Lained, päike ja tuul
Õhtu eel vaikib tuul, mattub uttu silmapiir,
punab loojuvast päikesest taamal pilvepiir,
kaldast eemaldub laev, ootab ees meremeest
palju kuid kestev pikk rännutee.
Lained, päike ja tuul ainsaks kaaslaseks neil teel,
lained, päike ja tuul kõikjal ootavad neid ees
ja kui tõusebki torm, ei nad kartma löö siis,
üle lainete kõlab see viis.
Eks nii palju nad näevad nüüd kaugeid võõraid maid,
lõunapäikest ja merd, kauget Riod ja Shanghaid,
kuid ei suuremat rõõmu saa olla kui see,
kui on kiilu all taas kodutee.
Lained, päike ja tuul…
Kuid ei kauaks saa kaldale jääda meremees,
peagi jälle on sõit, kauge tee meid ootab ees,
kurvaks jääda sul küll pole põhjust, mu neid,
küllap peagi sa näed jälle meid.
Lained, päike ja tuul…
Langeb lund
Langeb lund, muud ei olegi.
pole ammu sind, pole suvegi.
Pole valgeid öid, pole soojustki,
on vaid kauge naer ja on igavik.
Ref. Jälle võtan oma Sipsiku sülle,
kuivatan tal pisarad,
andesta, kui saad, et sulle
mänguemaks olla ei saa.
Vaata, aeg peagi hangi sööb,
jäta maha vaev, värav lahti löö.
Võta kaasa viis, selles salasoov,
endast võta naer, muinasjutt, mis seob.
Vaikselt kell hapraid hetki lööb,
istun mängutoas, fotod põlvedel,
taas on hinges päev, taas on valged ööd,
jälle suvi on, suur kui maalritöö.
LAS JÄÄDA NII, KUIS OLI
Oh ära karda kallim, ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu ma taha kerjata.
R: Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii kuis on,
las jääda saladuseks, et sind ma armastan.
Võin uhkelt külmal säral su silmi vaadata.
Võin vaikselt nagu vari sust mööda minna ka.
Las jääda nii, kuis oli...
Kõik laevad ei saa randa, mis merel sõidavad.
Kõik mõtted ei läe täide, mis meeles mõlguvad.
Las jääda nii, kuis oli...
Kui oled elust väsind, siis tule tagasi.
See rind, mis sulle tuksub, see tuksub alati.
Las jääda nii, kuis oli...
Las käia, kulla peremees
Las käia, kulla peremees,
nii kõrgelt õllelained!
Sest täna pikk meil öö on ees
kuid homme olgem kained!
See mees, kes õllel' au ei tee
ja varakult läeb voodi,
see on kui närtsind lilleke
ja lepalehe moodi.
Kuid mees, kes enne hommikut
ei lahku õllelauast,
see elab elu võrratut,
ja võrratult läeb hauda.
See neid, kes poisilt musi saab
ja emale läeb kaebab,
see on kui süütu talleke,
ja süütuna läeb taeva.
See neid, kes poisilt musi saab
ja ise vastu annab,
see on kui õitsev õunapuu,
ja varsti vilja kannab.
See mees, kes neljakümnene
ja kehakaal teeb liiga,
see jätku õlled rahule,
ja joogu valget viina.
LAUALINAD
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma tean, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
Ja pulmalised. Ammu tõbised.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Leib jahtub
Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.
Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat ...
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ...
LEPALIND
Lenda, lenda lepalind
viimast korda veel palun sind!
Lenda üle suure laia vee,
sinna, kus mu kallike.
Kodukülla lenda sa,
kus mu neiu ootamas.
Vaikses aias õunapuude all
kaunis kodu asub tal.
Lenda kiirel lennul sa,
lauldes teda tervita!
Vii tal roosiõisi kaunimaid,
suudlusi ka palavaid.
Kaugel asub tema peig,
ootab temalt sõnumeid.
Ühte väikest teadet kallimalt
igatseb ta palavalt.
Ütle, et ta ei kurvastaks,
ütle, et ta nutma ei jääks.
Ehk küll kaugel viibin ma,
tulen koju võitjana.
Sinu silmad on kui öö,
ära õnnetuks mind tee!
Nõnda laulis väike lepalind
tervitades, kallim, sind.
Lily-Marlene
Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: kui kord Lily Marlene :,:
Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu neid Lily Marlene :,:
Juba lahku viiski signaal me õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt,
ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
:,: mu neid Lily Marlene :,:
Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel,
ja ootab et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: mu neid Lily Marlene :,:
Kui mul uni laugel öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
:,: kui siis Lily Marlene :,:
|