Aeg annab kõik

Meri mu tuhandenäoline sõber

Meri, sul on tuhat tuju, tuhat laulu on sul suus,

igal hetkel muudad kuju, igal hetkel oled uus.

Täna naeratad ja särad, honmme kurjalt lainetad,

meelitad ja tõukad ära, muutlik justkui naine sa.
Meri mu tuhandenäoline sõber, meri mu vaenlane karm.

Meri, mu tuhandenäoline meri, sa oled mu arm.

täna elu põrguks muudad, homme hellalt armastad.

Avad oma sinisilmad, annad saaki hõbedat,

homme jälle kurjad ilmad, vaenlane ja sõber ja sa.

Meri, mu tuhandenäoline meri, sa oled mu arm.

METS MÜHISEB

Mets mühiseb ja kägu kukub raal,

laas haljendab ja linnud laulavad.

Mänd kiigutab sääl oma võimsat pead,

on meeles tal kõik muistsed õnneaad.
Hirv ojal joob ja muretu tal meel,

ei aima ta kui pikk ta elutee.

Võib küti kuul ta leida iga tund

ja elu läind,kui oleks näinud und.

mis õnne mul siit ilmast loota on?

Mets mühama ja kägu kukma jääb

kuid noorus meil kui unes mööda läeb.

Miks sa vaatad täis igatsust teele

Miks sa vaatad täis igatsust teele,

nukralt eemale sõpradest jääd?

Kas sul ikka see ainuke meeles,

keda ööselgi unes veel näed?
Kuid ei paista sa talle ju silma,

lumehelbena õnn nagu kaoks.

Kes on vaesena sündinud ilma,

vaevalt sobib see rikkuse jaoks.

tulvil teravaid okkaid on maa.

Ah, nii ilus on armastust loota,

kuigi lootus ei täituda saa.

elu kibeda valiku teeb.

Ära vaata täis igatsust teele,

hingest kustuta eksitav leek.

Miks tähti nii palju on taevas

Miks tähti nii palju on taevas,

miks lehti nii palju on puis?

Miks kõnnime, südamed vaevas,

kuid naeratus mängimas suil?
Miks elus on alati nõnda,

mina armastan sind, sina teist

ja see, keda armastad sina,

see armastab jällegi teist.

ühtainust, kes aru meist saaks,

miks rändame südamevalus

kui tormipilv äikesemaal?

tulipunane klaasis on vein,

tulipunased on sinu huuled,

mis ütlevad alati ei.

Millest sa elad ja hingad

Ma vaatan sind ükskõikselt,

kuid kuulan hirmund näol -

nii hellalt ja nii vaikselt

mind surmab sinu laul.

Su laulust saab mu saatus,

mu meeldiv piin ja kaotus...
Sellest, mis piinab mu hinge,

tundlikuks muutund on meel.

Millest sa elad ja hingad,

mida võid tunda,

kui suudad nii palju kanda

ja endast teistele anda

laulu teel...
Su tunded võtan omaks,

kui pole laul vaid see,

sest aina jõuetumaks

ma muutun sinu ees.

Mul pole jõudu selleks,

et päästa end – ja milleks?

ma hoidnud tundeid vaos,

kuid sellest hetkest põlen

ainult sinu jaoks.

Kas leitud rõõm on õige?

Ei tea, kuid loobun kõigest.

Mina olen oma isa-ema ainukene vara

Mina olen oma isa-ema ainukene vara,

kõik, mis nad teenivad, see lakun mina ära.
Ai trulla-lulla pomm, trulla-lulla pomm,

trulla-lulla-pom-pom-pom-po-rii.

selja taga ripuvad tal risti-rästi niidid.

sant sai paljajalu tee äärde jäetud.

selle mina varastasin Abja küla alevist.

saunanaine oli seda saba all kandnud.

täi vahib välja, hõbeprillid ees.

Minagi olin Arkaadia teel

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

muretu nooruk Arkaadia teel,

marssalikepike paunas.

tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

leiaksin tee, mille kaotasin käest,

selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

nõnda on elu... sest teie ei tea,

ei tunne mu isamaatust.

Minemine

Ei tea, kas merele ma teel või randa,

kuid tean, et kallas kaugel veel.

Mu räbaldunud saabas kraabib kanda

ja paadipõhi läbi laseb vee.
Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega,

kas liialt ma ei vaata tagasi.

Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva

või rändasin ka siis kui magasin.

kolm südant, mis ei ole jahtunud

ja mida ma ei raatsi ära anda,

on vaikselt minu pauna mahtunud.

kuid tean, et kallas kaugel veel.

Mu räbaldunud saabas kraabib kanda

ja paadipõhi läbi laseb vee.

Minu armas isatalu

Minu armas isatalu

meelest ei läe iialgi,

karjakoppel, kasesalu

jäävad armsaks alati.
Vana längus rehetare,

karjalaut ja saunahütt,

tööd teeb hoolsalt talupere,

ringi uitab vanaätt.

isa põlvel kiigutas,

töö ja hool meid elus aitas,

mure meesteks kasvatas.

olen ilma koduta

ja kuum pisar läigib silmas,

kui ta peale mõtlen ma.