Ana səhifə

Mammut – mamont üldine, mamant skr., mamon eü., muhor


Yüklə 103 Kb.
səhifə1/2
tarix26.06.2016
ölçüsü103 Kb.
  1   2
MAMMUT – mamont üldine, mamant skr., mamon eü., muhor iz’. ‘muldpõder’.

Peale mütoloogilise versiooni sellest, et veekogud ja -allikad on loodud demiurgide poolt (Jen tegi jõed (voolavad veed) ja Omö’l sood ja järved (seisvad veed), oli sürja-komi mütoloogias ka ettekujutused jõgede looja mammutist. Mammut oli niivõrd raske, et vajus kuni rinnani ja tema käikudes voolasid jõed ja ojad. 20. sajandi alguses kirja pandud müüdis piibli uputusest on mammut uputuse põhjuseks: ta käis nii palju ringi, et tema tehtud jõgede vesi uputas kõik ära. Sellele järgneb tavaline süzhee Noa laevast: Noa tahtis päästa ka mammuti, kuid ta ei mahtunud laevasse ja uppus, sellepärast kadusidki kõik mammutid. Alles viimaste aastate rahvaluule kirjapanekud lisasid detaile mammuti hukkumisest: mammut oli veel kaua aega pinna peal, kuid lendamisest väsinud linnud hakkasid istuma talle “sarvedele” (kihvadele) ja nende raskuse all uppus mammut ära.

Uppunud mammut kolis elama maa alla. Mezeni komid arvasid, et mitte ainult jõesängid, vaid ka -orud on mammuti tehtud. Need on tema maa-aluste käikude jäljed. Tema tööks arvati ka ühe endise linnuse reljeefi. Üle linnuse oli kunagi tehtud ühe ojaoru teisega ühendavaid kraave. Ettekujutused jõgesid loova ja reaalse maa-aluse või veealuse mammuti kohta on laialt levinud paljudel Siberi ja Kaugida rahvastel. Neid teadsid ka põhjavenelased ja eestlased. Nende tekkimise reaalsele alusele viitab fakt, et ettekujutused Mezeni komide vana linnuse reljeefi loonud mammutist sündisid alles siis, kui ümbrusest leiti kihvad.

Kirjandus: Rotshev 1964, Sidorov 1924, Fuchs 1924.

N. K.

VÕINÄDAL – mas’l’en’itsh’a eü., sü., jem., iz’., skr., sk., ud., mas’l’en’tsh’a ll., masl’en’itsa p.-k. (< vene), jövvõv eü., l., ea., skr., jölvõl eü., l., petsh., jöövõõ eü., jem., jölvõl vezhon eü., jöv vezhalun ud., jöö vezhoolun iz’., jöö vezhoolõn iz’. ‘piimanädal’.

Nagu ka teistel õigeusklikel rahvastel tegi komidelgi võinädal alguse kevadisele kombestikutsüklile. Lõbutseti terve nädal, eriti nädala teisel poolel. Mingit usulist sisu komi võinädala kommetes ei olnud. Arvati, et see kevadpidu on lihtsalt vina-sur juan gazha prazdn’ik ‘lõbus veini ja õlle joomise püha’.

Igas külas tehti võinädalal jäämäed. Need tehti laudadest ja peale kallati vett. Petshora ääres kaunistati need mäed väikeste kuuskede ja laternatega, mis põlesid õhtuti. Kuuseokstest tehti “väravad”. Kelgutati paaris. Poisid hoidsid tüdrukuid põlvedel ja juhtisid kelku. Komidel oli ka teist liiki allalaskmist mäest. Umbes 45 kraadise nurgaga nõlvale asetati paralleelselt kaks jäist ritva. Ülemises otsas tehti ka väike plats. Poiss ja tüdruk võtsid käest kinni ja astusid sellelt platsilt igaüks oma ridvale ja lasid jalgadel alla. Mägedel lõbutseti kogu nädala jooksul, päeval lapsed, õhtul noored ja isegi keskealised, aga mõnikord ka vanad inimesed. Jemval kolmapäeval ja Sõktõvil neljapäeval lasid mäest alla noorpaarid, kes abiellusid samal aastal talsipühade järel. Noor naine pidi andma raha mäge ehitanud poistele. Kohati pidi naine enne allalaskmist suudlema oma meest. Naiste esimese allalaskmise järgi ennustati linasaaki (laseb ilusti alla – hea saak).

Teiseks populaarseks meelelahutuseks oli kiigutamine. Kiike tehti enne püha kuuridesse. Kiikusid põhiliselt noorukid, kuid võinädala viimasel päeval lõbutsesid seal juba noored.

Kõikjal olid armastatud ka hobusesõidud. Sõideti maalitud, rikkalt kaunistatud ja värvilise kaleviga kaetud saanidega. Loogale riputati kellukesed, kaunistati värviliste paelte ja paberlilledega. Noormehed sõidutasid tüdrukuid piki küla. Väikeste laste jaoks pandi saanisse suureed korvid, kus nad siis istusid. Eriti eredavärvilised olid need sõidud Iz’va komidel. Peale hobuste oli neil ka põdrarakendeid. Sõitudeks riietuti võimalikult pidulikult. Võinädala reedel võtsid sõitudest osa kindlasti kõik talsipühade järel abiellunud, noor naine pani siis kokoshnikut pähe. Sürja-komi Sovdori külas külvati noori pärast hobusesõitu lumega üle. Iz’va külades olid kombeks ka võidusõidud. On iseloomulik, et need võidusõidud toimusid ringis küla ümber. Sellised maagilised ringid “päikese tähe all” pidid kaitsma küla igasugustest kahjutoovatest jõududest.

Võinädalal toimusid ka santide etendused. Kui talsipühadel oli kodune meelelahutus (majast majja käimine, piduõhtud), siis võinädalal lõbustasid sandid rahvast juba tänavatel. Valmistati ka niinimetatud rong – kahele saanile asetati paat. Sandid istusid paati ja rong sõitis publiku saatel mööda küla. Ezhva keskjooksul mängis üks sant kindlasti karu ja teine – jahimeest. “Karu” möirgas, läks kallale etenduse teistele osalejatele. “Jahimees” astus võitlusse temaga ja ülejäänud ergutasid teda ja andsid nõu. Lõpuks võitis “jahimees” ja võttis “karu” seljast nahka (pahupidi kasukas). Siis ärkas “karu” äkki ellu ja etendus algas uuesti. Karu ja jahimehe etendused olid ka mõnedes Mezeni vene külades. Iz’va külades asetati paati ka raudahi, samovar, laud. Sandid esitasid mitmesüzheelise etenduse: küpsetasid pannkooke, jõid samovarist teed, peenestasid terad uhmris, “sepp” tagus alasit jne. Üks santidest pahupidi kasuka ja karvase mütsiga istus paadininas ja mängis karu. Sovdori külas sõidutati reedel maslenitsat. Üks sant eredavärvilises sarafanis, pluusis ja tupsudega punases siidrätikus istus einetega laua taga. Rahvas tegi talle kummardusi. Mõnedes Sõktõvi külades olid riietatud ka hobused: esijalgadesse pandi neile rebenenud mehepüksid, pähe riputati oravanahad, sadulasse – viisud, vanad vihud jne. Permi-komid rakendasid väikse ree ette ühe või kaks hobust, panid reesse sületäis õlgesid ja sinna istus maslenitsa – pahupidi kasukas ja naise kleidis mees luuaga vallal. Hobused kaeti õlgedega. Mõnikord istus hobusel poiss, kes oli samuti pahupidi kasukas ja tal peas ja seljal olid õled.

Vashka jõe külades korraldasid noored reede päeval ja laupäeva ja pühapäeva päeval ja õhtul “vestlused”. Selleks rentisid nad maja. Peamiseks lõbustuseks oli neil “vestlustel” ringimäng. Üks poiss võttis tüdruku käest kinni, tüdruk tõmbas omakorda ringi ühe teise poisi ja uus poiss järjekordse tüdruku ja nõnda edasi kuni kõik osalejad olid ühes ketis. Seejärel tantsisid nad ringis ja laulsid peamiselt vene laule “Kalinushka”, “Vo sadu li v ogorode”, “A mõ proso sejali” jt. Ringimängu mängiti ka Petshoral.

Sürja-komidel oli ka oma laule, näiteks “Gögõl’ pö gögõl’” ‘Ringike mu ringike’. Selle laulu saatel läksid lapsed künkale ja veeretasid alla mune või muid ümaraid esemeid. Teine laul “Shondibanöi gazha val’ajöi” ‘Päikesepalgeline rõõmus valjai’ oli pühendatud kevade vastuvõtule. Sõktõvi ja Ezhva komid nimetasid verbiga val’aitnõ hobustega sõitmist võinädalal rahvarohkete paikade ümber.

Komidele teatavasti venelastelt tulnud Maslenitsa Proua kuju on tuntud peamiselt rahvaste kontakteerumisaladel. Venelaste seas laialt levinud komme põletada pidunädala lõpus lahkuva talve sümboliseeriva maslenitsa topise oli vaid Sovdori küla komidel, kus suurem osa elanikest olid venelased. Pühapäeva õhtul kogunesid ühele künkale noored, naised ja lapsed. Tüdrukud ehtisid maslenitsa topise, kinnitasid selle lumme pistetud ladva külge ja panid põlema. Pärast pahatahtlike talvejõudude hävitamist läksid naised kirikusse õhtusele jumalateenistusele, aga noored lauldes jalutasid mööda küla.

Mõnedes Sõktõvi külades oli võinädala laupäev naiste püha. Selle kohta öeldi isegi: “Ainuke naiste püha aastas”. Naised leppisid eelnevalt kokku ja gruppidena 20-30 inimest käisid teineteise juures külas. Nendele kostitustele mehi ei lubatud. Enamgi, kui naised läksid lauldes ja tantsides ühest majast teise, käitusid nad väga agressiivselt ette tulevate meestega: lõid neid vastu selga, pildusid lumega, võtsid mütsid ja kindad ära jne. Ja mehed pidid arvama sellist käitumist iseenesest mõistetavaks ja ei tohtinud avaldada meelepaha. Sellised tavanditraditsioonide poolt lubatud ja kaitstud naiste prassimispeod olid varem paljudel rahvastel.

Võinädala pidutsemistel olid kohustuslikud rikkalikud kostitamised. Toiduvalmistamist alustati juba paar päeva enne püha. Igas majas pruuliti õlut. Rikkamad muretsesid endale veini. Kohustuslikuks söögiks olid pannkoogid. Ämmad kostitasid nendega noori väimehi, ülejäänud tegid neid endale ja külalistele. Kõik sõid võimalikult palju, kuna võinädalale järgnes paastuaeg.

Kirjandus: Dmitrijeva 1988, Dukart 1975, Zhilina, Sorvatshova 1971, Konakov 1993, Mikushev, Tshistaljov 1966, Popov 1874, Janovitsh 1903.

N. K.

MAT’I, Nasta Mat’i, Nasta Mat’e, Nasta-Mat’ – Ezhva ülemjooksu nõid (variandina naisnõid).

Mat’i on tuntud mitte niivõrd oma ennustuste (“raudlinnud”, “maad vöötavad raudniidi”) poolest, kui Vishera nõia T’uve vastasena, kelle juurde üritab ta tulla pärast surma tõestamaks oma võimu. Mõnedes tekstides (A. S. Sidorovi algatusest) nimetatakse Mat’it naisnõiaks ilmselt nõia nime valest arusaamisest. Kuna A. S. Sidorov on pannud kirja ühe teksti, kus esineb nimi Nasta-Mat’, ja sürja-komi keeles ei ole sookategooriat, tõlkis uurija seda kui ema Nastasja. Hilisemates tekstides esineb see nimi ülaltoodud vormides, mis lubavad tõlgendada seda vene Matvei nime lühivormina. Seega on õige Nasta-Mat’ tõlkida kui ‘Matvei, Nasta poeg’.



Kirjandus: Mikushev, Rotshev, Muravjova 1964, Rotshev 1984, Sidorov 1928, AVM.

O. U.

MEDÖS üldine – püha Medösi päev, 18. detsember vana kalendri järgi.

Seda püha tähistati nendes kohtades, kus olid sellele pühakule pühendatud kablid. Seal peeti jumalateenistust, preestritele toodi vasikate rinnaosad, jalad, pead, aga mõnikord isegi terved vasikad, kuna Medös oli koduloomade kaitsja. Pidulaual ei olnud sel päeval lihatoitu (jõulupaast), kuid kindlasti oli spetsiaalselt pruulitud õlu. Noored käisid istjatel.



Kirjandus: Konakov 1993.

N. K.

MEZHADORI ÜLESTÕUSMISPÜHA – mezhadorsa õdzhõd lun – Sõktõvi külades Vottsh’a ja Mezhador tähistatud kiriklikud kalendripühad.

Legend räägib, et 17. või 18. sajandil toodi uuesti ehitatud Mezhadori kirikusse Vottsh’a kirikust püha Permi Stefani ikoon, mis olevat olnud imettegev. Pühak olevat seejuures oma nõusoleku andnud vaid sel juhul, kui kord aastas 13. juulil vana kalendri järgi viiakse ikoon korraks tagasi Vottsh’asse. Ennem tähistati Mezhadori ülestõusmispüha kaks päeva, kuna arvati, et pühak peab kindlasti ööbima Vottsh’as. Ööseks pandi püha Stefani ikooni kõrvale ka kindlasti Jumalaema ikoon. 20. sajandi 50-60-ndatel aastatel tähistati seda püha tunduvalt lühema stsenaariumi järgi. Osalejad, peamiselt vanad naised, läksid imettegeva ikooniga Mezhadorist Vottsh’asse kella 11 paiku ja kella 15-ks olid rituaalid juba lõppenud. Vottsh’as asetati ühele väljakule laud ja sellele pandi toodud ikooni ja ka teised pühapildid ning igasuguseid küpsetisi. Lisaks tõi iga osaleja juba ennem lubatud ja spetsiaalselt selleks päevaks pruulitud õlut. Pärast jumalateenistust alustati ühissöömine. Kõik maitsesid õnnistatud leiba ja hakkasid kostitama teineteist õllega, kusjuures ei olnud kombeks juua enda õlut. Söögijäägid ja õlu, aga ka kadakaoksad marjadega viidi koju. Leib, õlu ja marjad anti loomadele, üks mari anti ka iga pereliikmele. Kadakaoksad pandi ukse kohale tagamaks heaolu järgmise ülestõusmispühani.



Kirjandus: Zherebtsov, Lashuk 1958.

N. K.

MELEI – Udora komide rahvaluule tegelane, prohvet.

Pärimuse kohaselt elas Melei kolm-neli põlvkonna tagasi. Ta oli väga pikk, halli habemega ja pime. Vaatamata sellele nägi ta öösiti selgelt kõiki taevakehasid. Kirikupühade eel öösel tuli ta välja, vaatas ülesse ja ennustas. Oma kõne lõpus pöördus ta enda ümber kogunenud inimeste poole: “Miks kuulate mu jumalikku ennustust? Niigi näevad teie pojad ja tütred, millest ma olen rääkinud ja räägin”. Melei apokalüptiliste ennustuste tuum oli selline: ees on suured muutused, maale on tulnud antikristused, kes ei usu Jumalat ja ei tunnista tsaari. Raha on siis maas vedelemas ja seda ei lähe kellelgi vaja. Kõik inimesed saavad harituteks, kõik hakkavad kirjutama ja ümber kirjutama ja siis kõik tõusevad mässu ning laastavad kõik külad. Udorasse jääb vaid üks vojevood, aga mujal kasvavad siis vaid valged kased (vt. kask).



Kirjandus: JR VM.

N. K.

MELEIKA ud., jem., Mel’aika ud., jem. – Permi Stefani legendi tegelane, Mezen’i nõid.

Nagu enamikul Permi Stefani vastu astunud nõidadel on ka Meleika nimel toponüümiline põhjus, mis seletab sürja-komi Melei küla nime (Melei + aika).

Stefani ja Meleika võitlust on esitatud rahvaluules kui kahe nõia võitlust sürja-komi “nõiaeepose” kaanonite järgi. Alguses on tuntud süzhee “Virre, seisa! – Kui virre seisku, siis ka paat seisku!” Stefan sõidab paadiga Mezen’i jõel ja näeb Meleikat kaldal virret tegemas. Stefan lausub posimissõna ja Meleika samuti. Virre ja paat seiskuvad korraga. Seejärel ütlevad nad samuti standardsed fraasid: “Virre, jookse! – Virre jookseb, siis ka su paat jookseb!” Stefan astub kaldale. Meleika kargab ta peale relvaga, kuid Stefan ütleb posimissõna ja muutub haavamatuks. Stefan taipab, et ka Meleikal teiste nõidadega sarnaselt on tihe seos veega. Sellepärast käsib ta kaaslastel tõkestada Meleika teed jõe poole. Siis ütleb Meleika posimissõna ja virre silmapilkselt jahtub. Ta hüppab tõrsi, ütleb veel ühte posimissõna ja virre hakkab kiiresti üle ujutama ümbrust. Sellele järgnes Stefani sõna, millest lõke hakkas lõõmama, virre hakkas keema, kõrvetanud Meleika hüppas välja ja jooksis jõe suunas. Stefani kaaslased olid tal tee peal. Nad hakkasid raiuma teda tagantkätt kirvestega, kuid tapsid ta alles siis, kui Meleika ise soovitas lõigata endal ihuvöö.

Kirjandus: Doronin 1947.

N. K.

MIHHAILI PÄEV – Mikailö lun üldine – 12. november vana kalendri järgi.

Seda püha tähistasid komi kõikjal. Eriti huvitav oli see Udora ja Jemva komidel. Eelõhtul korraldati kokkupanekud. Eraldi kogunesid noormehed ja tüdrukud ning vanemad lastega vanuses 7-12 aastat. Mehed tõid peoõhtule veini, naised ja tüdrukud – õlut, küpsetisi ja muid suupisteid. Nii noorte kui täiskasvanute lõbustused toimusid sarnase stsenaariumi järgi. Alguses olid kostitused, siis mängiti mängu nimega n’evestapu börjöm ‘tuleva pruudi valimine’. Noorte peol mängisid ise pidutsejad, aga täiskasvanute juures olid peaosades lapsed. Vanemad olid just kui lavastajad. Pärast kostitusi seisid poisid ja tüdrukud ringisse ja vanemate laulmise saatel ringlesid ja hüppasid. Isu täis hullanud, istusid nad vanematele sülle. Aga vanemad hakkasid siis laulma spetsiaalset tavandilaulu. Alguses sõnade “O, tsaari poeg…” ja “O, tsaaritar…” järel öeldi kellegi tüdruku ja poisi nimed. Siis lauldi: “Topiti need järve, punnutati, hoiti pisut, vihke seoti…”. Nende sõnade järel pidi poiss jõudma ütelda “Aitähh!” Kui poiss tänas lauljaid, laulsid nad kiidulaulu. Pärast laulmist läks poiss ennem nimetatud tüdruku juurde ja võttis tal käest kinni. Nad astusid toa keskele ja tegid kõigile kummardusi. Pruut sai valitud. Aga kui alguslaulu järel poiss ei jõudnud või unustas lauljaid tänamast, järgnes laidulaul. Pruudi valimine arvati mittetoimunuks. Nõnda mängiti kuni kõik lapsed olid paarides. Lapsed pidid oma valikut meeles pidama kogu järgneva aasta jooksul.



Kirjandus: Konakov 1993, Startsev 1929.

N. K.

IMETEGIJA NIKOLAI – Miköla-ugodn’ik s.-k. (< vene), Miköla milösl’ivöi ud., Mikela milest’ivei eü., iz’., Miköla milost’ivöi p.-k., ud. (< vene).

Rahvaluules on rohkesti süzheesid, kus Imetegija Nikolai on jahimeeste abistaja ja kaitsja rollis, ta ühendab oma funktsioone ja metsavana funktsioonidega või siis astub metsavana vastu. Ühes sürja-komi müüdis palub karu just Imetegija Nikolailt pöidla, kuid too ei anna ja ütleb, et muidu annab inimesele tiivad ning koerale vibu ja nooled. Kui karud hakkasid sagedamini ründama inimesi, tuli Nikolai maale. Ta langetas kase, lõhestas selle ja pani lõhesse kiilu. Tuli karu ja tahtis just teda ära süüa. Imetegija Nikolai palus ennem aidata tal lõpuni lõhestada kaske. Karu pistis käpa lõhesse, Imetegija Nikolai lõi kiilu välja ja hakkas karmilt lüüa karu raudkepiga. Lõpuks anus karu halastada ja lubas, et kunagi enam ei ründa inimesi.

Jahimees jäi metsas hiljaks. Äkki hakkas sadama lörtsi ja oli väga külm. Varsti oli tal juba nii külm, et käed-jalad ütlesid ütles. Edasi liikus ta juba roomakil. Lõpuks nägi ta ees tuld ja roomas mungakongini. Jahimees palus luba ööbida tema juures, kuid erak ütles ära ettekäändel, et juba 30 aastat elab ta püha elu ja ei või lubada rüvetada oma kongi. Vaevalt elus liikus jahimees edasi ja varsti nägi jälle tuld. Seal lamas lõkke juures üks vanamees. Ta tõusis ja tegi jahimehele putru võiga. Jahimees soojendas end ja kuivatas riided ja nad heitsid magama. Hommikul andis vanamees talle jälle süüa ja siis asusid nad teele. Kui nad möödusid sellest kohast, kus oli eraku onn, nägi jahimees ainult vett täis auku. Selles oli ka ta müts, mille ta kaotas õhtul onni kõrval. Selgus, et see vanamees oli Imetegija Nikolai, kes tuli taevast alla aitama jahimeest ja karistada külalislahkuse seaduse rikkujat.

Teises bõlitshkas palub üks vanamees kahelt jahimehelt luba küttida koos nendega. Ta võidab kahe versta laiusel ja pikkusel raudrehealal (episood tegelase ja lohe võitluse muinasjutust) kahe süldi pikkuse koletise, kes tahtis neid süüa. Vanamees ja jahimehed leidsid koletise majast palju inimkehi ja raiutud päid ja rohkesti nahku – koletise tapetud jahimeeste saak. Jahimehed tegid ettepaneku jagad saagi kolmeks, kuid vanamees ütles oma osast ära. Ta jättis nendega hüvasti, palus panna silmad kinni ja ütles: “Mälestage Imetegija Nikolaid”. Vanamees oli kadunud.

Ühes Obi jõele kolinud põhja sürja-komide bõlitshkas räägitakse põdrakasvatajast, kes läks jahile, vajus jää alla ja hakkas uppuma. Äkki ilmus hallipäine vanamees, ulatas oma kepi ja tõmbas ta veest. Jahimees tahtis meest tänada ja küsis kus too elab. Vanamees vastas, et maa peal võib teda näha vaid Salehhardis Imetegija Nikolai kirikus. Kui jahimees tuli sellesse kirikusse, tundis ta päästja vanameest Imetegija Nikolai ikooni peal ära.

Sürja-komi muinasjuttudes esineb Imetegija Nikolai imearstina. Vaesest mehest abilisega käib ta külast külasse ja ravib lootusetult haigeid. Selleks palub ta kütta sauna ja raiub seal haiget künas tükkideks. Siis võtab ta rinna pealt väiksest pudelist suhu natukene ravimit ja pritsib sellega raiutud tükkidele. Esimese pritsimise järel kasvavad tükid kokku, teise järel saab keha puhtaks ja kolmanda järel ärkab haige ellu terve ja nooremana. Kogu saadud raha jagas Imetegija Nikolai oma abilisega. Antud süzhee on ilmselt tulnud vene rahvaluulest.

Mingeid rituaale Imetegija Nikolai päeval ei tehtud. Erandiks olid vaid Udora komid. Neil oli sel päeval kombeks kinkida vanameestele ja leskedele küpsetisi (kalapirukaid jne.) ja ütelda: “Milost’ivöi Mikola s’etis” ‘Armuline Nikolai andis’. Imetegija Nikolai pühapildid olid eriti austatud. Tõsi küll, kui permi-komid leidsid äsja saadud ikooni pealt kirja “Nikolai Tshudotvorets”, viidi see majast koheselt ära: sõnade tshudotvorets ‘imetegija’ ja tshud’ ‘tshuudid’ sarnase kõla pärast, kuna sõnaga tshud’ nimetasid nad igasuguseid kurje vaimusid.

Kirjandus: Rotshev 1984, Uspenski 1982, Janovitsh 1903, Fuchs 1924, Fokos-Fuchs 1951, PL VM, JR VM.

N. K.

ILU – mitsh’ üldine, mitshlun kirjakeelne.

Esteetilise kategooriana on ilu komi ettekujutustes seotud selliste eetiliste ja etiketimõistetega nagu bur ‘hea(dus), lahke, lahkus’ ja shan’ ‘sama’. Kosmogooniliste müütide kontekstis on ilu seotud harmooniaga, mille toob sisse Jumal. Loomismüütides väljendub ilu kosmose harmoniseerimises, valguse eraldumises kaosest ja eemaldumises pimedusest. Sellest tuleneb ka ilu olmedefinitsioon: ilu on hele ja valge erinevalt inetust (mis’töm), mis on tume ja must; mitsh’a-jedzhõd ‘ilus-valge’ ja mis’töm-s’öd ‘inetu-must’ on püsiühendid, mis käivad nii inimese, esemete kui loodusnähtuste kohta. Keha valgedus on naise ilu alaline tunnus lüürilises ja tavandipoeesias ja inimese (erinevalt mitteinimesest) tunnus bõlitshkades. Iz’va komid seostasid vetevaimu kuju ilmaga: sünge ilmaga on ta must, inetu ja tusane, päikesepaistelise ilmaga – hele, ilus ja rõõmus. See lubab seostada ilu ühe või teise kuju solaarsusega.

Taevakehade loomine tõi maailmasse harmoonia ja ilu ideaali. Ühes müüdis loob Omöl’ Kuu ja kõik hakkab maal külmuma. Siis loob Jumal Päikese ja hiljem, kui ta märkab kuu puhastavat jõudu, võtab mõlemad endale. Sellest saadik on Kuu öise korra hoidja, päikese asendaja ja Jumala agent allilmas. Teise müüdi kohaselt on kuu päikese kild, mis eraldus siis, kui Omöl’ tahtis võtta päikese endale. Seepärast kuu on algselt Jumala tehtud. Taevakehade – peamiste valguse ja soojuse allikate – kujudes on maksimaalselt väljendatud ilu ideed. Sellepärast on metafoorid tölõs’ gug ‘kuu kukal (tagakülg)’ ja shondi ban ‘päikese pale’ kõige levinumad komi rahvaluules. Shondiban ‘päikese palega, päikeseline’ võib ütelda pruudi kohta pulmakombestikus, sugulase kohta kaebelauludes, surnu kohta matmistavandis, tüdruku kohta lüürilises poeesias ja muinasjutu kaunitari kohta. Kulla ja hõbeda assotsiatiivne seos taevakehadega määratleb nende tähendust ilu markeerimises. Ezõs’ tsh’uzhöm ‘hõbe nägu’ on sama tähendusega kui “valge nägu” ja “kuu nägu”. Igapäevases kõnes apelleerivad zarn’i nõv ‘kuldne tütar, tüdruk’ ja ezõs’ pi ‘hõbedane poeg’ solaarsele ja lunaarsele sümboolikale, ideaalsetele inimese eelkujudele, vd. Shondi nõv ‘Päikese tütar’ ja Tölõs’ zon, pi ‘Kuu poiss, poeg’. Epiteet kuldne käe, pea või südame kohta viitab ideaalsele oskusele, mõistusele või tundele ning laiendab ilu mõistet sellistele kategooriatele nagu looming, headus ja mõistus, mis on ümbritseva maailma ja looja enda harmoniseerimise vahend.

Valgusega ühildub ka ilu kriteerium läbipaistvus. Eepilistel ja muinasjutulistel kaunitaridel “paistavad läbi keha luud, läbi luude – üdi, läbi üdi – kõik mis ilmas toimub”. Lähedased iluparameetrid on nii sugulasrahvaste (hantide) ettekujutustes kui ka geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugematel rahvastel, näiteks burjaatidel, kellel kohtab vägilane Ere-Tokolo-Morgon pruuti ja “läbi riiete keha silmitseb, läbi keha luid vaatab, läbi luude üdi näeb”. Ideaalselt ilus keha on võrreldav imepeegli pinna või mahlaka õunaga alustassiga, kus peegeldub maailma harmoonia ja ilu. Mõnedes bõlitshkades on metsa inimesed (traditsiooniliselt mustad) ja voolava veega seotud vetevaimud läbipaistvad, luud lasevad neil valgust läbi. Nõndaviisi tajutakse komi ettekujutustes ilu kui miskit, mis tungib reaalsesse ilma teisest maailmast, ainelisse maailma ideaalsest, vaimsest maailmast.



Kirjandus: Kulik 1914, Nalimov 1907, Sidorov 1926, Uljashev 1992, Uljashev 1993.

O. U., N. K.

KAUNIS ROMAN – Mitsh’a Röman – sürja-komi eepilise laulu tegelane, meenutab vene bõliina “Vürst Roman ja Maria Jurjevna” süzheed (vt. Römanitsh’a).

Laulu süzheel on kaks sürja-komi versiooni, mis olid levinud Ezhva ja Petshora ülemjooksul (sürja-komi vanausuliste asukohtades). Zhanri poolest on need rohkem ballaadid. Komi laulu süzheed tuleb käsitleda kärbi-tüdruku laulu või vangi võetud naiste ballaadide kontekstis: Kauni Romani kujul on tema vangi võetud naise kuju suhtes abistav funktsioon. Tema roll on passiivne. Kaunis Roman on naise kaotanud mees (variandina pruudi kaotanud peigmees) või mees, kellelt võtavad vaenlased naise ja kes saab kaotatud perekonnaõnne uuesti.

Tegelase nimel on püsiv epiteet mitsh’a ‘ilus, kaunis’. See annab pärisnimele mütopoeetilise tähenduse ja kujul on ettenähtud positiivne tähendus. Kauni Romani kujul on keskmine positsioon üldistatud umbisikulise rahvaluuletegelase (tubli noormees) ja pulmaülistuslaulude konkreetse nime (näiteks tubli noormees Ivan Ivanovitsh) vahel. See on ajaloolise tegelase tinglikult üldistatud tüüp. Tema ajalooline konkreetsus on kadunud ja asendatud hinnanguga “kaunis”.

Kirjandus: KNE 1987, Mikushev 1973.

A. V.

MOR eü., p.-k., ea., skr. – 1. haigus, nakkus, katk, taud; 2. kurat (< vene mor).

Sürja-komid ütlevad mor lõjis ‘kurat tulistas’ kummalisel põhjusel haigestunud inimesest ja mor oz bos’t ‘kurat/haigus ei võta’ raskelt haigest inimesest, kes piinleb, kuid ei saa kuidagi surra. Need väljendid annavad aluse oletada, et vanasti oli mor surma kehastava kurja vaimu või jumaluse nimi.



Kirjandus: Nalimov 1903b.

N. K.

INIMENE – mort üldine.

Jumal tegi inimese savist ja kattis teda luusoomusega. Enne kui anda talle hing(amis)e, jättis ta koera valvama ja läks puhkama. Omöl’ keelitas koera laskma tal vaadata Jumala loomingut, rüvetas inimest oma sülje ja tatiga ja pööras tal päripoolt peale, millest inimese sisemused ja eritised said roojuseks pezh. Jumal sai sellest teada ja manitses tagastama eritised Omöl’ile. Sellele viitavad kaudselt sürja-komi naljaväljend väljakäigus käimisest “udzhjöz veshti Omöl’õslõ” ‘Omöl’ile tagastasin võlad’ ja ka keelud rüvetada uriiniga tuld, soolegaasidega vett, süljega maad jne.

Teises sürja-komi müüdis toob Kaur (Omöl’) ookeani põhjast kolm liivatera. Nendest teeb Jumal Maa, inimese ja kõik kasulikud ja head loomad.

Kolmanda versiooni kohaselt tekkisid kõik loomad ühe konnavenna (Omöl’) veretilkadest, kui ta kukkus mättalt maha. Kõige kaunimast loomast sai naine. Mõned sürja-komid ütlesid, et inimene sündis puis’-turunis’ ‘puust-rohust’. Permi-komi materjalide kohaselt tekkis inimene (mees ja naine) kaldale jäetud kalamarjast. Teises versioonis pärinevad inimesed Perast ja Päikese tütrest. Mõnede permi-komi müütide järgi ei olnud algul midagi peale vee. Tuul tõi tolmu ja prahti, millest sündis saareke ja kasvas siis maasse. Prahist kasvas mets, sinna tekkisid loomad ja nende hulka ka pisike inimene. Alguses elas ta puu otsas, kuna maa oli märg ja vedel. Mõnedes tekstides on juttu, et sirbiga endal pea maha raiunud koletise seest tuli igasugust roojust, loomad ja viimasena tuli inimene. Tshuudi pärimuste kohaselt kõndisid ja rääkisid lapsed müütilisel ajal sünnist saadik ja nõnda oli kuni üks naine rüvetas taevast ja leiba.

Inimese kehaga oli komidel seotud mõningaid opositsioone: vasak/parem, ülemine/alumine, ees/taga, rind/selg, suu/kõrv, suu/tagumik, käsi/jalg jne. Sõnaga jur ‘pea’ seostatakse mitte ainult pead ja keha ülemist osa, vaid ka mütoloogilist, sotsiaalset, vanuselist ja geograafilist ülaosa ja sõnaga pod ‘jalalaba, tald, alus’ – mütoloogilist, sotsiaalset, vanuselist ja geograafilist alaosa. Igapäevases kõnes on näha paralleele, kus kehaosad seostuvad kosmose teatud astmete ja looduse ja inimeste maailma objektidega: vrd. pod ‘laba, maapind’, jur ‘pea, peamine, ülaosa’, tsh’ör, tsh’er ‘säär, taime tüvi’, s’övmös ‘puu või millegi südamik, inimese sisemus’ < s’ölöm ‘süda’. Mõistatustes ja invektiivides võrreldakse kehaosad esemetega: kere – uhmer, känd, käed – reha, jalad – ahjuroop, juured, pea – pott, tohtnõu, kõht – tohtkarp, jahu tuulutamiskast jne. Mõistatustes elavast inimesest rõhutatakse inimorganismi vertikaalset ülesehitust: “Mõr, mõr võlas gõr, gõr võlas s’ar, s’ar võlas vör, vöras l’utöi zverjas – mort” ‘Känd, kännu peal uhmer, uhmri peal kear, kera peal mets, metsas julmad loomad – inimene’; “Kõk s’is’, kõk s’is’ võlõn strubitsh’a, strubitsh’a võlõn an’bord, an’bord võlõn s’iz’im roz’a kashnik” ‘Kaks küünalt, küünalde peal siiber, siibril haspel, haspli peal seitsme auguga pott’. Surnu metafoorides rõhutatakse homogeensust ja amorfsust, mis on ka omane väikelapse kohta käivatele metafooridele: muõslõ kuiöd ‘mullale sõnnik (surnust)’, sit dod’ ‘saanitäis sõnnikut (lapsest)’, muuv n’ait ‘maa-alune muda (surnust)’, n’aitõs’ leptömtor ‘mudast tõstetud (lapsest)’, jedzhõd bus ulõn kuilõs’ ‘valge tolmu all lamaja (surnust)’, bus kurtõs’ ‘tolmu korjaja (lapsest)’.

Komi rahvaluules kirjeldatakse inimese ideaalset kuju heledates, läbipaistvates, soojades toonides, aga nõida ja ebameeldivat inimest seostatakse musta ja sinise sublimaadiga. Matmispoeesias võrreldakse surnu “kuldripsme silma” ja “hõberõnga kõrva” metafoorselt päikese ja kuuga; pulmapoeesias sarnastatakse taevakehadega peigmeest ja pruuti, nende vanemaid, sugulasi, lähedasi. Värvikood dubleeritakse metallikoodiga, millele on omane üsna selgelt väljendatud emotsionaalhinnanguline suhtumine inimesse. Näiteks positiivsed omadused ja suhtumine seostatakse kulla ja hõbedaga: zarn’i kia ‘kuldsed käed (meistri kohta)’, ezõs’ pi ‘kullapoeg (väikseimast lapsest)’, zarn’i nõv ‘kullatütar (väikseimast lapsest)’, zarn’i podja ‘kuldse jalalabaga (õnnelikust)’. Negatiivsed omadused ja füüsiline jõud seostatakse rauaga: kört s’ölöm ‘raudne süda (julmast, karmist inimesest), körttuv s’in ‘silmad-naelad (häbematu kohta; nõia kohta)’, kört ki ‘raudkäed (tugevast inimesest). Raudhambad, raudsed rõiva(osa)d ja esemed on kurivaimude, teise ilma ja ebainimese atribuudid. Inimese meelitusepiteedid rahvaluuletekstides ja suulises kõnes põhinevad inimese siseorganite ja keha pealispinna sümboolsetele tunnusjoontele: zarn’i mus uv ‘kullamaksaallosa’, s’ölöm shör ‘südame kese’, vurõstöm kutsh’ik ‘õmbluseta nahk’, shobdi jedzhõd jai ‘nisuvalge ihu’, kötsh’ gön jedzhõd jai ‘jänesekarvavalge ihu’ jne.

Tuleb rõhutada, et mõnedel kehatsoonidel või -osadel (genitaalid, naba, juuksed, silmad, hambad, sõrmed) on eritunnusjooned, mille põhjuseks on ilmselt ettekujutused nende marginaalsest loomust. Selles suhtes on näitlik uskumuste kompleks sõrmedest ja varbadest. Näiteks valgete pigmenttäppide järgi küüntel ennustati tulevikku, olevikku ja minevikku: täpp küünejuurte juures viitas tulevasele sündmusele, mida lähemale küüneotsale, seda lähemal on sündmus, vasak käsi seostus “omaga”, parem – “võõraga”. Suure ja teise varba pikkuste vahe järgi vaadati, kes domineerib abielus: suur varvas pikem – “juhtpositsioon”, teine pikem – “alluvus”. Hoides magajat nimetu sõrmest kinni võis teda kõnelema panna ja teada saada mitte ainult tema salamõtteid, vaid ka ühendust võtta teise ilmaga. Ezhva ülemjooksu komidel tõi surnud imiku väikesõrm jahiõnne. Surnult lõigatud väikesõrm teeb selle omajat nähtamatuks ja aitas kaasa vargusel ja jahil. Tapetu väikesõrmest “võetud” veri vabastab mõrvarit kiusamisest ohvri hinge poolt. Majavaimu kutsumiseks lõikasid Ezhva ülemjooksu komid kergelt osutussõrme, tehti sellega lapikest märjaks ja pandi see peatalale. Pöial oli inimese ja inimjõu atribuut: müütides palus karu endale pöidla, kuid sai eitavad vastust, kuna vastasel juhul pidi inimesele antama tiivad ja koerale vibu ja nooled. Igapäevakõnes väljendatakse hierarhilisi ühiskonnasuhteid akrokoodis: tsh’al’ ‘väikesõrm’ – noorim, eraldiolev, heidik, pev ‘pöial’ – perepea, peremees jne. Sürja-komi fraseologismid ja zhestid viitavad ka sõrmede seksuaalsümboolikale: tsh’un’ön karöm, tsh’un’ö vötsh’öm ‘sõrmega tehtud (kohmaka, rumalavõitu inimese kohta)’, shör tsh’un’ ‘kesksõrm (peenise eufemism)’. Vestluskaaslase poole ulatatud kesksõrm tähendab Ezhva ja Petshora komidel õzh (kan’) bözh ulö vidz’ödlöm ‘lamba (kassi) saba alla vaatamine’, s.o vaatamist kohta, mis seostatakse traditsiooniliselt roojusega pezh.

Kirjandus: Gribova 1965, Gribova 1975, Klimov 1990, Lõtkin, Guljajev 1970, Nalimov 1903, Nalimov 1908, Plessovski 1975, Sidorov 1972, Uljashev 1995, Uljashev 1996, Sharapov 1990, Sharapov, Uljashev 1996, 1997, Fokos-Fuchs 1951.

O. U., V. Sh.

INIMPEAKIVI – mort jur iz eü. – üksik kalju Uuralite eelmäestikus.

Ezhva ülemjooksu pärimuses läks seitsmest vennast koosnev jahimeesteartell Uuralite taga. Nad jõudsid inimese pea kujuga Inimpeakivini, mille juures ei tohtinud lärmi lüüa. Lärm põhjustas tormi, tuisku ja halba ilma. Üks vendadest tegi ettepaneku proovida jõudu ja osavust ja hüpata üle Inimpeakivi. Vennad hüppasid teineteise järel ja muutusid koheselt kividesse. Nõnda tekkis Inimpeakivi kõrvale veel seitse kivi.



Kirjandus: OU VM.

O. U.

TEINE ILM – mödar jugõd üldine, mödar jugid eü., mödor jugõd ud., iz’., mödor jugõt p.-k., tõsdor jugõd ud. – hauatagune maailm. Surnute mütoloogiline asukoht.

Hauataguse ilma kuju on lahutamatult seotud ettekujutuste kompleksiga surmast ja inimese surmajärgsest eksisteerimisest. Ettekujutused teise ilma paiknemisest on vastuolulised. Ühest küljest arvati, et see on eraldatud elavate maailmast geograafiliselt ja asub kaugel põhjas. Sellisel juhul on surnul läbida pikk ja raske teekond üle kõrgete mägede, metsade ja jõgede. Teisest küljest on teine ilm elavate maailma sees ja on sellest eraldatud kui vaimude nähtamatu maailm inimeste nähtavast maailmast. Sellepärast surnud osalevad elavate töödes: aitavad (või tekitavad kahju) majapidamises, jahil, kalapüügil, põllutöödes jne. (Vt. surnu.) Kahesugused andmed teisest ilmast olid tähelepanu all juba selle esimestel uurijatel. V. P. Nalimov oletas, et surnud on elavate seas kuni neid mälestatakse ja siis lähevad nad “teisele planeedile”.

Teise ilma versioone on vähe. Näiteks teises ilmas seisab põleva vaiktiigi kaldal (s’ir bi guran) suur katel pikkadel jalgadel. Omöl’ (siin on ta saatan, kosmogoonias – “tume” demiurg) viskab katlasse inimhinged. Lähedal on vagameeste valged majad. Rohkem levinud on N. Zavarini poolt 19. sajandil kirja pandud versioon. Teine ilm on tulejõega ümbritsetud järsk ja libe mägi. Mäe tipus on paradiis. Sinna pürgivad surnute hinged. Peaingel Mihhail viib paadiga vagameeste hinged üle, patuste hinged peavad ületama jõge mööda kitsast latva. Tulijõe all võib arvata põrgu, kuhu kukuvad patused. Teistes versioonides ümbritseb paradiisimäge “põleva vaigu jõgi” (s’ir bia ju), lihtsalt kuum vool, jõgi või meri. Kaasaegsed kirjapanekud teisest ilmast on põhiliselt unenägude kirjapanekud. Peamine motiiv on nendes unenägija (elava inimese) retk teise ilma. Seejuures praegustes kirjapanekutes säilivad teise ilma arhetüübilise skeemi parameetrid. Nõnda realiseerub teise ilma üldkontseptsioon ilmaruumi kõrgeima ja madalaima punkti vastandamises. Need punktid on paradiis ja põrgu ja nende kujudeks on vastavalt mägi ja seda ümbritsev vesi (tuli). Allilm, põrgu on ontoloogiliselt vees asuv koht. Põrgu kui “ülemise” tasemega võrdse “alumise” taseme teke on põhjendatud mütoloogias erinevate versioonidega: 1) taevast kukutatud “tume” demiurg Omöl’ siseneb allilma maasse pistetud teibaaugust; 2) Jumal needab ära esimese naise, kes tappis Omöl’i itsitamisel oma 12 tütart, naine vajub põrgusse ja saab surmaks, aga tema tütred haiguste vaimudeks; 3) komide müütilised esivanemad (tshuudid) matavad end või lähevad maa alla, teevad sellega “allilma” lahti ja saavad esimesteks surnuteks; 4) põrgu “teevad lahti” kaks esimest patust surnut – joodik ja ihnur (vt. põrgu).

Alguses oli allilm surnute hingede ainuke asukoht. Jumal andis Omöl’ile kõikide surnute hinged raua sepistamist õpetamise eest. Vastastikune mõju kristliku religioosse doktriiniga ilmutab dissonantsi vagameeste ja patuste hingede eraldamatuses ja asukohtades. Mütoloogiline teadvus käsitleb eraldamatust kaosena, otsese ohuna kosmose tasakaalule. Kriisiolukorda lahendab Jeesus Kristus, kel on antud juhul demiurgi funktsioon. Ta läheb põrgusse ja eraldab valguse pimedusest, päeva ööst (tollal oli igavene päev jõlavek lun) ning vasaku paremast, pannes patused seisma vasakule ja vagamehed paremale. Sellest saadik on teise ilma jagamisel põrguks ja paradiisiks on ontoloogiline põhjend. Põrgu tähistatakse “all” vasakul ja pimeduses “ülemise” suhtes, mis on paremal ja valguses. Vastavalt sellele jagatakse ka surnute hinged.

Tuli- või veetakistuse ületamine ja mäkke tõusmine kuuluvad surnu hinge kannatuste kontseptsioonisse. Mõlemad motiivid põhinevad patu, “roojuse” mõistmises “kaaluga” substantsina. Toime pandud pattude arv suurendab surnu “kaalu” ja ta vajub sügavamale põrgu vesi-tulisesse sügavikku (vt. surnu). Kaasaegsetes kirjapanekutes ületab naistegelane jõge koolmel ja vajub vette kuni ninani; mäkke tõustes langeb ta mitu korda kuni juba kuskil kõrgel tulevad ette põõsakesed. Sõltuvalt pattude raskusest varieerub ületuskoht raudsillast palgi, ladva ja peene ämblikuvõrguni. Viimase puhul on ületuskoht seotud ämbliku kujuga, kes viib surnud üle. (Vrd. uskumus, et kui näed ämblikku, saad varsti sõnumi.) Ületamiseks on ka rätikud (või riidetükid), mille abil lastakse kirst hauda. Udoras on selleks ka niinimetatud “mõõdupuu” – kirstu pikkune peenike latv, mida kinnitatakse hauaristile. 20. sajandi alguseni oli mõnedes rajoonides kombeks matta õõnestatud kirstus-pakus, mis imiteeris paati. Paat oli samuti takistuse ületamiseks teises ilmas. Lisaks oli veel 20. sajandi alguses kombeks jätta hauale saanid, millega viidi kalmistule surnud. Seda oli ilmselt vaja surnu hinge hauataguse reisi jaoks. Mäkke tõusmise raskus on väljendatud järsu, “libeda”, “seebise” või “raudse” mäe kujus. Tõusmisel tõmbab pattude raskus alla. On iseloomulik, et eduka tõusu vältimata tingimus on elu ajal kogutud ja kaasa võetud küüned. Sellepärast lõigatud küüsi ei visatud, neid korjati ja pärast surma pandi kirstu. Hauataguseks eluks pandi kaasa ka kõik elu jooksul kammimisel langenud juuksed. Mäel satub surnu surnud lähedaste hulka. Unenägudes esineb esivanemate elupaik helerohelise mahlaka muruga aasana. Vrd. jenezh ‘taevas’, sõnasõnalt ‘Jumala aas’. Kirjeldustes istuvad surnud sageli laua taga. Seejuures on sageli nii, et ebaloomulikult surnu ei ole ülejäänutega lauas, vaid koerakuudis või mujal. Surnud kutsuvad unenägijat sööma, kuid too ütleb ära.

Teise ilma reisimise teema on üsna levinud komi rahvaluules. Kõigepealt puutub see imemuinasjuttudesse, mille sisuks on tegelase abiellumisele eelnev retk teise ilma. Näiteks muinasjutus Shomvukva käib tegelane inimtühjal põhjasaarel, kus peidab end tema naine. Reisi raskustes, saarele ülemineku semantikas ja ka naise ja kaotatud vara tagastamises, s.o uue sotsiaalse staatuse saavutamises on aimatav teise ilma reisimise idee. Teise ilma kujude hulka muinasjuttudes kuuluvad mets, mägi, tornjas maja ja tee viib sinna üle mere, jõe, sageli on “imemaa” maa või vee all. Teise ilma reisimise teema kasutatakse pulmaitkede tekstides struktuuriks, mis seletab tavandistsenaariumi mõttelist sisu. Teise ilma reisivaks tegelaseks on pruudi esindaja neiupõlv, mille metafoorseteks väljendusteks on “pats”, “pael”, “ilus neiunimi” jmt. Retk algab akna juurest, kus tüdruk laulab nutulaulu, või saunakorstnast, kust “neiupõlv” väljub suitsuna, muutub kuldpardiks, lendab kiriku juurde, kuid ei leia ristilt vaba kohta; siis lendab ta taevasse, metsalagendikule, alemaale ja lõpuks ujub alavett. Mõnedes nutulauludes reisib naistegelane mööda rohkeid lisajõgesid, kuid kõik lõpeb abitult rabelemisega möllavates lainetes.



Kirjandus: Fokos-Fuchs 1951, Limerov 1998b.

P. L.

LEHM – mös üldine.

Traditsioonilises maailmavaates on lehma kujul teiste koduloomadega võrreldes kõrgeim sakraalne staatus. Lehm on kaasavara oluline ja kohustuslik osa. Põhimõtteliselt on ta uue perekonna majanduslik alus. Tähtis on ka sümboolne aspekt – lehmaga seostatakse pere heaolu ideed: lehma suguvõsa püüti säilitada põlvkonnast põlvkonda – pruut sai ta emalt, ema sai sama suguvõsa lehma enda emalt ja nii edasi kuni ilmselt mingi müütilise esiema-lehmani. Lehma suguvõsa katkematus seostub ema suguvõsa katkematuse ideega ja selline stabiilne üleandmine justkui garanteeris perekonna jätkusuutlikkust. Vahetada “oma” suguvõsa lehma ei tohtinud. Usuti, et sellega võivad kaasneda muutused ka kogu pere elus. Kui lehma suguvõsa katkes millegipärast, perenaisel oli õigus valida (osta) endale uus lehm, kuid vaid kord elus. Valida võisid aidata surnud. Surnute kingiks peeti nõndanimetatud “vetevaimu lehmi”. Need lehmad tulid mõnikord veest välja aasale. Inimene võis ühe kinni püüda, kui viskas ta peale kaelaristi. Usuti, et selline lehm on hea piimaanniga. Oli terve ennete kompleks vältimaks vigu uue lehma (vasika) valimisel. Eeskätt otsiti hea sugupuuga lehma: “Kui vasika ema on hea piimalehm, on ka vasikas tulevikus selline”. Seda tehti mõnede tunnuste järgi: “piimasoone” (“hea piimalehmal läheb see naba juurest ja mitte sellest kõrvale”), karva (“tiheda karvaga lehma piim on rasvane”), saba (“kui vasika saba ripub madalamal kui ta põlved, tast kasvab hea piimalehm”) järgi. Lehma isu tehti kindlaks nina järgi: kui vasikal on kõva nina ja lai lõug, ei ole ta toidu suhtes noliv. Aga kui nina on pehme ja lõug kitsas, ta on närb sööma ja sööb vähe”. Heaks peetakse “laia kondiga” lehma. See on vaid väike osa suurest hulgast endeid, kusjuures vasika valimine on olnud väga harv nähtus, aga täiskasvanud piimalehmi ei müüdud üldse, kuna arvati, et koos lehmaga müüakse ka pere heaolu, suguvõsa “viljakust”. Selle ettekujutuse kaudseks väljenduseks võib arvata kommet varastada laudast vasika või lehma ostmisel sõnnikutükk, heinatuust või muud, et “vasikas ei hakkaks taga igatsema ja et osta ta täielikult välja”. Siinjuures mõeldakse, et koos nende asjadega viiakse uude lauta ka osa vasika suguvõsa heaolust ja see tagab ta adapteerimist uue kohaga. On huvitav, et lüpsiku või lüpsmispingi varastamine võrdub suguvõsa heaolu täie vargusega ja sellepärast on eetiliselt lubamatu.

Vasika viib laudast välja endine perenaine ja annab nööri üle uuele. Arvatakse, et kui müüja viib vasika ostja laudani, vasikas jääb igatsema ja ei harju uue kohaga. Aga kui ostja viib vasika laudast ise välja, võtab ta lauda õnne ära. Nöör antakse käest kätte ja kinnastes.

Lehma ostmisega kaasneb ka lehma laudasse pühendamise tavand. Enne lehma viimist laudasse seisatakse ja perenaine käib kolm korda tema ümber päripäeva. Seejärel võtab ta enda ümbert vöö ja paneb selle lauda lävele. Lehm astub vööst üle, perenaine keerab vöö sõlme ja peidab. Vöö võetakse peidukohast välja lehma esimesel viimisel karjamaale ja siis kordub see tavand uuesti. Tavandi lõpus annab perenaine lehmale juua kergelt soolast vett ja oma käest toidab leivaga. Kohati viis selle tavandi läbi manatark. Läve ees heitis ta lehmale vöö ja lauda sees viis lehma järjest kõikide nurkade juurde, tegi ristimärki ja palvetas. Arvati, et ta “tutvustab” lehma lauda haldjale, kes hakkab teda kaitsma. Lauta viimise hetkest on perenaisel ainuõigus hooldada lehma. See tähendab nii igapäevast hoolt kui karjalaskmise tavandi läbiviimist ja toimetamist poegimisel. “Naise õigus” lehmale põhineb müüdil. Müüt räägib, et varem oli see õigus meestel. Mehed lüpsid lehma ühe käega teise ja nõnda jõid piima. Ükskord lehm kadus. Mehed ei leidnud teda, aga perenaine kohtas metsas lehma kaitsjat, kes õpetas talle lehma kohtlemisreegleid ja andis naisele ainuisikulise õiguse lüpsta ja hooldada lehma.

Esimene karjalaskmine toimus siis, kui oli juba soe ja ilmus rohi. Lehmad ei tohi karja viia nädalapäeval, mil on selle aasta paastumaarjapäev. Hommikul läheb perenaine lauta vaatama, kuidas lehm lamab. Kui ta lamab peaga läände, ees ootavad ebaedud. Permi-komidel tähendab põhja suund kellegi pereliikme surma. Lehma lüpsnud perenaine teeb lehma udarale ja laubale ristimärki ning ütleb posimissõna: “Pühad Vassili, Anastassia, Modest ja Harlampi! Issand, õnnista emakest lehma kõust ja välgust, kurjast sõnast, kadetsevast silmast, meile heaks”. Seejärel paneb ta lävele lauta sisseviimisel kasutatud nööri. Lehma sunnitakse kasevitsaga taga ja öeldakse: “Lasen su, emake, karjamaale. Jaluta hästi ja tule iga päev terve koju”. Ühiskarjasse viiakse lehma palvega: “Jumalaema, Neitsi, rõõmusta…”. Küla taga tehakse kaks lõkkerida ja aetakse loomad nende vahelt läbi.

Kunagi oli lehm peamine ohvriloom. Anõbi külas ohverdati mullikad Maarja taevaminemise päeval (28. august). Mullikas osteti kokkupandud raha eest või selle tõi keegi lubaduse kohaselt. Ohverdati kiriku ees väljakul. Liha keedeti ühiskatlas ja söödi ühiselt, nahk anti vaimulikkonnale. Sarnane ohverdamine toimus ka Shoinatõ külas Jumalaema päeval (14. oktoober). Legendi järgi tuli iga kord ohverdusele üks põhjapõder. Üks kord ei ootanud inimesed põtra ja ohverdasid mullika. Sellest saadik põder ei tulnud enam.

Pereelu stabiilsust võivad maagiliselt rikuda nõiad või kadestajad lehma mõjutamise kaudu. Lehma kaetada võivad ainult naised, negatiivne mõju meeste poolt on praktiliselt võimatu.

Lehma kaetada ja nõnda teha teda haigeks võib iga naine, ta ei pea kindlasti nõid olema. Ära teha võib lehma, piima ja vasikat. Vasikas on mõjutatavam ja sagedamini sureb. Vahel piisab ütlemisest “A kukan’õs!” ‘No on vasikas!’. Vasika kaitsmiseks ei avalikustata tema sündimise fakti. Sageli saavad isegi pereliikmed teada vasika sünnist alles kahe-nelja nädala pärast, kui on juba möödunud kõige ohtlikum periood. Vastsündinu vasika lauta tuleb siseneda õlekõrrega suus hoidumaks imetlusest. Kaitsmaks lehma ja vasikat kurjadest vaimudest suitsutatakse neid sambla, havihamba ja lävelaastudega. Vasika ravimiseks tuleb teda üle pritsida eluveega.

Sageli ära tehakse piima. Tulemuseks on ta kibeda maitse ja vähese rasvasusega. Selle vältimiseks ei tohi anda piima võõrastele pärast loojangut. Piima tuleb kurnata enne oma nõusse ja alles siis valada võõra omasse. Ei tohi seda teha võõraste silme all. Piima kurnatakse maja naiste poole peal. Piima võõrastele andmisel tuleb sinna panna natukene soola ja teha piimale ristimärk. Ei tohi anda piima kuni on möödunud vähemalt kuus nädalat pärast vasika sündimist. Lehma kaetuse vältimiseks peab perenaine igal hommikul teha lehma laubale ja udarale ristimärki. Sellega koos öeldakse posimissõna ja loetletakse kõiki lehma kaitsja pühakuid. Amuletiks lüüakse lauda ukse kohale pihlakakepp.

Teine lehma maagilise mõjutamise liik on tahtlik kaetamine professionaalse nõia poolt. Naisnõid tshõködtsh’õs’ ‘kaetaja’ mõjub lehma piimaandele piima kaudu. Kaetud lehmal paistetab udar ja ta ei anna enam piima. Kaetuse hävitamiseks tuleb võtta havihambad, ämblikuvõrku kolmest laudanurgast, majalävelt prahti, sööda jäägid lehma jalge alt ja midagi nõia varast (juuksekarv, küüned, rõivatüll jmt.). Seejärel lõigatakse lehma ristluult, laubalt ja rinnalt natukene karva, kõik see süütakse viirukipannis põlema ja suitsutatakse lehma. Perenaine käib seejuures lehma ümber vastu päeva. Tavandi läbiviiv naistark küsib: “Keda suitsutad?”. Perenaine vastab: “Käe kaetust”. Pärast naine lüpsab lehma. Udarast tuleb mädaverd. Seda peab perenaine tagantkätt viskama kolme latva vahelt.

Naisnõiad kerõs’ ‘ärategija’ võivad kaetada nii lehmi kui inimesi ja on professionaalselt tugevamad. Ära tehakse kellegi solvamise pärast või lihtsalt nõia tahtel. V. P. Nalimov kirjeldab ühte juhtumit, kui naisnõid läks üleaia naisega tülli ja öösel kohe pärast kuu kadumist tegi naabri lauda kõrval kolm auku, valas sinna naabri lehma piima, kattis mullaga ja kuses peale. Nende toimingute pärast pidi lehm haigestuma ja surema. Võib ka põletada hapukoort. Sellest kuivab hapukoore tarvis piima andnud lehma udar ja lehm ise n’emö voshö ‘saab mitte miskiks’. Ärategemine on suur patt ja inimene peab vastutama selle eest teises ilmas. Üks kord ajas üks karjus oma loomad üle silla ja kohtas nõiana tuntud naist. Naine ütles: “Kui ma vaid soovin, kõik su lehmad heidavad pikali ja ei tõuse enam. Kuid vanadusepäevil ei võta sellist pattu hinge”.

Ärategijad võivad öösel vastu kolmekuningapäeva muutuda sisalikuks. Tal on palja mehe kuju, kuradi kõrvad ja saba ning kaheharuline maokeel. Sel kujul läheb ta lauta ja lõikab osa lehma udarast (nibu). Verd ei ole peaaegu üldse. Lehm sureb varsti. Lehma päästa võib vaid sel juhul, kui leidub lõigatud udaraosa. Seda tuleb koheselt visata ahjutulle. Sellest hakkab nõia süda põlema ja ta tuleb ravima lehma.

Erinevalt ärategijatest teevad kõrvalõikajad naisnõiad (pel’ vundalõs’) kahju vaid lehmadele ja ainult öösel vastu vaikset neljapäeva. Sel ööl käivad nad öösärgi väel ja vallapäästetud juustega mööda küla, käes spetsiaalsed käärid. Kõrvalõikajad lähevad hiire või haraka kujul lauta ja lõikavad osa kõrvast, kusjuures verd jällegi ei ole. Rikutud lehmal kaob piim, ta kuivab kiiresti ja sureb. Ravida lehma võib ainult kõrvalõikaja ise ja vaid sel juhul, kui perenaisel õnnestub tõestada, et just tema kaetas lehma. Kõrva lõikamine on saladuse katte all. Isegi nõia mees ei tea, et ta naine jätab enda asemele puupaku ja läheb öösel lehmadel kõrvad lõikama. Lehma kaitsmiseks tehakse vaiksel neljapäeval lauda ustele tõrvaga ristid ja ütlevad: “Issand, õnnista ja kaitse”. Lehma udarale ja laubale tehakse ristimärke.

Kirjandus: Nalimov 1908, Sidorov 1928.

  1   2


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət