Ana səhifə

Binaarsed opositsioonid romaanis „Mina olin siin


Yüklə 55 Kb.
tarix24.06.2016
ölçüsü55 Kb.
Binaarsed opositsioonid romaanis „Mina olin siin“
Kaisa Ruul

Prantsuse strukturalisti Claude Lévi-Straussi järgi taandub inimeste mõtlemine binaarsetele opositsioonidele. Opositsioonid on osaks inimloomusest ning toimivad alateadlikult. Need on vastandid, millele ehitub kogu maailma mõtestamine ja müüdiloome. Samas pole tegu vastanditega, mis teineteist välistaksid, vaid pigem on need omavahel tugevalt seotud ja teineteist täiendavas suhtes. Näiteks öö ja päev, millest kumbki on iseseisev üksus, kuid koos moodustavad nad terviku. Võiks öelda, et tegu on ühe paberilehe kahe poolega. Kõiki neid vastandusi annab üldistada ning Lévi-Strauss kasutab müüdi uurimiseks opositsioone: profaanne/sakraalne, elus/surnud, mees/naine, lubatud/mittelubatud, puhas/mittepuhas, oma/võõras jne. Tegu on üsna kõrge üldistustasemega kategooriatega.

Sass Henno romaan „Mina olin siin“ ei ole esmapilgul teos, mida kirjeldaks sõnaga „müütiline“, kuid ka kaasaegsed lood ehituvad analoogsetele vastandustele. Erinevusena võib välja tuua tänapäeva ühiskonna väärtuste raskuskeskme muutuses. Põhivajadused on loomulikult samasugused läbi aegade, kuid meetodid nende rahuldamiseks on muutunud.

Kasutades Lévi-Straussi binaarsete opositsioonide kontseptsiooni, võib analüüsida ilmselt igasuguseid kirjandusteoseid, mitte ainult müüte. Kuna opositsioonid joonistuvad kõige selgemini välja romaani kui terviku ulatuses, ei ole erilist mõtet kasutada analüüsiks üksikuid peatükke. Samuti determineerib töö maht, et teost saab vaadelda vaid mõne binaarsuse raames, mille valisin Lévi-Straussi enese müüdianalüüsi opositsioonide seast. Juttu tuleb lubatust/mittelubatust ja oma/võõras opositsioonidest romaanis „Mina olin siin“.


Kõige olulisem vastandus, millele romaan ehitub on väga üldistatult hea/halb elu. See vastandus on põhimõtteliselt sama, mis Lévi-Straussi lubatu/mittelubatu opositsioon. Tegu on romaani läbiva vastasseisuga ning peaaegu kõik tegevusliinid ja ideed keerlevad selle binaarsuse ümber. Romaani sisu keerleb teatavasti selle ümber, kuidas eliitkooliõpilane Rass peab hakkama saama selles karmis ja vaenulikus maailmas. Ühelt poolt unistab Rass normaalsest perekonnast ja edukast tulevikust. Nimelt on romaanis lõik, kus Rass meenutab, et pidi koolis kirjutama inglise keele tunni tarbeks jutukese oma perekonnast. Rassi perekonda kimbutasid alkoholism ja vägivald, mis viisid pere lagunemiseni, kuid poiss lahendas ülesande nii, et mõtles välja loo normaalsest perekonnast, milles oli ema-isa, väike õde ja koer. Selgub ka, et Rass unistab arstikarjäärist, et vabaneda tema perekonna meesliini kummitavast skisofreeniast, alkoholismist ja enesealalhoiuinstinkti puudumisest. Ta tahaks käia koolis, sest tegelikult on teguterava mõistusega noormehega. Paraku on elu teinud omad korrektuurid ning Rassi püüdlused unistuste poole on raskendatud. Korralikule pereelule ning karjääriprospektile meditsiinivallas vastandub kuritegevus ning muu ühiskonnas taunitav. Lubatule ja normaalsele elule vastandub ühiskondlikult mittelubatu. Rass haaratakse sündmuste keerisesse, mis viivad ta narkokuritegude, varguste ja muu keelatuni. Mittelubatu hulka kuuluvad näiteks kütuse varastamine bensiinijaamadest, metamfetamiini müümine ja pisipetturlus, mille kirjeldamisele on Henno romaanis pühendanud tervelt 4 lehekülge (lk: 16:30-16:47 romaanis „Mina olin siin“). Eriti hästi illustreerib lubatu ja mittelubatu vastasseisu lõik, milles Rass külastab Pitsapoodi ning mõtleb viisidele, kuidas seda võimalikult kiiresti röövida. Ilmselgelt röövimine on mittelubatud, vastandudes ostmisele, mis on ühiskondlikult soositud tegevus.
Lévi-Straussi järgi saab opereerida binaarsete opositsioonidega kolmel viisil. Nimelt saab neid ühildada. Saab sisse viia vastavusi üldisemate ja konkreetsemate opositsioonide vahel ning sisse saab viia ka mediaatoreid ehk üleminekuid.

Eelkirjeldatud opositsiooni saab ühildada kui ühe nähtuse kahte külge. Nimelt moodustavad „lubatud“ ja „mittelubatud“ elu terviku, mida võiks nimetada ühiskondlikuks eluks. Ühelt poolt on kõigile normaalse ja turvalisena tunduv igapäevaelu, kuid see kaotaks oma kvaliteedi, kui poleks elu pahupoolt. Tuntud on ütlus „pole head ilma halvata“ ning siinkohal on see vägagi tabav.

Näitena üldisemate ja konkreetsemate opositsioonide ühildamises võib tuua tegevuspaikade vastandused romaanis. Keskkond, milles lugu areneb on taoline, kuhu tavakodanik (ehk inimene, kelle elu toimib „lubatu“ piirides) ei satu. Sündmused leiavad aset kahtlastes baarides, linna kõige õnnetumas seisukorras olevates korterites, kusagil linna lähedal metsas ja isegi vanglas. Tavakodanik veedab aega paikades, mida on ka romaanis mainitud kontrastiks üldisele trööstitule diegeetilisele maailmale. Nimelt elavad ühe Rassi lapsepõlvesõbra vanemad kusagil uusasulas moodsas majas ning ka kool vastandub väga tugevalt „mittelubatud“ tegevuspaikadele.

Samuti võib rääkida lubatust ja mittelubatust keelekasutusega seoses. See vastandus ei kooru välja romaanisiseselt, vaid pigem koostöös lugeja enese keelekeskkonnaga. Nimelt on romaanitegelaste keelekasutus väga vänge. Esile peaks tooma Rassi sõbra Janari, kelle vulgaarset keelekasutust tõstetakse isegi romaani kontekstist esile. Räigete roppuste ja vägisõnadega laetud tekst mõjub väga kontrastselt võrreldes tavakeelega. Eks ropendamine on üldiselt ühiskonnas taunitud nähtus – see on „mittelubatud“. Võib eeldada, et romaani mudellugeja on pigem „lubatud“ turvalisest keskkonnast, natukenegi kasvatatud ja kultuurne (viimast tõestab asjaolu, et ta vähemasti LOEB raamatut). Mudellugeja keelekasutus vastandub taotluslikult tugevalt romaani omaga.

Lubatu ja mittelubatu opositsioonide mediaator võiks antud romaanis olla Rass ise. Just tema on see, kes ihaldab head elu ja perspektiivikat tulevikku, kuid samas on kistud hämaratesse afääridesse. Samuti liigub Rass mõlema kategooria tegevuspaikades – käib koolis, kuid samas veedab aega ka lagunenud korterites. Samamoodi on Rass mediaator ka Pitsapoe-lõigus, kus ta peas käib läbi tegevusplaan poe röövimiseks, kuid ometi ta seda ei tee ning maksab oma kauba eest korralikult. Tavakodanikul puuduvad teadmised, mis on poerööviks tarvilikud ning ta ilmselt ei mõtlegi sellisele variandile, kuid Rass käitub tavakodaniku kombel, hoolimata ahvatlusest ja võimalusest/teadmistest. Seega on Rass justkui segu kummastki poolest.
Teine väga tähtis binaarsus romaanis „Mina olin siin“ on oma/võõra opositsioon. Teose sündmustiku ja moraali seisukohalt ei ole see küll nii oluline vastandus, kuid ometi on see vajalik karakteritega samastumise võimaldamiseks. Väga üldistatult seletatuna on „oma“ kõik see, millega või mille abil tegelane ja lugeja suudavad end identifitseerida või ühtekuuluvust tunda. Võõras on see „teine“, mis jääb väljapoole tuttava ja turvalise piire. „Mina olin siin“ mängib sel piiril üsna mitmel moel, kuid kõige ilmsem on see tegelaste tasandil. Ühelt poolt võib „omaks“ lugeda kõiki Rassi tuttavaid, kes on temaga rajoonis (nii nimetavad romaanitegelased paneelmajadega linnaosa) üleskasvanud. Siinkohal võib ka lugeja end Rassiga samastada, sest ei ole just vähe inimesi, kelle lapsepõlv on paneelmajade vahel möödunud. Rassi jaoks moodustavad „oma“ tema poolvend Mõssa ja sõbrad – Janar, Talis, Aivo jt. Tegu on lapsepõlvesõpradega, kes suures osas on usaldusväärsed ja turvalised. Rass veedab nendega aega väljaspool kooli. Sõprusringkonnale vastandub aga tunduvalt jõhkram „võõras“ element, kelleks on narkoärikatest allilmategelased. Narkoparunid ei tunnista seadusi ega pea miskit pühaks. Tegu on vägivaldse ja äärmiselt omakasupüüdliku kildkonnaga, mis on ääretult ohtlik, nagu kõik „võõras“ olema peabki. Maffia vastandub täielikult Rassi sõpruskonnale. Nad on ettearvamatud, kõikjaleulatuvad ja kõikvõimsad. Samas kui „omad“ on alles elukogenematud poisikesed, kes justkui lihtsalt rumalusest sattusid ohtlikesse tehingutesse.

Oma ja võõra seotus ning terviku moodustamine romaanis on loo seisukohalt möödapääsmatu. Nimelt oleks olemata konflikt, mis tekib „omade“ ja „võõraste“ vahele, millele terve lugu ongi ehitatud. Kui Rass ja tema sõbrad ei teeks tegemist ohtliku võõraga, olnuks kogu sündmustik olemata. Diegeetilises maailmas ongi just see oma/võõra vastasseis kõige määravam. Reaalses maailmas lugeja seisukohalt konkreetselt selline oma/võõra binaarsus nii tähtsat rolli ei mängi. Narkoparunid on tavainimese jaoks küll olemas ja nad on „võõrad“, kuid nad pole relevantsed. Seega romaani „Mina olin siin“ müütiline maailm ilma oma/võõras – sõbrad/allilm vastanduseta ei toimiks.



Ka selles vastanduses on üks oluline võtmefiguur, kes võid nimetada mediaatoriks. Nimelt on selleks hambutu eksvang Olar, kelle roll teoses on vägagi huvitav. Olar on kasvanud üles rajoonis, mänginud Rassiga majade vahel ja on põhimõtteliselt peategelasega sarnase minevikuga. Ometi on elul Olariga teised plaanid, mis muudavad ta oma/võõra piiril olevaks tegelaseks. Olari lapsepõlv oli raskem, kui teistel poistel, sest tema ema poos end nende korteri esikusse üles ning see oli Olari iseloomu kujunemise seisukohalt määrava tähtsusega sündmus. Hiljem istub Olar vanglas „107 lõige 2“ (lk 5:36 „Mina olin siin“) eest ning satub seal halba seltskonda. Tema on rajoonipoiste ja allilmategelaste vaheline pidepunkt. Romaani lugedes jääb mulje, et ta ei ole üks Rassi lapsepõlvesõpradest (kuigi ta tegelikult seda on), vaid keegi palju ohtlikum ja „võõram“. Samas pole ta ka otseselt narkoparunite hulgas, vaid pigem nende vahendaja. Ta on „oma“, kelles tahab olla „võõras“. Reeturi palk on teatavasti surm ja selline saatus tabab ka Olarit. Seega on Olar mediaator romaani oma/võõra binaarsuses.
Kaks olulisemat binaarset opositsiooni Sass Henno romaanis „Mina olin siin“ on lubatud/mittelubatud ning oma/võõras. Romaanis on ka teisi opositsioone ning viise, kuidas juba uuritud vastandeid täiendada. Kahjuks sai töö maht määravaks ja käsitletuks osutusid just need, mis tundusid romaani ülesehituselt kõige tähtsamad. Lubatud/mittelubatud vastandus selgitab peategelase kohta diegeetilises maailmas – tema soove ja unistusi, kuid samas keskkonda ning tingimusi, milles ta on elama sunnitud. Rass tahaks justkui elada „lubatud“ elu, kus kõik toimib ühiskonnas aktsepteeritud reeglite järgi, kuid „mittelubatud“ maailm tundub olema kergem viis hea elu saavutamiseks. Samuti on oluline oma/võõra vastandus, mis paneb romaani diegeetilise maailma toimima ning loob põnevuse. Allilmategelased on äärmiselt „võõras“ kontingent nii lugeja kui tegelaste jaoks. Samas rajoonipoistega on lugejal võimalus justkui samastuda. Oma/võõra vastanduse läbi käesolevas romaanis saab lugeja teadlikuks probleemidest, mis teda igapäevaselt ei puudutagi. Nagu mainitud, põhineb maailma mõtestamine binaarsetel opositsioonidel ning seetõttu on võimalik romaani taoliselt mõtestada. Nii on lihtsam mõista romaani ülesehitust ning selle peamist sõnumit lugejale.


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət