Aeg annab kõik

Õige valik

Süda, soovin, et su valik oleks vali.

Kaalu, keda kallimaks neidudest pead -

ära tee vaid mõtlematult seda!

Süda, hinda ainult õiget üle kõige -

neidu rõõmsatujulist, virka ja head,

et ma võiksin armastada teda.
Kaks korda enam meil õnne on siis,

kaks korda kenam võib elu tunduda nii.

Süda, hinda ainult õiget üle kõige -

neidu rõõmsatujulist, virka ja head,

et ma võiksin armastada teda.

ÕNNETU MEES

Mu süda mul kerkib ja keeb,

mind otsata rahutuks teeb,

minul okkad ja ohakad ees,

mina olen üks õnnetu mees.
Nii kurtis ja kaebas tema seal

jõe kaldal, kus kalmus vee peal,

kui vagusi mõttesse jäi,

üht pilti veepinnal tema näi.

tõi ette tema unistav silm,

kuldkannel tal helises käes,

nii istus ta lainete väes.

on tühi ja kaduv kui põrm,

arm üksi veevoogude sees -

oh, tule minu juurde sa mees!

jõetemplis kus särav kristall,

seal kullast ja hõbedast puud,

seal annan mina, noormees, sul suud.

suur voli mis voogude sees,

küll ilmas on häda ja piin,

vee vilus, ah ilus on siin.

ja kadus veevoogude pealt,

veel lainetes näha on ring,

kuhu kadus see õnnetu hing.

ÕNNETU NOORMEES

Kui Peetri linnas on vaikinud kära

ja kõik maailm on uinunud,

üks üksik noormees see veel ei maga,

ta leinab oma kadunud armastust.
Mind kuulge, kõrged vanglamüürid,

mind kuulge tähed taeva all,

mind kuulge vaiksed Neeva lained

ja andestage minule.

ja armastasin palavalt

üht neidu, kelle pärast aga

mina olen saanud mõrtsukaks.

just nii kui maikuu hommik ja

ta lubas minuga aeda tulla,

ma teda aias ootma jäin.

üks noormees tuli temaga,

mu süda hirmsas vihas põles,

ma tahtsin kätte tasuda.

ja neiu valjult kiljatas:

oh kallim, mida oled sa teinud,

sa oled minu venna mõrtsukas.

Õnnetu rändaja

Metsa all seisis üks suvitusmaja,

kus laulmas oli lindude koor.

Linnukene oksa peal pesakest punus,

ise vilistas viisakat viit.
Sinna tuli üks rändaja, nukker ta nägu,

jäi seisatama pärnapuude all.

aga seegi ei meeldinud tal.

õde-vendasid pole ma näind.

Kallim, kelle pilti oma rinnal ma kandsin,

läks ära ja unustas mind.

ei rõõmulik olegi ma.

Seda mul näitavad pisarad palgel,

siin ilmas mina õnne ei saa.

Õrn ööbik

Õrn ööbik, kuhu tõttad sa sel lahkel lehekuul,

kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul?

Või metsas toorel toomingal nüüd hüüab sinu suu,

kui tähed hiilgvad taeva all ja valgust valab kuu.
Ei mõisa aias hõisata või laulu minu rind,

sest vanemate verega on võietud see pind!

Ka metsas toorel toomingal ei hüüa minu huul

vaid talupoja akna all, sääl pühal pärnapuul.

et unuks meelest päevatöö, jääks rahus magama.'

Kõik öö siis helid heljuvad ta kaunis kambrikses

ja unenäod ilusad tal seisvad silme ees.

siis laulan – tõuseb priiusloit ja vajub orjavöö.

Sest idataeva servalla ju näha koidutuld

ja uuel ilul särama lööb Eesti muistne muld!

ÖÖ PIME

Öö pime ja paat lõikab vahutavat merd,

silmapiirilt kaob Eestimaa rand.

Jälle Maarjamaa pinnal voolab sangarite verd,

keda rõhumas on lubjavildi kand.
Anna andeks, kallis Eesti, et sust lahkuma pean,

aga mälestus sinust on jääv.

Õitseb sirel - tulen tagasi, sa seda kindlalt tea,

annan sulle oma relvastatud käe.

sinna kust saab relvi ja nõu.

Meie esiisad aastasadu käinud seda teed,

ei neid kohutanud tormid ega kõu.

küll kordub ka jälle Jüriöö.

Ei punalipud sini-musta-valget katta saa,

pooleli ei jää Tasuja töö.

Ära küsi, emakene

Ära küsi, emakene,

kulla kuku eidekene,

miks mul pisar sagest palgel,

aknast vaatan ehavalgel – ei tea isegi.
Ära küsi, emakene,

kulla kuku eidekene,

hiilgab täht seal taevavõlvil,

salasunnil langen põlvil – palvetan vist nii.

kulla kuku eidekene,

õnnista mind ema, ema,

minu valgus, õnn on tema – täht seal üleval.

ÖISED SAMMUD

Aina kuulan möödumas ma võõraid samme,

miks üldse püüan leida omi neid.

On vist minu jaoks su sammud kustund ammu,

möödund siit ja on leidma läinud teist.

Miks siis ootan akna all pikki tunde,

Kuu igal öösel vaatab mind kui ootan samme,

ainult talle saan ma nukrust kaevata.

Palju päevi möödas on, neid rohkem ees veel,

Tuleb rõõmu, õnne, naeru hoida meeles,

kaob siis öö kus ma samme kuulan teel.

Miks küll ootan akna all...

öö Chicagos

Isa oli mul politseimees Chicagos,

Al Capone on nüüdsest boss, elu väärt vaid mõni kross

Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.

oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel.

Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.

jumalasse usu kaotas ta sellel ööl.

Nurgalt ilmus üks tume Ford,

automaat jälle sülgas tuld.

pole mingi süütu kloun.

kõlas häälgi nende seas:

saanud surma sadakond!'

Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.
Isa polnud tulnud koju töölt,

oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel.

Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.

jumalasse usu kaotas ta sellel ööl.

Ja siis äkki kõik vaikseks jäi,

oli kuulda kell veel käis.

haaras ema sülle sealt.

oli õnne olnud tal.

Käis ringi surm sel ööl…