Aeg annab kõik

Ema, kui mina kord suureks saan

Ema, kui mina kord suureks saan,

kingin siis sinule linna,

millel on hõbedast väravad,

kullast ja pärlitest sillad.

Ema, kui mina kord suureks saan,

Ise nad kenasti paelale aan,

sinised, punased, valged.

Ema, kui mina kord suureks saan,

Istud mu voodil ja jutustad

kuni ma silmaksed sulen.

Ema, kui mina kord suureks saan,

Üksi on õhtud nii igavad,

katustel mänglevad tuuled.

EMALE

Ema, mu armas ja hea,

kaua ei ole sind näinud.

Ei tulla ma saa niipea veel,

ema, mu armas ja hea.
Ema, sa ootad, ma tean.

Pikad su ööd ja su päevad.

Ammuseid kirju veel loed,

ema, mu armas ja hea.

muret ei maksa sul tunda,

tulen, kui kiire aeg mööda on läinud.

Ema, sa ootad, ma tean.

kaua ei ole sind näinud.

Ei tulla ma saa niipea veel,

ema, mu armas ja hea.

Ennusta mul, mustlane

Ennusta mul mustlane, kas õnnelikke tunde

saatus mulle tulevikus toob!

Või ehk haavu valusaid lööb elu mulle rinda,

ahnelt minu pisaraid ta joob.
Ennusta mul mustlane, kas korraks veel kandvad

elulained koduranda mind!

Või ehk praegugi mu kohal nägemata tiirleb

mustatiivuline surmalind.

kunagi ma kohtuda veel võin!

Ütelda, et andeks andnud olen talle ammu

mida kord ta tujukus mul tõi.

jäädavalt teist lahkuma nüüd pean!

Teie keskel veetsin ma õnnelikke tunde,

iialgi need korduma ei saa.

ühine on sõdurite haud.

Seal siis minu kuuma ja tormitsevat rinda

jahutab külm idarinde muld.

ERIKA

Kodukülla maha jäi mul väike neiuke, nimeks tal Erika.

Millal võtan jälle sind ma kaenlasse, kuula mind, Erika.

Siis, kui mehi kutsub isamaa,

lähen kaugele ma võitlema.

Koju maha jäi mul väike neiuke, nimeks tal Erika.

Millal jõuan ma kord sinna tagasi ja sind näen, Erika?

Kõrgel kaldal väike maja siin,

kõlab vetel võimas lauluviis.

Koju maha jäi mul väik neiuke, nimeks tal Erika.

Et oleks rahu

Leheke viimne ma külmunud puul,

kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul.

Laste poolt hüljatud nukk olen ma,

ei lahti neist tundeist saa.

Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd

Kuid läbi öö kõlab siiski mu laul

ning inimlik soov ei kao:

Et oleks rahu ja veidi päikest,

Et oleks rahu ja veidi rõõmu

mis palju soojust meil hinge tooks.

Et oleks rahu ja õnne ilmas,

mis paneks naerma ka nukrad silmad.

Et oleks rahu ja veidi headust,

et iga kevad meis lootust tooks.

Mu laulud ehk midagi muuta ei saa,

Ei ole ma siiski kui haavatud lind,

mu igatsus toetab mind.

Laulgem koos ja kõikjal siis

Grand Marino

Sadamasse laev kui tuleb,

täna võeraid keeli kuuled.

Grand Marino ja Grand Marino

Mööda veerust neeger jõlkus,

kaval mõte meeles mõlkus.

Grand Marino ja Grand Marino

Taskus kõlises tal sterling,

seda kuulis kena preiling.

Grand Marino ja Grand Marino

Tema tõstab kleiti, näitab sukka,

müksab neegril küünarnukka.

Grand Marino ja Grand Marino
Sealt Narva maanteelt ülesse

läeb neeger restoranisse.

Grand Marino ja Grand Marino

Siis trepist üles number viis,

kus neeger hakkab kütma siis.

Grand Marino ja Grand Marino

Ei hommikuks pold järel muud

kui kopsud soolikad ja luud.

Grand Marino ja Grand Marino
Heaks muudab kõiki paha

siin maailmas ikka raha.

Grand Marino ja Grand Marino

Kui sul armastus ei sobi

jo siis ikka aitab mani.

Grand Marino ja Grand Marino

Oled inetu või hirmus,

aga süda tuksub armus.

Grand Marino ja Grand Marino

Daami ilust sobib laulda,

aga ära meelt sa heida,

aga kui on võimalik,

siis raha tarvita.
Sest raha, sel on imekange vägi,

raha eest saad andeks mitme häbi.

Raha eest sul sobib armasta

ja raha eest saad igavese mälestuse sa.

Guantanamera

:,: Ma elan linnas, kus kõikjal

on palmid päikesekullas :,:

mu laul sealt pilvisse põikab,

ehk küll ta juured on mullas.
Guantanamera, sust laulan, Guantanamera,

Guantanamera, mu kodu Guantanamera.

ja põleb kuumaval leegil:,:

ta tunneb orjuse põrgut

ja muret nii, kui eikeegi.

sain osa õnnest ja armust :,:

siin tundsin lainete hellust

ja mägitormide karmust.

Haanja miis

Haanja miis vidi lubjakivve kolm päivä Võrolõ.

Haanja miis läts Tiganiku puuti uma kolmõ kopkaga,

tahtsõ osta püksinöpse uma higi, vaiva iist.

Haanja miis näi silgupüttü Tiganiku leti iih.

Haanja miis pallõl poodisaksa: "Esänd, lupa tsurgata!"

"Tsurka no tsurka, Haanja miis, uma leeväpalakõst!"

Laul om otsah, laul om otsah, ei lää inämb edesi.

Heeringas

See oli ennemuistsel aal,

kui heeringas elas kuival maal.

Ta hoidis ennast eemal veest

ja teda peeti kassi eest.
Kord kaljas kahe mastiga

läks teele soolalastiga.

Sel ajal sool oli kallis kraam

ja sada kuldnat maksis aam.

kes hiiri, rotte hävitas.

See heeringas oli maiasmokk -

tal maitses väga soolavakk.

siis mõlema suupoolega.

Ei pannud seda tähele,

et näris augu laevasse.

läks põhja soolalastiga.

Siis vana Neptun vihastas

ja ütles: "Kuule, heeringas,

ja uue laeva põhja tõid,

see karistuseks pead sa

nüüd merevee sees elama.

ja tünni sisse soolataks!"

Ja sellest ajast, tõsi see,

on merevesi soolane.