Ei mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud kui kõrtsmik kalla.:,:
:,:Kui ükskord ära suren ma
ei keegi võta leinata.:,:
:,:Ei mul pole taga nuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.:,:
:,:Vaat malm mul jalga pandakse,
mind mere-aga põhja lastakse.:,:
:,:Seal kõik mind kiisad kiidavad
ja suured haugid austavad.:,:
:,:Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.:,:
Ei ole ma veel selles eas
Ei ole ma veel selles eas,
et nii kaua kuuvalgel ööl
võiksin seista väraval siin.
Sa mine nüüd ja meeles pea,
kaugeid tähti, kuigi neid näed,
kaasa taevast ei vii.
See hetk on sulle imeilus romantika,
küllap mulle koiduni sellest räägiksid sa.
Kuid pole ma veel selles eas,
et nii kaua kuuvalgel ööl
sinu kõrval seista võiks ma.
Sa oled hea, rohkem kui hea,
ning võib olla, et ootuse eest
ka tasuks tunded kord saad.
EI SAA MITTE VAIKI OLLA
Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta.
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sul,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mul!
EI TAKISTA VALLID
Sina kevadel tuled ja õisi mul tood,
ärakadunud õnne mul tagasi tood.
Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar.
Sina kinkisid mulle üks sinine õis,
mis ikka ja alati meeldida võib.
Sina oled ju kenadam lillede õis,
ei iialgi sinust ma lahkuda või.
Aga maalitud lilledel lõhna ei ole,
ja sunnitud armastus südamel kole.
Eit ja taat
Taat ehitas tare, eit küpsetas kakku,
koos tehti tööd, et peod olid rakkus.
Taat põldu kündis, eit kasvatas kitsi,
rahadega oldi kokkuhoidlik ja kitsi.
Kord linna läks taat, eit hoidma jäi kitsi.
Linnas kohtas see taat üht võõbatud litsi.
Taat konjakit tellis, lits lõunamaa veine.
Nii möödus see nädal, läks üks ja läks teine.
Läksid põllud, läks maja, kuus rumalat kitse,
nii lõpeb laul mehest, kes armasta litse.
EILE VEEL
Eile veel muretu ja meeldiv maailm näis,
kõik paigad olid päikest täis,
nii oli see meil eile veel.
Täna siis tusatuju pilved kaasa tõi,
varjud enda ümber kokku lõi
ja ainus hetk me rõõmud viis.
Kes küll mõelda võis,
et see kõik ka tabab meid?
On ju sõnu häid,
aga me ei leidnud neid.
Eile veel olid minu vastu hell ja hea,
kuid täna ainult lootma pean,
ehk eilne õnn meil kordub veel.
ELA HÄSTI MU KODUMAA
Ela hästi mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeelselt, tõrksal sammul,
Jätan maha ma kodupaiga!
:,:Võõra keele võõras kõla
tõukab eemal emakeele!:,:
Ole meeles isa koda,
Põdrasilmus ja kõõlusköied.
Oma kõrvus ikkagi kuulda
Põdrakellade hääli tahan!
:,:Palju pilte on mul silmis
Südames neist tunnusmärgid!:,:
Ole meeles isakoda,
Lapsepõlve mängupaigad.
Oma kõrvus ikkagi kuulda
Põdrakellade hääli tahan!
:,:Palju pilte on mul silmis
Südames neis tunnusmärgid!:,:
Elame veel
Pea meeles Colas Breugnoni –
tema kaudu ka meist on see laul.
Ei kandnud ta kuldset krooni,
teda ehtis ta töömehe au.
Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee,
üle rõõmu ja mure me elame veel!
On päevad kord head, kord pahad –
nii ei igavle rahutu vaim.
Kui usud ja tead, mis tahad,
puhkeb õide ka kiduraim taim.
Läbi rõõmu...
Kui asjad on risti-rästi,
ole vahel kui põikpäine sõnn.
Kui midagi teed, te hästi –
poolik õnn pole üldsegi õnn.
Läbi rõõmu...
Pea meeles Colas Breugnoni –
olgu pidugi iga kord uus
ja kuninga kombel troonil
tõsta päikese terviseks kruus!
Elu, armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu, armastan sind,
ikka uuesti sinusse armun!
Tuhat tuld süütas linn,
töölt ma väsinult koju nüüd suundun.
Elu, armastan sind
ning ma soovin, et kaunimaks muutud.
Palju mul antud head:
õitsev sünnimaa, merede hingus...
Ning ma ammugi tean,
mis on väärt siira sõpruse kindlus.
Hea, et tunda ma saan,
kuidas päevade keeris mind haarab!
Elu armastan ma –
süda lööb talle innukalt kaasa.
Kuulad ööbiku häält,
suudled lemmikut tähtede valgel.
Annab arm sulle käe
ning täis õnne sul uus elu algab.
Oma lastega koos
jälle vallatled nii nagu enne.
Oled kaua veel noor,
tunned lastegi lastest kord õnne.
Aastad lendavad reas,
muutud nukraks, kui juustes näed halli.
Elu meeles neid peab,
kes ta eest oma verd andnud kallist.
Elu, vaimustad mind,
sulle tehased laulavad hümni.
Elu, armastan sind
ning ma loodan, et armastad mindki.
Elumeeste laul
:,: Mõni kassat varastab, mõni lukku purustab,
selles süüdi on naised, viin ja muusika :,:
:,: Mõni sõidab paadiga tädiranda vaardiga,
selles süüdi on naised, viin ja muusika :,:
:,: Mõnel mehel ilma pääl üks laps siin ja teine sääl,
selles süüdi on naised, viin ja muusika :,:
:,: Lips on ees kui linnutiib, aluspesu panti viib,
selles süüdi on naised, viin ja muusika :,:
:,: Täna pummeldab ja joob, homme ennast üles poob,
selles süüdi on naised, viin ja muusika :,:
:,: Ei ole miskit parata, peab aga jälle minema
sinna kõrtsi, kus naised, viin ja muusika :,:
|