Kunagi ammu ennemuiste, kui inimesed veel rääkida ei suvatsenud, ei teatud meretormide olemasolust midagi. Keegi ei teadnudki mis asi see mässav meri üldse oli

Kunagi ammu ennemuiste, kui inimesed veel rääkida ei suvatsenud, ei teatud meretormide olemasolust midagi. Keegi ei teadnudki mis asi see mässav meri üldse oli!

Ühel jahedal suveööl läks grupp inimeseloomi metsa, et vaadata kaugetele heinaväljadele, ning nautida roheliste taimede lõhna. Kui viimasedki kuldsed päikesekiired kadusid mäenõlvade taha, oli aeg koju minna. Tee peal võtsid nad allikast vett ning jõid seda.

Tol ajal arvasid inimesed, et vesi on tähtsusetu. Et see on väga vaikne, seepärast nad ei hoolinud sellest eriti, vaid raiskasid ning reostasid seda. Kuid ühel päeval otsustas vesi kätte maksta.

Küla lähedal, inimeste elukohas, oli meri. Kuna parajasti oli inimeste püha, tuli neil kommete kohaselt mere äärde lõkke ümber tantsima minna. Lõke oli püsti, ning kõik ringis selle ümber kargamas. Mehed puhusid sarvepille ning lõid trumme. Järsku kõlas üle maa kohutav kärgatus, nagu oleks kõu möllama pääsenud. Meri hakkas vahutama, tuul puhus põleva lõkke inimeste peale. Meri pääses oma sängist ja tormas kohisedes tantsijate poole. Haarates neid, purustas ta kaljusid. Isegi need vähesed ellujäänud jäid kaljutükkide alla. Vaid üks noor mees jäi ellu.

Kui too mees oli väga-väga vana, rääkis ta oma lastele märkide keeles merest, kui võimas ja ohtlik ta on. Tolle mehe lapsed austasid merd, ning lubasid teda igavesti teenida. Allikate ümber laotati kaitsvad pihlakaoksad, igal täiskuuööl pühitsesid hõimude pealikud oma hõimu lapsi, tilgutades neile veidi vett pähe. Siiski leidus veel palju-palju inimesi, kes veest suuremat lugu ei pidanud. Kuid ka nemad said oma ’’palga’’. Nimelt läksid ühed mehed parvega merele sõitma, et ühelt saarelt kookospähkleid saada. Vesi tahtis, et nad saaksid aru, kui tähtis on tegelikult vesi inimese jaoks. Nii suunaski meri parve hoopis kõrbe kaldale. Mehed ei saanud algul aru, et nad on vales kohas. Nad astusid julgelt parve peal maha ning läksid rannale. Otsekohe hakkas meri märatsema ja hävitas parve. Meestel tekkis janu, aga kusagil polnud vett. Nad olid jõudnud juba põhimõtteliselt kõrbe keskele. Keset tühjust nõrkesid nad janu tõttu. Nad mõistsid, et vesi on väga tähtis, ning palusid Jumalat, et sealt eluga pääseksid. Otsekohe nägid nad merd ja parve sellel.

Mehed pääsesid kõrbesaarelt ning lõid oma hõimu austamaks vett. Kuidas suhtud sina vee olemasollu?

Helena Harriet Tamm