Ana səhifə

Htme vald loodusimed igal sammul kuus suuremat loodusime


Yüklə 58.07 Kb.
tarix27.06.2016
ölçüsü58.07 Kb.
JÕELÄHTME VALD – LOODUSIMED IGAL SAMMUL

KUUS SUUREMAT LOODUSIME

JÄGALA JUGA – BALTIMAADE NIAGAARA
Põhja-Eesti lavamaa põhjapiiriks on paekallas. Paekaldast alla voolates moodustavad jõed jugasid. Jägala juga on Baltimaade kõrgeim, 7,2 meetri kõrguselt langevad Jägala joa võimsad vood alla astangu servalt. Edasi on vesi kulutanud kivimitesse sügava kanjoni, kus vesi pulbitseb mere poole Eesti esinduslikuma kärestikuna. Ligi 300 meetri pikkune, 12-14 meetri sügavune järskude kallastega org – kanjon, mõõdab samas meile kätte selle maa pikkuse, mille juga on kivimeid uuristades aegade jooksul taganenud. Joa kõrval Kubja talus sündinud ja kasvanud Lembit Tuur väidab, et tema eluajal on Jägala juga 60-asta jooksul taandunud 8 meetrit. Sellest annavad tunnistust klindilt vee mõjul alla kukkunud paelahmakad.

Joa taga klindiastangus moodustavad 6 meetrise pealmise lasundi erinevad paekihid erinevates värvitoonides. Selle all järgnevad rohekashall glaukoniitliivakivi, glaukoniitliiv, savi ja diktüoneemakilt. Lubjakivides leidub rohkesti fossiile – ürgsete mereloomade kivistisi. Eriti rohkesti on võimalus fossiile leida suvise põua ajal kui astangupealne jõesängi idapoolne osa muutub kuivaks siledaks paeplatooks.

Et Baltimaade Niagaara on jätnud sügava jälje juba muistsete inimeste meeltesse, seda kinnitab sealne küla nimetus, Taani hindamisraamatus 1241.aastal mainitud Joa küla.

Joa tagant on võimalik läbi kõndida, astudes libedatele kividele. Joa peal on vesi madal, kuid vool siiski tugev. Joast veidi ülespoole on olnud ajalooline koolmekoht, kust hobustega jõest läbi mindi. Kõige võimsamat vaatepilti pakub juga muidugi kevadise suurvee ajal ning talvel, mil tardunud veemassidest moodustub imeline jääsein. Suvisel veevaesel ajal võib juga põuastel aegadel sootuks kokku kuivada, nii et ainult kitsas nire astangult alla kukub.

Viimastel aastatel on Läti ja Eesti süstaharrastajad joast alla sõitnud. See on hulljulge ja väga riskantne kunst, mida spetsiaalse ettevalmistuseta süstamatkajatel mitte mingil juhul ei tasu järele teha. Legende joast allasõitmise kohta on räägitud aga läbi aegade.
Tuntud looduseuurija Gustav Vilbaste pajatab oma ringkäikudest 1924.aastal ilmunud „Kodumaal rännates” III osas: „1922.aastal on juhtunud Jägala joal tähelepanemist väärt lugu: 26. aprillil on vabriku tammi (endine puupapivabriku tamm Jägala jõel enne juga, mille tagant vesi suunati elektijaama turbiinidele viivasse kanalisse), silla läheduses sattunud vette hobune vankriga. Hobune ja vanker läinud allavett, hobust juhtinud naisterahvas pääsenud kuidagi kaldale. Joalt on hobune alla kukkunud ja imelikul viisil rakkest lahti läinud. Vankrit sügavusse jättes kantud hobune vetevoogudest edasi. Puupapivabriku lähedal on hobune hammastega ühest põõsast kinni haaranud ja niikaua kinni pidanud, kui vabriku töömehed ta elusalt päästnud.”
Joale pääseb lähedale mõlemalt poolt jõekallast. Vana-Narva maanteed mööda läbi Jõelähtme tulles, tuleb enne Koogi küla poodi vasakule pöörata. Nii jõuab Joa juurde Jägala jõe vasakpoolsele kaldale. Joa juures asub parkla.

Koogilt otse läbi sõites, tuleb teeristis pöörata vasakule, ületada Koeralooga sild ja sõita mööda vana-Narva maanteed kuni tee pöörab uuesti vasakule, Neemele. Pärast elektrijaama kanali ületamist tuleb endise puupapivabriku tööliste barakkide juurest keerata uuest vasakule. Nii jõuate Kubja talu juures Joa juurde Jägala jõe parempoolselt kaldalt.




KOSTIVERE URKED – SALAPÄRANE JA AINULAADNE KARSTIVÄLI MAAILMAS
Kostivere aleviku ja Narva maantee vahelisel alal, seal kus Jõelähtme jõgi kaob maa-alla muutudes salajõeks, asub Eesti kõige suurem ja esinduslikum karstinähtuste esinemisala – Kostivere karstiala.

Läbi ajaloo nimetati seda paika Kostivere urgeteks. Urked olidki rahvusvaheliselt tuntud termini karst eestikeelne vaste. On huvitav, et karstiala kõrval asus põline Urke talu. Kuid rahvusvahelises geoloogias tuli ühuise terminina taolise nähtuse kohta kasutusele karst – koha järgi Sloveenia Karsti piirkonnas asuva lubjakiviplatoolt, kus see nähtus on laialt levinud. Urked pidid karstile alla vanduma.

Kõikjal, kus maapõues leidub kergesti lahustuvaid kivimeid - soola, kipsi, marmorit, lubja- või dolokive, mõjutab neid maapinda imbuv vesi ning vee liikumine kivimites võib tekitada muutusi nii maa sees kui maapinnal, kujundades omapäraseid pinnavorme ja veekogusidki. Eestis leiavad karstumisprotsessid aset mitmesaja meetri paksuseni ulatuvas Ordoviitsiumi ajastu lubja- ja dolokivide lasundis, haarates kogu Põhja-Eesti paelava. Aga, karstinähtusi on mujalgi Eestis.

Kostivere karstiväljal loopealsel katab 25 m paksust paelasundit vaid 10-30 cm paksune moreeni kiht. Aluspõhja pealmisteks ja kõige enam karstunud kihtideks on Ordoviitsiumi vanusega Lasnamäe ehituspaestu Uhaku ja Lasnamäe lademe Väo kihistu Kostivere kihistiku vähesavikad lubjakivid. Karstialalt on endistel aegadel ka paasi murtud.

Pärast Läänemere taandumist karstivälja piirkonnas hakkas vagumust mööda voolama Jõelähtme jõgi ning intensiivselt arenema karst. See algas enam kui 9000 aastat tagasi. Maa-aluse jõe väljakujunemist soodustas jääaja-eelsete karstivormide olemasolu ja tihe tektooniliste lõhede võrk.

Kostivere karstivälja kirjeldas ja uuris esimesena A. W. Hupel juba 1774.aastal. Pärast teda on karstiala köitnud paljude looduseuurijate tähelepanu ja uudishimu. Akadeemik F. Schmidti juhtimisel tutvus Kostivere karstiväljaga 1898.aastal VII rahvusvahelise geoloogiakongressi ekskursioon. Kostivere nimi sai maailma loodushuviliste seas üldtuntuks. Siis ei ole imestada ka järgmist juhtumist, mida rääkis üks eesti geoloog, kes lendas Saksamaalt Lõuna-Aafrika Vabariiki paleontoloogide konverentsile. Lennukis sattus tema kõrvale kolleeg Ladina-Ameerikast. Arenes vestlus ja nagu ikka küsiti üksteise käest, kust keegi pärit. Olid Eesti taasiseseisvumise esimesed aastad. Kui eestlane ütles Eesti, raputas kolleeg Ladina-Ameerikast ainult nukralt pead. Ka Tallinn ja naaberriigi Soome mainimine ei andnud väljapääsu. Ja siis ütles eestlasest geoloog igasuguse lootuse kaotanuna: „Kostivere.” „Oo, Kostivere,” ilmus Ladina-Ameerikast pärit kolleegi näole äratundev rõõmus naeratus.

Jõelähtme kandis öeldakse. „Kui sa ei ole kiviseene kõrval pilti teinud, siis sa ei ole üldse elus midagi teinud!”

Kostivere karstiala on üks väheseid palja karsti esinemiskohti Eestis. Kogu see kahe ja poole kilomeetri pikkune karstikoridor jaotatakse viide ossa. Kostivere mõisa peahoonest veidi põhja suunas on ligi 100 meetri pikkune ja 3,5 meetri sügavune lamedapõhjaline vannikujulune kurisu, kus Jõelähtme jõgi kaob kõhedusttekitavalt sulinaga maa alla. Edasi põhja suunas järgneb suur langatusala, kus võibki näha seda kuulsat „kiviseent”. Edasi tuleb väike langatusala paljude avalõhede ja sügavate, üksteisega liitunud langatusvormidega ning vahetult enne Peterburi maanteeni jõudmist kuiv jõesäng Jõelähtme juures. Pärast uue ja vana Narva maantee ületamist ajaloolise kivisilla juures avanevad allikate rühmad, kust jõgi uuesti maapinnale tee leiab ja jõena edasi voolab.

Kevadise suurvee ajal ei suuda maa-alused koopad ja lõhed kogu Jõelähtme vett vastu võtta ning vesi tungib igal pool maapinnale, täites langatusalad ääreni veega. Siis voolab ka Jõelähtme jõgi Peterburi maantee alt läbi nagu iga teine tavaline jõgi. Kuival ajal jääb aga jõesäng tühjaks.

Salajõe vooluteed moodustavad maa all keerulise, paljude harudega võrgustiku. Enamasti on vooluteed väikesed ja kulgevad mööda tektoonilisi lõhesid pidi. Salajõel on 3-6 suuremat haru. Need hargnevad kohati väiksemateks harudeks, kohati aga liituvad kõrvalharudega ning laienevad. Maa-aluseid vooluteid tähistavad maapinnal arvukad karstivormid, mis paiknevad kohati hõredalt üksikute avalõhede ja karstilehtritena, kohati aga tihedalt, moodustades karstilehtrite rühmi, ahelaid ja langatusorge. Suuremad karstivormide rühmad on kujunenud maa-aluse jõe harude ristumiskohtades. Avalõhesid leidub Kostivere karstiväljal kõige rohkem kurisu ja suure langatusala vahelises piirkonnas. Nad on kujunenud tektooniliste lõhede laienemisest neis voolava vee lahustuval, osalt erodeerival (kulutaval) toimel. Paljud avalõhed on mitukümmen meetrit pikad. Nende nähtav sügavus ulatub kohati üle 3 meetri.

Suvise ja talvise madalseisu ajal on maa-aluse jõe veetase 4-5 m sügavusel.
Karstivormid

- Kõige lihtsamaks karstivormiks tuleb lugeda konarlikuks söövitatud kivimi pealispinda, mis kannab nimetust karr (karrid, karristumine).

- Teise laialt leviva iseloomuliku karstivormi moodustavad avardunud kivimilõhed. Lõhede hargnemis- ja ristumiskohtades võib tekkida suuremaid tühemeid - karstikoopaid.

Koobastest hargnevad tihti erisuunalised käigud, käikude liitumisel kujunevad keerukad tunnelkoobaste süsteemid, mis on karsti arengu loomulikuks tulemiks.

- Koobaste liitumisel ja sobiva põhjakalde olemasolul hakkab vesi neis voolama, moodustades kindlasuunalise maa-aluse veevoolu - salajõe.

- Kõrvuti voolavate salajõgedega pole välistatud ka mõnede seisvate veekogumite, tinglike salajärvikute olemasolu kusagil maapõues. Neist otseseid teateid Eestis aga ei ole.

- Kohtades, kus lõhesüsteemides liikuv karstivesi pääseb maapinnale, kujunevad veerikkad, kuid väga muutliku väljavooluga karstia.

- Väljavoolav vesi moodustab mõnikord suuremaid või väiksemaid, alatisi või ajutisi karstijärvikuid. Nendega lõpebki karstumisprotsessi tekitav maa-alune veeringlus ja allikatest saavad alguse juba pinnavee vormid.

- Maa-aluste karstivormide kõrval on Eestis hoopis tuntumad kohad, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Enamasti on need lehtrikujulised või piklik-ovaalsed lohkvormid maastikul, kuhu kevadeti koonduvad vihma- ja lumesulaveed. Vee neeldumine lehtritaolise süvendi põhjas on kordumatu vaatepilt ja tekitab mõnikord paraja kõhedustunde. Rahvas nimetab neid kohti kurisuudeks (maapõue kuri suu) ja siit on tuletatud ka eestikeelne erialatermin kurisu.

- Pikemat aega eksisteerinud karstialade juures võivad lähestikku asuvad kurisud omavahel liituda, moodustades maapinnal suuremaid karstiorge. Mõnikord jääb karstioru langatusala keskel või nõlval püsima mõni jäänukvorm, mille maapealsed protsessid on omapäraseks loodusskulptuuriks kujundanud. Kõige tuntum niisugustest on Kostivere karstiväljal paiknev seenekujuline kivilaud, olles otsekui geoloogiaõpiku esikaane modell.
Pärast Teist maailmasõda süvendati Jõelähtme jõge ja kaevati läbi karstivälja kanal, et tulvavesi maid üle ei ujutaks. Paesse raiutud kanal koosneb kahest lõigust. Esimene lõik ulatub karstivälja keskosa asuva suure langatusalani ja läbib mitut karstilehtrit. Algul, kui vesi hakkab kurisust kanalisse voolama, neeldub see juba kanali alguses leiduvates karstilehtrites, jõudmata suurdelangatusalasse. Nõukogude režiimi ja karstivälja ebavõrdses heitluses jäi peale loodus! Teine kanali lõik ühendab suurt langatusala loodusliku jõesängiga, mis algab Jõelähtme külast 700 m edelas.

Salajõe müstika ja imelise kiviseene kõrval on Kostivere karstiala kõige salapärasemateks ja põnevamateks nähtusteks muidugi karstikoopad. Teadaolevatest koobastest on kõige suurem „Karjakeldri” nimeline, millel pikkust 6m, laiust 4m ja kõrgust 2,5m. Väiksemaod koopaid on teisigi. Kuid alati jääb võimalus, et kõige suurem koobas on veel avastamata. Me ei tea päris täpselt siiani, mis maa all toimub ja missugused koopad seal täpselt asuvad. Kohalikud elanikud pajatavad palju jutte sellest, kuidas sõdade ajal inimesed end koobastes on peitnud. Kuna varemalt karjatati karstialal loomi, on palju lugusid sellest kuidas lehmad järsku maa alla kadusid, kui mõne salakoopa lagi enam raskusele vastu ei seisnud.


Ja tuleme taas siinkandi looduse võlusid kirjeldanud Gustav Vilbaste 1924.aasta reisikirja juurde Kostivere urgetel: „Kostivere urgetel on kevadel koguni teine nägu kui suvel. Siis on Kostivere mõisa lähedal lagedal loopeal näha suured sügavad urked, augud, lõhed, kivilauad, õõnsad paekalda alused. Järskude kallaste pärast ei pääse siis igalt poolt läbi, vaid tuleb suured ringid teha, et ühelt kaldalt teisele pääseda. Kõik urked on enamasti kuivad. Paari-kolme kilomeetri pikkuselt on Jõelehtme (Jõelähtme varasem nimetus) jõgi täiesti kadunud, voolates maa all, mida võib märgata ainult mõnes sügavamas lõhes.

Kevadel on loopealne kõik vee all. Ei ole märgata kuskil urkeid, auke, lõhesid, vaid igal pool on ainult vesi, millest tungivad läbi pikad paekiviaiad iseloomuliste laiade lapiti paantega (kiviaiad on tänapäeval kahjuks kadunud).

Ja kogu see jõurikas maapealne ja maa-alune veekogu ühineb põhjapool Narva maanteed (mõeldud on vana-Narva maanteed) jõena, mis tungib siin jõuga välja maa alt mitmest kohast, keedes välja otse kuhikuna. Vähemaid väljatungimise kohti ei näe nüüd sugugi, sest sügav, voolav vesi katab need kohad.”
Kõige paremini pääseb karstiväljale Peterburi maanteelt Tallinna poolt tulles enne Jõelähtmet Rebala muuseumi juurest paremale Kostivere poole keerates. Karstvälja väravate juures paremat kätt teed on ka infoviit ja parkimiskoht.

Kui sõita Tallinna poolt läbi Kostivere aleviku, tuleb võtta suund Parasmäe-Raasiku poole, mööduda mõisahoonest, ületada vana kivisild ja pöörata vasakule Jõelähtmesse ning Rebala muuseumi juurde viivale teele.

Kostivere karstiväli on mastikukaitseala ja seal tohib liikuda ainult jalgsi!

PAEKIVI – EESTI RAHVUSKIVI
Paekivi on nimetatud Eesti rahvuskiviks. See kivi on mõjuatnud meie ainelist kultuuri ja inimeste eluolu sellest ajast saadik kui esimesed inimesed pärast viimase mandrijää taandumist 11 000 aastat tagsi Eesti aldele tulid. Paekivi on see, tänu millele võime nautida Jõelähtme loodusimesid, imetleda paest ehitatud elamuid ja iidseid sildu. Tänu paesele pinnale on siinkandis säilinud tohutul hulgal arheoloogilisi väärtusi. Ja ka Eesti tuntuim tarandkalmete lahtikaevatud väli Rebala muuseumi juures Peterburi maantee ääres on laotud paekividest. Sajandite pikkusesse maaviljelusse on paekivi jätnud samuti Jõelähtme mail kustumatu ja pregugi nähtava jälje – kiviaiad. Õhuke murukamar jalge all, kus jalg tunneb otse füüsiliselt paepinda jalatalla all on kujundanud kordumatud loopealsed maastikud e alvarid.

Jõelähtme on paekivi nägu. See ei ole liialdus kui uurida kasvõi pae ja lubja sõnade esinemist Jõelähtme kandi kohanimedes. Lubjaaugu mägi Saha küla Maardu küla poolses servas annab kinnitust, et seal on lupja põletatud. Ja nii see ongi, sest lubjaahjud on veel alles. Ka sõjapealikutele on paene pinnas meeldinud, siia on olnud kiusatus rajada erinevaid kindlustusi ja kaitserajatisi. Kuulsamad on ehk Peeter I merekindluse rajatised, mida hakati ehitama enne Esimest maailmasõda. Nenede kindlustuste tarbeks rajati ka Ihasalu ja Kaberneeme vaheline tee, et varustada sealse metsase rannikuala kahuripatareide positsioone. Selle tee teeb ainulaadseks see, et ta on ehitatud servapidi maasse pandud paeplaatidest!

Alles on veel vanad külade paemurrud, kust murti ehitiste jaoks kivi. Algselt kasutasid muinaseestlased ehituses siiski ainult põldudelt korjatud aluspõhjast lahti tulnud paeplaate. Paemurdmine on hilisem nähtus ja seotud arvatavast mõisate tekkimisega. Igal juhul troonib kohaliku paekivi auks Saha külas samanimeline iidne kabel. Järk-järgult tuli aga paemurdmine elamute ehitamiseks ka talupoja kultuuri. Ka vanad suured tööstushooned olid Jõelähtme mail ehitatud lähedusest murtud paekivist – Ülgase kaevanduse hoone, Jägala puupapivabriku ehitised, Linnamäe hüdroelektrijaama hooned jne.

Kuid paekivi on tänapäeval toonud Jõelähtme rahvale ka häda kaela. Jutt on muidugi karjääridest. Kuid neid ei rajata ilusate majade ehitamiseks vaid killustiku tootmiseks teedeehituse tarbeks. Ja Tallinna lähedus tingib selle, et odava killustiku jahil tahetakse kopp maasse lüüa võimalikult pealinna lähedal. Uskumatu, kuid Eesti taasiseseisvumise 17.aastal üritatakse vägisi rajada karjääri Loo alevi kõrvale, alale aleviku ja Peterburi maantee vahel. Hullumeelse plaani arhitektid ministeeriumidest ja ametkondadest teatavad ülbelt – tahate autodega teedel sõita, hoidke suu kinni ja laske karjäär keset alevit rajada.



Paekivi rikkuse eest peame olema tänulikud Ordoviitsiumi aja tingimustel. Just sellel ajastu setetest tekkinud aluskord paljandub ühest vähestest paikadest maailmas Eestis.
ORDOVIITSIUMI AJASTU

Ordoviitsiumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 488-443 miljonit aastat (Ma) tagasi, seda on peetud merede võimutsemise ajastuks.

Ordoviitsiumi meredes vohas väga rikkalik ja mitmekesine mereelustik, mis täienes mitmete uute loomarühmadega: ilmusid sammalloomad, korallid ja kihtpoorsed käsnad (stromatopoorid), kes mängisid edaspidi suurt osa rifimoodustajatena. Põhjaelustikus kasvas plahvatuslikult ka lubikojaga käsijalgsete (brahhiopoodide) ja merepõhjale kinnitunud okasnahksete (mereliiliate, merikerade) osatähtsus. Üsnagi arvukalt oli veel Kambriumi merede valitsejaid - lülijalgseid trilobiite. Just nende selgrootute loomarühmade lubiskeletid ja skeleti purdosad moodustavad lubjakivide põhilise koostisosa. Ordoviitsiumi ajastul toimus ka merede vetevälja asustamine passiivselt hõljuvate kitiinse kojaga graptoliitide ja aktiivselt ujuvate, kiskjaliku eluviisiga peajalgsete molluskite - nautiloididega. Ordoviitsiumi aegsetes meredes ujus ringi ka vanimaid selgroogseid, keelikloomade hulka kuuluvaid konodondiloomi ja koguni kalu.

Maismaa osatähtsus oli Ordoviitsiumi jooksul tagasihoidlik, moodustades üksnes 5-10% planeedi kogupindalast. Mandrite pinnamood oli suhteliselt madal ja tasane. Mandriservadel esines vulkaanilist päritolu mäeahelikke. Ordoviitsiumit on peetud vähemalt viimase poole miljardi aasta jooksul kõige intensiivsema vulkaanilise tegevusega ajastuks. Vulkaanilist materjali võib leida ka Eesti geoloogilistest läbilõigetest. Maismaapiirkonnad olid Ordoviitsiumis organismide poolt veel peaaegu asustamata. Primitiivsed samblataolised maismaataimed - ürgraikad võisid ilmuda Ordoviitsiumi ajastu teises pooles.

Ordoviitsiumi ajastu kliimat on peetud soojaks ja mereliseks, kuid ajastu lõpul toimus äkiline jahenemine, mis lõppes mandrijää tekkega lõunapooluse kohal paiknenud Põhja-Aafrikas. See, vähemalt kahest jääajast koosnev üldine külmenemine, nn. Sahara jäätumine, mõjutas maakera arengut eelkõige sellega, et kaasnenud ookeanipinna alanemine 50 kuni 100 meetri võrra muutis paljud mandreid katnud madalmered kuivaks maismaaks. Sellega seoses leidis Ordoviitsiumi lõpul aset ka mereelustiku massiline väljasuremine.
Praegune Eesti ala kuulus Ordoviitsiumi jooksul Baltika ürgmandri koosseisu, mis hõlmas praeguse Põhja- ja Ida-Euroopa. Idast piiras Baltika ürgmandrit Uurali ookean, edelast väinataoline Tornquisti meri, loodest - Iapetuse ookean. Ordoviitsiumi ajastul oli peaaegu kogu Baltika ürgmanner üleujutatud madala, laugepõhjalise Paleobalti merega, vaid Koola-Karjala ning Ukraina-Valgevene piirkonnas paiknes kaks suuremat, lamedat maismaa ala. Kogu Ordoviitsiumi jooksul lõunapoolkeral paiknenud Baltika ürgmanner nihkus pidevalt põhja suunas, läbides lõunaparasvöötme ja subtroopika. Ajastu lõpuks oli Eesti ala jõudnud umbes 15.-20. lõunalaiuskraadile. Arusaadavalt mõjutas merevee järkjärguline soojenemine settimise protsessi Paleobalti meres, mille äärealal Eesti paiknes.

Jõelähtme ala pae aluspõhjast rääkides on olulisem Kesk-Ordoviitsium (472-460 Ma tagasi). Eestis on see esindatud Volhovi, Kunda, Aseri, Lasnamäe ja Uhaku lademega. See ladestik koosneb Põhja-Eestis suhteliselt puhastest lubjakividest. Kompleksi kogupaksus on Põhja-Eestis umbes 10 m. Kivimite savisisaldus suureneb vertikaalses läbilõikes alt ülespoole. Kivimis on palju trilobiitide, okasnahksete ja käsijalgsete skeletiosised. Üsna palju on ka sammalloomade poolkera kujulisi kivistisi, kuid puuduvad korallide kivistised, mis annab tunnistust, et settimine toimus parasvöötmelistes tingimustes. Seda kinnitab ka suhteliselt aeglane settimine, umbes üks meeter kivimit miljoni aasta kohta Põhja-Eestis. Kesk-Ordoviitsiumi jooksul toimus Eesti ala katnud mere järk-järguline sügavnemine ja laienemine: kivimid muutusid savikamaks, settimine pidevaks. Kesk-Ordoviitsiumi paekihid paljanduvad Põhja-Eesti klindi kõige ülemises osas ja avanevad maapinnale kitsa ribana ka sellest lõunapool. Klindi lae moodustavad Lasnamäe ja Uhaku lademe kõvad, vastupidavad ehituslubjakivid.

Jõelähtme alal on palju paiku, kus esinduslikud paekivi kihid paljanduvad ja on lausa õppematerjaliks huvilistel, olgu see siis vanade Maardu fosforiidikarjääride servades põhja- ja lõunakarjääris kahel pool Peterburi maanteed, pankranniku uhkemates lõikudes, vanades küla paemurdudes või Kostivere karstiväljal, kus loodus ise on paeseina vaatamisek esitanud.

Ordoviitsiumi ajastul tekkinud kivimite lasundi tekke selgitamisel on Eestit peetud klassikaliseks alaks kogu maailma ulatuses. Ning kindlasti on oma selles Rebala ja Jõelähtme piirkonnal. Just siit pärinevad paekihistike mitmed üldtuntud nimetuste etalonid – Ülgase ja Maardu kihistud, Kostivere kihistik, Jägala kihid, Jägala kompleks. Neis kihtides ja kihistikes on väga hästi säilinud kivistised – fossiilid. Siinkandis on võimalus tutvuda elu arenguga ühe vanima etapiga meie planeedil. Põhja-Eesti ja Peterburi piirkonna Ordoviitsiumi avamusala uurimisega on seotud paljude kuulsate geoloogide nimed.

Siinse piirkonna paearhitektuuri mõistmiseks on tähtsaim kuni 9 m paksune Lasnamäe ehituspaestu avamusala, mis hõlmab Rebalast Kostivereni küündiva laia vööndi. Lasnamäe ehituspaestu koosneb peamiselt hallidest kõvadest lubjakividest, mida on valdavalt kasutatud ehituskivina . Seetõttu leidub just Lasnamäe ehitusopae kihtide avamusel tihti vanu, pooleldi kinnikasvanud, Kostivere, Loo, Vandjala lähistel ka suhteliselt hiljuti kasutuses olnud paemurde. Looduslikke paljandeid näeb Kostivere karstiväljal. Kivistisi on aga ehituspaes suhteliselt harva.

PANKRANNIK – LOODUSLIK HIINA MÜÜR
Põhja-Eesti klindiks nimetatakse Balti klindi osa, mis jääb Osmussaare ja Narva vahelisele alale. Linnulennult on selle pikkuseks umbes 300 km, kuid arvestades rannikujoone sakilisust, mis on tingitud sellesse lõikunud jõeorgude ja väiksemate klindilahtede olemasolust, lisandub Põhja- Eesti klindi pikkusele veel samapalju, küündides kokku ligi 600 kilomeetrini Põhja-Eesti klint on vaid osa palju ulatuslikumast astangu tüüpi struktuurist, nn. Balti klindist, mis ulatub Rootsist Ölandi saare lähistelt üle Läänemere kuni Laadoga järveni Venemaal, markeerides kahe ulatusliku maakoore struktuuri – Fennoskandia kilbi ja Ida-Euroopa platvormi settekivimite vahelist piiri. Poolteist kuni kaks miljardit aastat vana Fennoskandia kilp koosneb peaasjalikult tugevatest kurrutatud kristalsetest kivimitest. Ida-Euroopa platvorm koosneb siin seevastu aga moondumata, tihti horisontaalselt lasuvatest pehmetest settekivimitest.

Eesti on taotlenud pankranniku kandmist UNESCO maailmapärandi nimistusse (World Heritage List), kuid siiani ei ole see veel õnnestunud. Aga küll õnnestub. UNESCO maailmapärandi nimistu

Klindi paeseinas avanevad Vanaaegkonna kivimid. Neis hästi säilinud kivistised ehk fossiilid peegeldavad Maa ja elu arengut 460–540 miljonit aastat tagasi, seega 80 miljoni aasta ulatuses. Klindi ja aluspõhja pinnamoe areng algas 350–370 miljonit aastat tagasi. Paeseina praegusel kujul on vorminud jõed (eriti Ürg-Neeva), mandriliustikud ja Läänemeri.

Eriline veerežiim (põhja- ja merevesi), mineraalsete toiteainete varu pidev täienemine ning suure kallakuse tõttu aeg-ajalt varisev paas on kujundanud omapärased pangametsade mullad. Pangamets on rohkete haruldaste taimeliikide kasvukoht. Klindiastangult nõrguv põhjavesi loob jaheda ja rõske keskkonna, seepärast on siin kõige ürgsema ilmega elupaik.

See looduse poolt loodud Hiina müür on täies ilus ja vaheldusrikkuses eindatud ka Jõelähtme vallas. Siiski on ta siin piirkonnas üsna katkendlik, liigestatud nn pangalahtedega - järsakut katkestavate, rannikumadalikult lavamaale sujuvalt üleminevate paekalda lõikudega.

Siinse ala Kallavere-Ülgase panganeemik jaguneb viieks osaks läänest alates ida poole liikudes:

Kallavere ja Loovälja pangalahed on mõlemad fosforiidi kaevandamisel peaaegu täielikult hävinud. Ülgase panganeemik algab läänes kahe võrdlemisi lauge astanguga, mis Ülgase küla kohal ühinevad, moodustades järsu, üle 20 m kõrguse panga. Selle ülaosas paljanduvad Ordoviitsiumi liiva- ja lubjakivid.
ÜLGASE LOODUSKAITSEALA

Ülgase looduskaitseala (22 ha) asub Harjumaal Jõelähtme vallas. Paekallas võeti kaitse alla juba 1960. aastal.

Ülgase paekallas on geoloogiliselt väga oluline, sest siin näeb Ülgase, Kallavere ja Maardu kihistike tüüpläbilõiget. Maardu kihistike läbilõikes valdab ooboluskonglomeraat (fosforiit).

Merepiiril paiknev Saviranna on kahe kilomeetri pikkune mere murrutusel tekkinud järsak kõrgusega 5,5–6,0 meetrit. Siit võib leida rohkesti kivistisi, mille on lained välja uhtunud Kambriumi kivimist.

Ülgase panga (20 m) kõrgem osa – Hõbemägi – on iidne ohverdamispaik. Paekalda alumises osas on säilinud Eesti esimese fosforiidikaevanduse (1920–1938) käigud, nende suudmeid varjab pangamets. Koobastes on kaitstav nahkhiirte talvituspaik.
Kagu suunas hargneb pangajärsak uuesti kaheks astanguks, mis Manniva küla kohal asuvas Manniva pangalahes ühilduvad. Taas ilmub pankrannik välja Ellandvahe panganeemiku põhjaküljel, kus ülemisel astangul kohati rohkem kui 2 m paksuselt paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid. Sellel kohal asub ka Jõelähtme golfiväljakute peahoone, mille teise korruse restorani väliterassilt avaneb hingematvalt lummav vaade Ihasalu lahele ja poolsaare läänepoolsele rannikule. Sealt kagusse jääb Jägala pangalaht, millest suurema osa hõlmab nüüd juba kuivendatud ja püõllumaaks muudetud Kavandu siirdesoo. Ala idapiirile jäävat Ruu panganeemikut läbistab Jägala kanjon. Jägala joa kohal avaneb klindi alumiste kihtide lubjakivide suurepärane läbilõige.

Edasi jätkub pankrannik Jõelähtme valla alal Haapse-Kullamäe vahelisel alal rannikust veidi kaugemal. Kohati tõuseb pankrannik seal 15-meetri kõrgusele.


Ubari maastikukaitseala

Kaberneeme ja Haapse külas asuval Ubari maastikukaitsealal kaitstakse üht osa Põhja-Eesti klindist, ning vääriselupaiga tunnustele vastavaid metsi.

Kolga lahe läheduses paiknevale väikesele Ubari maastikukaitsealale (58,5 ha) pääseb Kaberneeme tippu viivaid teid mööda: enne mereni jõudmist tuleb pöörata metsavahelisele kruusateele ning peagi olete kaitseala loodepiiril. Ida–lääne suunas välja venitatud kaitseala hõlmab ligikaudu kahe ja poole kilomeetri ulatuses Põhja-Eesti klindiastangut, nii pangaesist kui ka pangapealset. Astang on üksiti kahe maastikurajooni – Soome lahe rannikumadaliku ja Harju lavamaa piir.

Klindiga seotud vääriselupaigad. Rannajoonest üle kilomeetri kaugusele jääva ligikaudu 40-meetrise absoluutkõrgusega ja umbes kuni 15-meetrise suhtelise kõrgusega Ordoviitsiumi klindi nõlval kasvab liigirikas laialehine pangamets, mille puurinde moodustavad pärn, vaher, kask ja tamm. Osa sellest panganõlva laialehisest metsast vastab vääriselupaiga (metsaseaduse mõistes – metsa võtmebiotoobi) kriteeriumidele. Vääriselupaiga tunnuseid kannavad ka metsaosad panga peal maastikukaitseala lääneosas. Seal kasvab väga liigirikas kuuse-lehtpuu segamets: saja-aastaste kuuskede kõrval leidub pihlakat, toomingat, pooppuud, sarapuud, pärna ja tamme.

LOOPEALSED – AVATUSES ON VÄÄRTUS
Jõelähtme valla keskmes, tuumikosas moodustavad loopealsed koos ajalooliste mälestiste ja muististega – asulakohad, kivikalmed, kiviaiad, vanad ehitised ja käänulised teed – pärandkultuuri olulise osa. Kuid loopealseid võib vaadelda ka Peterburi maanteelt Loo aleviku ees. Kunagi olid ka Lasnamäel ning Maardu fosforiidikarjääride alal esinduslikud loopealsed.

Arheoloogid, kunstiteadlased, arhitektid ja loodusteadustest eraldi seisvad spetsialistid nimetavad loopealseid ka avatud maastikeks. See iseloomustab seda maastikutüüpi tõepoolest vägagi hästi, sest enamsti ei kasva avatud loopealsetel suuri puid. Kui 1936.aastal Eestis kodukaunistamise kampaania käigus otsustati parandada vana-Narva maantee ilmet istutati Iru külast alates tee äärde puid. Üritust oli avama tulnud riigivanem Konstantin Päts isiklikult. Selleks, et puud kasvama saada tuli mõnes kohas nende jaoks paesse pinasesse augud puurida ja mullaga täita.

Loopealseid e alvareid leidub Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas Västergötalandis, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Alvaritele sarnaseid koosluseid on kirjeldatud ka Kanadast ja USA-st Suure järvistu piirkonnast.

Väidetakse, et alvar on üks kahest eestikeelsest sõnast, mida kasutatakse kõikides maailmarahvaste keeltes. Kui Tartu ülikooli rektor Edgar Kant Rootsis Lundi ülikooli professorina asus koostama mitmekeelset geograafia terninoloogilist sõnaraamatut, võttis ta loopealse maastikutüübi terminina tõepoolest kasutusele alvar.

Eesti loopealsed on valdavalt sekundaarsed, tekkinud ja püsivad inimmõju tingimustes. Primaarseid loopealseid võib leiduda merest kerkivatel või väga õhukese mullaga aladel. Kui Eesti pind vabanes mandrijäätumisest või tõusis merest, kattis neid alasid mets. Samuti on loopealseid tekkinud ka vaesunud põldudele. Loopealseid loonud inimtegevus on eelkõige koduloomade – lammaste, kitsede ja hobuste karjatamine, ka valikraie.

Jõelähtme alvarid on sageli primaarsed e eriti väärtuslikud. Koos sekundaarsete alvaritega annavad nad tunnistust siinsest pea 3000-aasta vanusest põlluharimisest. Ja tõepoolest on just siitkandist leitud haruldasi muinaspõlde. Miks on loopealsed meie kultuuris põlluharimise häll? Sest loomuld oli viljakas ning algeliste põllutööriistadega sai parimat saaki. Ühed vanimad põllud, mille jäänuseid arheoloogid Eesti aladel on tuvastanud, asuvad Harjumaal, Saha-Lool. Nende vanuseks on umbes 3000 aastat. Seda, et tegemist on tõesti muinaspõldudega, reedavad väljakaevamistel ilmsiks tulnud kividest kokkukuhjatud kolme kuni viie meetri laiused ja mõnekümne sentimeetri kõrgused põllupeenrad.

Seal, kus sai pidada põldu, oli igapäevane leib kindlustatud. Sinna sai hakata kujunema ka püsiasustus. Meie esimeste põldurite eluasemetest pole säilinud suurt midagi. Hooned olid ju tavaliselt ehitatud puidust ning puit hävis hiljem enamasti jäljetult. Seevastu osa asulate naabrusesse rajatud kalmistutest säilivad tänaseni. Sest kalmukünkad rajati kivist.

Ölandi saare Dröstorpi küla. Meie päevil suurt alvarit, mille südames Dröstorp asub, üheks maailma tähelepanuväärsemaks looduse harulduseks. Selle Rootsis Ölandi saarel asuva alvari läbimõõt on kümneid kilomeetreid. suur alvar on omataoliste seas maailma suurim. Iseäraliku elukooslusena peetakse teda nii väärtuslikuks, et on võetud alates 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuid Rebala Jõelähtme kandi alvarid ei ole sugugi kehvemad eespool kirjeldatust. On, mille üle mõelda, kui autoga Peterburi maanteed mööda Narva poole sõita ja Jõelähtme valla kohal aknast pilk kahele poole avatud maastikele heita.




RÄNDRAHNUD – EESTI VANIM IMPORDI ARTIKKEL
Eestit on õigusega nimetatud gigantsete rändrahnude maaks kivide maaks. Ligi 90% Euroopa jäätumisalal levivatest hiidrahnudest (ümbermõõt üle 25 m või suurim läbimõõt üle 10 m) on koondunud Eestisse! Seega võib rändrahne pidada õigusega Eesti vanimaks impordiartikliks, mille liustik jääajal varem kui 11 000 aastat tagasi siia tõi.

Jõelähtme vald on rändrahnude poolest väga rikas. Nad mõjuvad eriti imossantselt siinsetel loopealsetel maastikutel, kus nad on otsekui spetsiaalselt näitusele vaatamiseks välja pandud. Juba iidsed rebalased oskasid selle impordiartikli salapära hinnata. Siinnne kant on samuti väga rikas kultus- ja ohvrikivide poolest.

Rändkivid, mis on eelkõige seotud liustike toimega ja Eestis tavalised nii maapinnal kui setetes on võõra päritoluga kristalsed kivimid, mis siin aluspõhjana ei paljandu.

Juba XIX sajandi teadlased, kes panid aluse mandrijäätumise teooriale, kinnitasid, et Eesti alalt leitud võõraste kristalsete kivimite kodumaaks on Soome ning rändrahnud kanti liustike poolt meie aladele. Eestis olevad rändkivid on kantud 100-500 km kaugusele oma avamusalalt. Liikumise käigus liustik kulutab maapinda, haarates pinnasest liustikujäässe mitmesuguse suurusega kivimiosakesi, mis satuvad liustikku tänu aluspõhja ebatasasustest põhjustatud rõhu ja temperatuuri muutustele. Mandrijää sulamisel ladestusidki liustiku poolt kantud rahnud mandrijää põhisettesse - moreeni. Edasiste geoloogiliste protsesside käigus kulutati ümbritsevad setted ning rahnud jäid ilmestama meie maastikku iseseisvate maastikuelementidena.

Jõelähtme mail on juba seegi nimekiri pikk, missugused rändrahnud on võetud looduskaitse alla:
Malusi rändrahn Põhja-Malusi saar

Augu suurkivi Haapse küla

Ellandvahe rahn Jõelähtme küla, golfiväljakute juures

Kuke-Miku kivi Koila küla



Laulumäe kivi Koila küla

Liukivi Parasmäe küla


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət