Capri saarel
Kord Capri saarel ma südame kaotsin
nüüd rahu leida ma enam ei saa.
Kui teda palmi all istumas leidsin,
kohe tundsin, et armunud ma.
Kui talle sügavalt silmisse vaatsin
ja nende särast ma joobusin siis,
kui temaga merele purjetasin,
meile tundus sääl kui paradiis.
Ja Itaalia taeva sinas
võlus meid ta päikene,
küsisin, kas tahad sina
nüüd vaid kuuluda minule
Mu käte vahel ta sosistas õrnust
ja siis, kui kätt temal suudlesin ma,
siis nägin sõrmes tal laulatussõrmust –
igavest nüüd adjöö, Capri saar!
Clementine
Olin kaevur kord Montanas,
mitte vaene hulkurvaim:
seal ma leidsin suure õnne,
keda hüüti Clementine.
Ref. Oo mu kallis, oo mu kallis,
oo mu kallis Clementine!
Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.
Pärast tööd seal igal õhtul
elu kuulus meile vaid
kuni saabus kord üks võõras,
kellel meeldis Clementine.
Refr. Oo, mu kallis…
Võõras röövis. Vööras naeris:
"Clementine on minu nüüd!"
Tüli tekkis ränk ja raske,
võõra surm sai minu süüks.
Refr. Oo, mu kallis…
Nii ma rändan, ringi hulgun –
Clementine, mind meeles pea
seal Montanas, kuhu jäid sa
ja kus me ei kohtu eal...
Refr. Oo, mu kallis…
Delila
Sammun kesk ööd, püüan tuules ma lohutust leida,
meeles Delila ja õnn, mille kaasa ta tõi.
Olid mul ainus – miks küll mind jätsid ja teisega läksid, ei tea.
Kuula mind, Delila! Sind, vaid sind, Delila
kalliks pean ja ühte kindlalt vaid tean –
tagasi õnne ja sinu kord saama ma pean.
Ööl, mil su aknast ma möödusin, tulukest nägin,
naeratust nägin, kuid mulle ei kuulunud see.
Seal seisis keegi – tundsin sel ööl õnne lõppu ja rohkemat veel.
Kuula mind, Delila! Palun sind, Delila,
kui tulen ma, su uksele koputan taas,
ava ja minule jälle siis naerata sa!
Dollarilaul
Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused,
kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt hollarii,
ja sul tasku pistan kingiks dollari.
Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl
ja su juustest leitud linti kannan vööl.
Kuid kui sadam neelab mind
ja jalge all on kindel pind,
ootab mind, ootab mind võõras linn.
Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
sealt on laulu, naeru kosta taevani.
Siin on mehed, kel on kulda
ja kui röövima ei tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.
Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoola vaha,
piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks.
Piigad siin ei ole pahad,
kui on taskus suured rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.
Igas mereäärses linnas,
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa ümber
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.
Dona dona
Vankril väriseb seotult uteke,
linna poole läheb tee,
tiirleb sinises taevas pääsuke,
tiirleb muretult päikse ees.
Kuldse rukkipõllu peal
naerab, naerab tuul.
Naerab terve päeva seal
ta soojal suvekuul.
Dona, dona, dona…
Nukralt küsib siis tuulelt uteke:
ütle, mis teeb rõõmsaks sind?
Võiks ju minagi olla pääsuke,
miks siis loodud on lambaks mind?
Kuldse rukkipõllu peal…
Saatus selline sul on, talleke,
lahkud siis, kui õitseb maa.
Üksnes neile, kel tiivad tugevad,
orjus iial ei osaks saa.
Kuldse rukkipõllu peal…
EESTIMAA, MU ISAMAA
Eestimaa, mu isamaa,
kuis mul armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
sinu viimsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
:,:Eestimaa, sull' annan suud!:,:
Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Pääs neil paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,:kuldsed kandled palmipuus.:,:
Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,:viimse veretilgani!:,:
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa -
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta.
Kui olin väike tütarlaps,
küsisin emalt, mis ootab ees.
Kas on ka päevad päikest kõik täis?
Ema mul vastas vaid:
Ref. :,: Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib,
kuid ometi see, mis peab,
tuleb kindlalt kõik. :,:
Möödusid aastad, suureks sain,
küsisin õrnalt armsamalt ma:
kas palju õnne ootamas meid?
Armsam mul vastas vaid:
Ref. Ei me ette tea…
Nüüd, kus mul endal lapsed on,
küsivad nemad: mis ootab meid?
Kas on me elu rõõmus ja hea?
Mina siis vastan neil:
Ref. :,: Ei me ette tea, …. :,:
Ei meelest läe mul iial...
Ei meelest läe mul iial
Le Havre'i kuumad ööd.
Ei meelest läe see piiga,
kel silmad nii kui söed.
Seal rüübatud sai viskit
ja muret polnud miskit,
sest noor ma olin siis ja veri kuum.
Refr. :,: Ahoi! Ahoi!
sest noor ma olin siis.
Ahoi, ahoi
ja veri oli kuum. :,:
|