Meri mu tuhandenäoline sõber
Meri, sul on tuhat tuju, tuhat laulu on sul suus,
igal hetkel muudad kuju, igal hetkel oled uus.
Täna naeratad ja särad, honmme kurjalt lainetad,
meelitad ja tõukad ära, muutlik justkui naine sa.
Meri mu tuhandenäoline sõber, meri mu vaenlane karm.
Meri, mu tuhandenäoline meri, sa oled mu arm.
Sinu tujusid ei suuda iial ette arvata -
täna elu põrguks muudad, homme hellalt armastad.
Avad oma sinisilmad, annad saaki hõbedat,
homme jälle kurjad ilmad, vaenlane ja sõber ja sa.
Meri mu tuhandenäoline sõber, meri mu vaenlane karm.
Meri, mu tuhandenäoline meri, sa oled mu arm.
METS MÜHISEB
Mets mühiseb ja kägu kukub raal,
laas haljendab ja linnud laulavad.
Mänd kiigutab sääl oma võimsat pead,
on meeles tal kõik muistsed õnneaad.
Hirv ojal joob ja muretu tal meel,
ei aima ta kui pikk ta elutee.
Võib küti kuul ta leida iga tund
ja elu läind,kui oleks näinud und.
Nii mööda läks ka minu noorusaeg.
mis õnne mul siit ilmast loota on?
Mets mühama ja kägu kukma jääb
kuid noorus meil kui unes mööda läeb.
Miks sa vaatad täis igatsust teele
Miks sa vaatad täis igatsust teele,
nukralt eemale sõpradest jääd?
Kas sul ikka see ainuke meeles,
keda ööselgi unes veel näed?
Kuid ei paista sa talle ju silma,
lumehelbena õnn nagu kaoks.
Kes on vaesena sündinud ilma,
vaevalt sobib see rikkuse jaoks.
Peagi näed, et sind õied ei oota,
tulvil teravaid okkaid on maa.
Ah, nii ilus on armastust loota,
kuigi lootus ei täituda saa.
Küll kord vaikivad kadedad keeled,
elu kibeda valiku teeb.
Ära vaata täis igatsust teele,
hingest kustuta eksitav leek.
Miks tähti nii palju on taevas
Miks tähti nii palju on taevas,
miks lehti nii palju on puis?
Miks kõnnime, südamed vaevas,
kuid naeratus mängimas suil?
Miks elus on alati nõnda,
mina armastan sind, sina teist
ja see, keda armastad sina,
see armastab jällegi teist.
Miks iial ei leia me elus
ühtainust, kes aru meist saaks,
miks rändame südamevalus
kui tormipilv äikesemaal?
Tulipunased vaasis on roosid,
tulipunane klaasis on vein,
tulipunased on sinu huuled,
mis ütlevad alati ei.
Millest sa elad ja hingad
Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmund näol -
nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul.
Su laulust saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus...
Sellest, mis piinab mu hinge,
tundlikuks muutund on meel.
Millest sa elad ja hingad,
mida võid tunda,
kui suudad nii palju kanda
ja endast teistele anda
laulu teel...
Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks
ma muutun sinu ees.
Mul pole jõudu selleks,
et päästa end – ja milleks?
Sellest, mis piinab...
Võib-olla tõrksalt olen
ma hoidnud tundeid vaos,
kuid sellest hetkest põlen
ainult sinu jaoks.
Kas leitud rõõm on õige?
Ei tea, kuid loobun kõigest.
Sellest, mis piinab...
Mina olen oma isa-ema ainukene vara,
kõik, mis nad teenivad, see lakun mina ära.
Ai trulla-lulla pomm, trulla-lulla pomm,
trulla-lulla-pom-pom-pom-po-rii.
Särk, mis mul seljas, see on selgemast siidist,
selja taga ripuvad tal risti-rästi niidid.
Saapad, mis mul jalas, need on sandi jalast võetud,
sant sai paljajalu tee äärde jäetud.
Kuub, mis mul seljas, see on kallimast kalevist,
selle mina varastasin Abja küla alevist.
Sall, mis mul kaelas, on saunanaise antud,
saunanaine oli seda saba all kandnud.
Müts, mis mul peas, sellel seitse auku sees,
täi vahib välja, hõbeprillid ees.
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.
Minemine
Ei tea, kas merele ma teel või randa,
kuid tean, et kallas kaugel veel.
Mu räbaldunud saabas kraabib kanda
ja paadipõhi läbi laseb vee.
Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega,
kas liialt ma ei vaata tagasi.
Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva
või rändasin ka siis kui magasin.
Ei tea, kas jaksan oma reisipauna kanda,
kolm südant, mis ei ole jahtunud
ja mida ma ei raatsi ära anda,
on vaikselt minu pauna mahtunud.
Ei tea, kas merele ma teel või randa,
kuid tean, et kallas kaugel veel.
Mu räbaldunud saabas kraabib kanda
ja paadipõhi läbi laseb vee.
Minu armas isatalu
meelest ei läe iialgi,
karjakoppel, kasesalu
jäävad armsaks alati.
Vana längus rehetare,
karjalaut ja saunahütt,
tööd teeb hoolsalt talupere,
ringi uitab vanaätt.
Ema arm seal lapsi paitas,
isa põlvel kiigutas,
töö ja hool meid elus aitas,
mure meesteks kasvatas.
Nüüd ma rändan laias ilmas,
olen ilma koduta
ja kuum pisar läigib silmas,
kui ta peale mõtlen ma.
|