutamiseks kommunistliku eetika peamiste eelduste abstraktne väljamõtlemine, väljaspool meie moraalseid hinnanguid, muutes tegelikke ühiskondlikke suhte seoseid, muutes olmet, reaalse proletaarse võitlusega ja sotsialismi ehitamisega.

Parimad kommunistliku eetika eeskujud antakse meile proletarjaadi ja tema partei suhtumisega reasse konkeetsetesse - töö, omandi, olme küsimustesse, millistel teravdas oma tähelepanu kodanlik eetika. Proletariaat seab kõrgele inimisiksuse väärtuse, kelle jõudude ja võimete kõrgeim areng on kommunismi põhiliseks ülesandeks.


Kuid proletariaat ei jutlusta silmakirjalikult „ära tapa“, teades, et metsikus võitluses klassivaenlasega ja sotsialismi võidu huvides ta ei saa sõjata läbi, ei saa jätta kasutamata revolutsioonilist terrorit, ega jätta füüsiliselt hävitamata oma paadunud vaenlased.

Proletariaat lubab enesele „despootliku kallaletungi kapitalistlide omandile“ („Kommunistlik manifest“) ja samal ajal peab pühaks ja puutumatuks ühiskonna, proletaarse riigi omandit. Proletarjaat loob uue, kõrgema ühiskondliku distsipliini ja seose töö sotsialistlikus organiseerimises, sotsialistlikus võistluses ning lööktöös. Ta heidab kõrvale feodaalse ettekujutuse „kangelaslikkusest“ ja kodanlikust töö mõistmisest, kuid hindab kõrgelt tõelist, ennastsalgavat, piiritult kangelasliku tööd, mil töö muutub „au asjaks, kuulsuse asjaks, vapruse ja kangelaslikkuse asjaks“ (Stalin).

Proletarjaat annab täieliku võrdõiguslikkuse naisterahvale, kaasates ta tootvale tööle ja muutes perekonna elulisi tingimusi, ta loob sellised tingimused, millistel tugevneb uus proletaarne perekond, mis põhineb tõelisel, õieti mõistetud sugude vaheliste suhete vabadusel. Nii küpsevad kommunismi kasvud, mis iseloomustavad proletaarset moraali ja panevad aluse kommunistliku ühiskonna eluolule.
Kirjandus:
Маркс К. и Энгелъс Ф., Манифест коммунистической партии. М..1933;

Маркс К. и Энгелъс Ф.,Святой Макс, Соч.,т. 4., 1933;

Маркс К. и Энгелъс Ф., Анти-Дюринг, 6 изд., М., 1932;

Маркс К. и Энгелъс Ф., Людвиг Фейербах, М., 1933;

Ленин В. И. Речъ на 3. Всероссийском съезде РКСМ ... Соч., т. 30. 1932;

Сталин И., Вопросы ленинизма, 9 изд.,(М.). 1933Б

Иодлъ Ф., История этики в новой философии, т. 1-2., М., 1896-98;

Каутский К., Этика и материалистическое понимание истории, М., 1922;

Плеханов Г. В. Сочинения, т. 8, 2 изд., М., 1925 см. Примечания Плеханова и его пер. Книги Ф. Энгелъс, Людвиг Фейербах);

Марксизм и этика (сб. Ст. Под ред., с предисл. И Библиогр. Указателем Я. Розанова), 2 изд., Харков, 1925;

Акселърод Л. И. , Против идеализма, 2 изд., М., ...а.;

Преображенский Е, О морали и классовых нормах, М., 1932;

Бухарин Н. И., Теория исторического материализма, 9 изд., М.-Л., 1929;

Манъковский Л., О пролетарской морали, М.-Л., 1928;

Деборин А. М., Ревизионизм под маркой ортодоксии. «Под знаменем марксизма», Москва, 1927, № 9.
И. Разумовский.

БСЭ т. 64. Стр.740-758







Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət