Mammut – mamont üldine, mamant skr., mamon eü., muhor

P. L., L. Lobanova

Apokalüptiline temaatika on komi mütoloogias esindatud vähe. Samas tunnistas traditsiooniline maailmavaade, et maailm on lõplik, täpsemini öeldes aeg-ajalt toimuvad muutused. Viimase ajani oli ettekujutusi tulevast maailma lõpust. Näiteks Ezhva ülemjooksul kirja pandud mütoloogiline teksti kohaselt toimus eelmine “maa muutus” piibli üleujutuse ajal, kui uppusid kõik inimesed peale Aadama ja Eeva. Nad päästsid parvega. Aadam ja Eeva kutsusid appi luike. Ta hakkas tooma vee põhjast mulda ja panema selle parve peale. (Variatsioon “sukelduva linnu müüdi” teemal.) Nõnda tekkis maa. Järjekordne maa muutus pidi toimuma aastal 2000. Siis pidi puhkema ülemaailmne tulekahju. (Vrd. neenetsid usuvad, et maailm uueneb iga 2000 aasta tagant, 2000. aastal pidi olema üleujutus.) Petshora komid väidavad, et maailma lõpule eelneb progresseeruv looduse vaesumine: raiutakse kõik metsad maha, hävivad linnud. Seejärel tuleb keskööl (ööpäeva piir) idast kaks tulesammast ja maa peal kõik põleb ära. Pääsevad vaid need, kes kaevavad end maasse üheksa küünart sügavusse. 30 aastat ei kasva maal midagi. Mis tuleb siis, pole teada. Ezhva ülemjooksu eshatoloogilise versiooni kohaselt saavad jäneste kõrvad üleni valgeks (nende kõrvaotsad tegi Jumal müütilisel ajal mustaks eristamaks neid Omöl’i jänestest), hävivad linnud ja kaob vesi. Viimane inimene sureb janusse.

Komi kosmogoonias on põhitähelepanu loomisprotsessil, mis toimub nõndanimetatud müütilisel ajal. Kosmogoonilistes müütides on maailm enne kosmogeneesi (ürgne kaos) kas vaid märgitud sümbolitega või markeerimata. Sümboliteks on enamikul juhtudel veestiihia. Markeritena esinevad ka “udu ja pimedus”, “pilv” ja “soo”. Ühe versiooni kohaselt oli maailm lihtsalt “tühi”, s.o polnud midagi peale looja Jumala. Võimalik, et see versioon tekkis piibli mütoloogia mõjul.

Enamikus originaalsetes kosmogoonilistes versioonides loovad ilma kaks demiurgi Jen ja Omöl’ (Kul’ permi-komidel). Maailma tekkimine algab sihipärase liikumise tekkega. Tulemusena hakkab tekkima maailm ja selle loojad muutuvad antipoodideks, kuigi algselt on nad neutraalsed. See algne neutraalsus rõhutatakse enamikus komide kosmogooniliste vaadete kirjapanekutes. Sel põhjusel nimetatakse neid “vendadeks”, “vanemaks vennaks (Jen) ja nooremaks vennaks (Omöl’, Kul’)” või “sõpradeks”. Sama idee on dubleeritud nende ühesuguses linnu kujus – kaks tuvi, kaks pardipoega. Sellele väidele ei vaidle vastu ka rahvaluule kirjapanekud, kus kaks demiurgi on nimetatud vendadeks, kuid neil on erinevad kujud: luik ja kaur, part ja kaur. Siin on näha topeltideed: algne identsus ja sama algupärane eraldumistendents. Kui luik ja part on ülailma linnud, täpsemini – mediaatorid ülemise ja keskmise ilma vahel, siis kaur on tubli sukelduja – sarnane mediaator keskmise ja allilma vahel ja sellepärast allilma lind. Samasugust ülaosa ja alaosa (Jen ja Omöl’) vastandamist ornitomorfses koodis on näha ka variandis, kus demiurgid on konnad, kuid mulda ei too nemad, vaid nende linnud – tuvi ja ronk. Sarnane maailma loomise pilt kahe demiurgi võistlemise tulemusena on laialt tuntud paljude maailma rahvaste mütoloogiates.

Sihipärase liikumise mõte on eriti selgelt väljendatud tekstis, kus demiurgidena esinevad tuvid. Selles tekstis pole veel teiste versioonide lahutamata osa – kahte antagonistlikku alget (vendi demiurge). Tegelikult neid on, ainult et nad on omaette ja ei tea teineteisest. Maailma tekke eellugu algab nende liikumisest teineteise poole, “tormasid teineteisele vastu… Nimetasid end vendadeks”. Demiurgide sihipärase liikumisega algab kaose hävimine ka teises kosmogoonilises variandis: “Ükskord… tulevad soost kaks konna välja, väga sarnased”.

Dualistlike jõudude mainitud partnerite, kaose algasukate ja siis ka demiurgide eripäraks on see, et kõik nad on vahendajad, mis ühendavad binaarse opositsiooni “ülaosa / alaosa” mõisted. Kahepaiksena on konn ideaalne mediaator maa ja vee, keskmise ja allilma vahel. Nõndasamuti kaur. Kõik lendavad linnud, kelle elamiskeskkond (pesad, toit jne.) on seotud peamiselt maaga (veega), on mediaatorid vertikaalsel teljel keskmise ja ülemise ilma vahel. Rändlinnud dubleerivad seda ideed horisontaalsel teljel (lõuna võrdub mütopoeetilises teadvuses mõistega “ülemine” ja põhi alumisega). Veelinnud ja konn on seotud veestiihia polüsemantilise sümboolikaga.

Ühes kirjapanekus esinevad Jen ja Omöl’ luige ja kaurina. Neid on nimetatud sõpradeks või vendadeks, kusjuures teine vend sündis esimese sülitisest. Mulda toob Omöl’-kaur vee alt. Sarnane müüt on kirja pandud ka põhjapoolsetelt permi-komidelt, ainult luige asemel on seal part ja Omöl’i asemel Kul’. Linnukujuliste demiurgidega variandi juured on ilmselt Siberis ja seda võib rekonstrueerida üheks peamiseks kosmogooniliseks süzheeks eeluurali mütoloogias. Vanem on sürja-komi variant antropomorfsete demiurgidega: Jen sõudis ääretu merel, ta oli juba kaua sõudmas ja väsis ära, kuid polnud kuskil peatuda ja puhata. Ärritusest sülitas ta vette ja nägi: tema järel sõidab samasuguse paadiga samasugune inimene. Edasi sõitsid nad koos. Jeni poolt kauriks muudetuna sukeldus teine vette, võttis põhjast natuke mulda ja hakkas tagasi tulema. Kuid Jen kattis vee jääga. Kaur lõi jääd peaga ja raputas mulla maha. Ja nõnda teine ja kolmaski kord. Lõpuks tõi kaur ülesse kolm liivatera. Jen tegi nendest maa. Sõbrale andis Jen vaid maasse pistetud teiba augu, kust tuli igasuguseid kahjutoovaid olendeid. Teises versioonis saab Omöl’ selle augu, kui kannab kaotust maa ja taeva omamise võitluses.

Antud süzhee on balkani päritolu ja laialt levis Ida-Euroopa rahvaste seas tänu vene rahvuskristlikule (apokrüüfilisele) traditsioonile. Ka süzheel teibaaugu saamisest on paralleele Ida-Euroopas ja Siberis.

Teine variant on esindatud 1923. aastal kirja pandud rahvaluuletekst. Kaose algasukas on part, kes ujub “ääretul ürgsel merel-ookeanil” ja kannab sees elutekkemunad. Part otsib kuiva kohta munemiseks, kuid ei leia seda ja neli esimest muna läheb mere põhja. Kahest viimasest tuleb kaks pardipoega: Jen ja Omöl’. Kuni nad kasvasid, kannas part neid seljas. Siis palus tuua mere põhjast ülejäänud munad ja lüüa neid katki enda seljas. Seejärel lendas ta taevasse, viskus alla ja kukkus surnuks. Esimesena sukeldus Jen. Omöl’ kattis vee jääga, kuid müristas ja Jen lõi jääd välkudega puruks. Kaks muna lõi Jen katki ema seljal. Ühest munast kasvas pardi keha pikkuses ja laiuses, kattus metsa ja rohelusega ning taevasse süttis päike. Teisest munast tegi Jen endale abiinglid. Omöl’ tõi põhjast samuti kaks muna: ühest tekkisid kuu, järved, sood ja mülkad ning teisest – Omöl’i abilised. Siis võtsid Jen ja Omöl’ inimeste kujud ja tulid alla maale.

Selles versioonis luuakse maailm nii munast (demiurgid, päike, kuu) kui kosmiliste objektide bioloogilise tekkimise teel, kui looja ise hukub (maa). Ilmamunast loomise motiiv kõrvutatakse sukelduva veelinnu motiiviga, tõsi, ta sukeldub mitte mulla, vaid muna järele. On põhjust oletada, et algselt sukeldub ja toob lind mulda ka selles versioonis. Omöl’i toodud munadest öeldakse, et neil peal oli muda. Maa markerina on muda iseloomulik sukelduva linnu müütidele. Samas on see väga püsikindel sürja-komi kirjapanekutes. Muda toob ka üks tuvidest-demiurgidest, kui nad “otsustasid uurida pimeduse ja udu põhja”. Teises süzhees saadab Jen tuvi mulla järgi ja too toob jällegi just muda.

On võimalik, et sürja-komi kosmogoonias oli ilmamuna mütopoeetiline sümboolika seotud vaid taevakehade tekkega. Sellisel juhul oleks seletatav nii väärtusliku materjali nagu “kosmilised munad” üsna ebaratsionaalne kulutamine: maailma ehitusprotsessis said vahetult munadest loodud vaid päike ja kuu. Ülejäänud ehitusprotsessiga on nad seotud vaid kaudselt. Selle väide poolt on ka sürja-komi uskumus, et “kui naine varastab teise naise kana alt muna, on see samaväärne kui päikese varastamine”. Lisaks veel tõmbab tähelepanu munade arv, kuna müüdi “klassikalises variandis” piisab kogu kosmogeneesiks vaid ühest.

“Klassikalisele” lähedasem variant on kirja pandud permi-komidelt, kuigi segi on seotud sukelduva linnu müüdiga. Kogu maailm oli üks ääretu ookean ja seal ujus part. Ta munes muna ja pillas selle vette. Kaur sukeldus ookeani põhja, tõi muna ülesse ja lõi katki. Muna ülaosast sai taevas ja alaosast maa.

Permi-komidel on mitut varianti müüte, kus tegutseb vaid üks demiurg. On võimalik, et need on vanemate ettekujutuste hämarad reministsentsid ja hilisemad. Ühe variandi kohaselt oli alguses vaid pilv. Jen müristas kõvasti, pilvest murdus tükk ja Jen niisutas seda vihmaga. Pilvetükk kasvas ja sellest sai maa. Selles tekstis on Jenil algupärane (veel enne maailma teket) võim kõu ja järelikult ka välgu (“taevatule”) üle. Vrd. sürja-komi müüdis ujusid Jen (luik) ja Omöl’ (kaur) ürgookeanil ja hakkasid vaidlema (jälle enne loomisakti), kel on kõvem hääl. Kui luik tegi häält, müristas ja vahetult kauri kõrvale lõi välk.

Traditsiooniline maailmavaade käsitas igasugust muutust keskkonnas, eriti ümberpaigutusega seotut, tagasipöördumisena kosmose loomise aega, kui maailm oli veel “painduv”. Kosmose modelleerimisel kasutati tema sümboleid-markereid. Näiteks Jemva külade elanikud jagasid heinamaad valitud esindajate abil, kes viisid oma “koosolekud” ankrus paatides jõe keskel. (Vrd. mütoloogiline saar keset veekaost.) Brõkalanski külas Jaanipäeval ja Iz’va külas Ilja päeval (kalendri piiridaatumid – suvine pööripäev ja sügissuvine piir) korraldasid noored mänge küla lähedal saartel.

Teises permi-komi rahvaluuletekstis on Jen samuti maailma loomisakti asjaosaline, kuid kaudselt, tal polnud sellist eesmärki. Kunagi elas ilmas vaid Jen. Ükskord sõitis ta hobusega. Hobune sõi üleliia palju ja ratsutamisel kukus tal tagant pallikene. Sellest tekkiski maa.

Kahes teises lähedases permi-komi versioonis on maailma loojal linnu kuju, kuid ta tegutseb üksinda ja ei ole mingit seost müüdiga sukelduvast linnust. Maailmas oli vaid üks pilv. Tuli lind ja hakkas otsima istumiskohta. Ta ei leidnud maad ja viskas ühe sule pilve peale. Pilv kõvastus ja muutus maaks. Lind asus sinna elama. Teises tekstis räägitakse, et maad ei olnud ja oli vaid meri. Lendas lind ja pillas sõnnikut. Sellest tekkis “maa juur”. Aastaga paisus ta suureks, maa kõvastus. Siin on kaks seika sukelduva linnu müüdist: veekaos ja looja lind, kuid ise sukeldumise motiiv puudub.

Ühes permi-komi kosmogoonilises müüdis ei ole demiurgi üldse, täpsemini ta ei ole personifitseeritud. Algul polnud midagi peale vee. Tuul tõi tolmu ja viskas selle vette. Tekkis väike saareke ja hakkas kasvama. Nõnda sündis maa. Mets tekkis iseenesest. Metsa ilmusid loomad ja loomadest sündis inimene. See kirjapanek pärineb aastast 1987 ja kujutab endast tuntuma kosmogoonilise müüdi huvitavat transformatsiooni. Põhikontseptsioon säilib: veekaos; näpuotsatäis mulda (tolmu), millest tekib saareke ja sellest kasvab maa; iseenesest kasvab mets. Kuid müüdis ei ole demiurgi ja sellepärast loomad ja inimene tekivad iseeneslikult.

Paljude rahvastega sarnaselt oli komidel keelatud kurjade vaimude “nimede” ütlemine, kuna võis sel viisil neid kutsuda. Eriti ebasoovitav oli meenutada “teise” ilma esindajaid hilisõhtul ja töötamise ajal, nimetada kurivaimu nimega (omöl’tnõ ‘pahaks nimetama’ sõnasõnalt ‘Omöl’iks nimetama’) või saata tema juurde lapsi ja loomi: sötlõ õstõnõ ‘saatanale saatma’, sötlõ s’etnõ ‘saatanale andma’. On huvitav, et sõna sötnõ tähendab saatanaks nimetamist ja ka kõvasti löömist. Kurjade vaimude arvukad allegoorilised ja kokkuvõtvad nimetused on üks võtteid kaitsmaks end nende eest.

Osa nimedest viitavad vaimu füüsilisele puudusele: käeta, keeleta, kõrvata, ninata, viltune, lühikeste sõrmedega või erinevustele inimestest: raudjalgne, raudhammastega, sea jalgadega, lehma kapjadega, sarvjas-kõrvukas. Ühest küljest nimetatakse bõlitshkades füüsilisi puudusi inimesega kohtumise tulemuseks ja teisest küljest viitavad need “teise” ilma kuuluvusele (vrd. mödarsa ‘teiselt poolelt’, ortsh’tsh’a kõrval asuv’) ja on samasugune eritunnus nagu varju puudumine või nähtamatus.

Mõnedes nimedes on peegeldunud ettekujutused teistest rahvastest kui “võõra” maailma esindajatest: jaran ‘neenetsid’, tõngus ‘evenkid’. Naaberrahvaste nimetused olid ka sünonüümid sõnadele “nõid”, “inetu”, “juhm”.

Suur osa nimetustest on laenatud vene keelest. Sageli anti neile uus tähendus. Näiteks vene sõnaga leshii nimetati mitte ainult metsavana, vaid ka haiguse vaimu (eü.), nägemust (eü., ea., petsh.) ja orti (eü.). Sõnaga bes nimetatakse igasuguseid vaime peale majapidamishoonete haldjate: vasa bes ‘vee kurat’, tõsa bes ‘järve kurat’ jne. Paljud nimed on prefiksiga n’e-. Mõned neist on saanud teistkordse etümoloogia: n’ekoshnöi seostatakse sõnaga kotshõs ‘suitsuving, karm’. Sellepärast arvatakse, et nagu ka muinasjutuline Koshtshei tuleb see vaim suitsupilvedega. Udora komide arvates peegeldub nimetuses n’eshut’ vilistamise (shutl’avnõ ‘vilistada’) keeld. Sellega hirmutati vilistavaid lapsi: “En shutl’av, n’eshut’õs nuas” ‘Ära vilista, n’eshut’ viib ära’. Aga muidu olid spetsiaalsed terminid, millega hirmutati lapsi ebasoovitavate tegude ennetamiseks: apa, apan’, t’ul’a-buka jne. Nutvale lapsele ütlesid Udora komid: “En börd, s’öd d’ad’jas voasnõ” ‘Ära nuta, muidu mustad onud tulevad’, Ezhva ülemjooksul l’eshö loktas ‘metsavaim tuleb’ jne. T’ul’a-bukaga hirmutati kõige sagedamini mänguvormis: “Kodi mamös oz kõvzõ, kodi ajös oz kõvzõ, kodi rok oz s’oi, t’ul’a-buka dz’ikalas” ‘Kes ema ei kuula, kes isa ei kuula, kes putru ei söö, t’ul’a-buka puskab’. Sõrmedega näidati seda olendit: osutus- ja väikesõrm oli “sarved” ja ta hüppas ühel jalal (pöidlal). Sõnaga apa hirmutati nii tujutsevaid lapsi, kui ka neid, kes sirutasid kätt kuumade esemete või tule poole, kuna see sõna tähendas laste keeles ka kuuma.

Sageli viitavad kurjade vaimude nimetused ka nende arvukusele: bes jõlem ‘pagana järeltulijad’, bespijan ‘kuradi lapsed’ jt.

Kurjade vaimudega seotud sõnad ja väljendid on levinud ka abstraktsete sõimusõnade või epiteetidena, mis toonitavad antisotsiaalset käitumist, mõistuse puudust või inetust.

Kirjandus: Klimov 1971, Lõtkin, Guljajev 1970, Rotshev 1972a, Startsev 1929, AVM.

O. U.

PÕLLU ÕNN – mu shud üldine – maagiline viljakandev maajõud, mis asub konkreetsel põllul.

Sürja-komi mütoloogiliste ettekujutuste kohaselt on põllu õnnega põld eriti viljakas, seal ei ole kahjureid ja saagi suurus ei sõltu ilmaoludest. Põllu õnn ei ole isikustatud, kuid teise põllu viljakuse tõstmiseks tuleb viia natuke mulda “õnnerikkalt” põllult vaesemale ja kutsuda põllu õnne. Vrd. majahaldja viimine teise majja ja õnne viimine vanast majast uude koos vana maja keldrist võetud mullaga, samuti “õnneliku mulla” võtmine teele kaasa: “Shuda olöm võlö göbötsh’ mu bos’tlisnõ” ‘Õnnelikuks eluks võeti keldrist mulda’. Võõra põllu õnne varastamine oli suur patt: patuse surnu hing ei saanud ühineda teiste hingedega ja pidi hulkuma piki s’ir bia ju, mis eraldas teist ilma meie ilmast. Mõnikord ilmus patune hing inimeste ette, kaebas saatusele ja kahetses oma pattu.

Patt on traditsiooniliste ühiskondlike suhete rikkumine ja kõigepealt surnute esivanemate ja jumalustega suhete rikkumine, mis väljendub mitteaustavates ütlemistes, kuulamatuses, laua juurde kutsumata jätmistes jne. Kes ei külasta surnud esivanemaid mälestamispäevadel (suvistel, ülestõusmispühal jne.), kes ei kutsu neid ühislauda, see sooritab patu, mille eest esivanemad, Jumal saadab talle kaela haigused, kaetused ja teise ilma üleminekul ei saa pattudest raske hing ületada tulejõge kiigel, ridval või sillal ja upub (põleb). Teiste versioonide kohaselt ajavad selle hinge teised hinged sohu. Surnud võivad karistada ka tahtmata kahju tekitamisel, näiteks luude juhuslikult kaevamise eest. Patt võib olla sooritatud ka koduloomade, koera, hobuse või lehma suhtes: koera tapmise eest, hobuse piinamise või ta nina alt kaera varastamise eest maksavad loomade hinged peremehele kätte, saadavad lammastele hunte, haigusi, segavad teise ilma üleminekul jne. Patused on ka Jumalast loobunud nõiad.

Patu põhjust ja vajalikku kinki esivanemaid armuliseks tegemiseks said permi-komi teada kirve riputamise rituaali abil. Kõige sagedamini korraldati peied. Mõnikord pidi nuhtlusest haigestunu minna surnute koha lähedal jõkke või ojasse, et vesi ulatuks haige kohani. Mõnedel juhtudel viidi läbi jumalateenistust.

Arvatavasti tähendas vanasti patt nii süüd kui ka nuhtlust. Sellele viitavad lingvistilised paralleelid teistes keeltes: udmurdi mõzh ‘Jumala poolt karistuseks saadetud haigus’, mari muzh ‘haigus’. Praegu tähendab sõna mõzh komi keeltes kõige sagedamini süüd, tavade rikkumist, moraalset väärtegu, pattu Jumala ees ja kuritegu.