Andrus Kivirähu „Kaelkirjaku” eurooplased ja pärismaalased Mats Ploompuu

Andrus Kivirähu „Kaelkirjaku” eurooplased ja pärismaalased

Mats Ploompuu

Valisin analüüsiobjektiks Andrus Kivirähu lasteraamatu „Kaelkirjak”, millesse süüvides üritan kinni hakata Claude Levi-Straussi ideedest. Küll sinna vahele ka omi mõtteid pikkides.

Raamatus on Kai hull looduslaps, tema vanemad aga nood põlastusväärsed tsivilisatsiooni kandjad. Nojah, ega või kindel olla, et Claude Levi-Strauss pärismaalasi idealiseeris, kuid vaadates tagasi tänasest päevast tollesse aega, tekib säärane tunne tahes-tahtmata. Euroopa kultuuri ummikseis oli käes ja pilk tuli pöörata välja poole. Kui kunstnik Paul Gauguin oma pool sajandit enne Levi-Straussi sealt samast Prantsusmaalt maailma serva poole Tahitile purjetas, ütles ta lahkudes, et põgeneb kõige tehisliku ja konventsionaalse eest. Ehk põhimõtteliselt Euroopa tsivilisatsiooni eest. Tema idealiseeris toda pärismaalaste elu ja sama emotsioon jääb ka „Kaelkirjakut” lugedes. Küll need suured on totakad...

Mainisin varem, et Kai on „looduslaps”. Tema kohta võib öelda, et ta on nii laps, mida ta ju ongi, kui ka „looduslik”, ehk veel kultuuri poolt rikkumata (kui võtta loodust kui klassikalist kultuuri vastandit). Samas, sama sõna, looduslast, ei kasutata mitte ainult laste kohta, vaid ka armsasti lollakalt mõtlevate metsikute täiskasvanud meeste ja naiste kohta. Usun, et nii üritatakse neid Euroopale paremini seeditavaks muuta, andes neile teatav deminutiivne väärtus. Sest on nii, et täiskasvanud mees ei või liiga jaburat juttu ajada, ilma, et ta tõsiselt võetav oleks, kuna aga me nii väga tahame pärismaalasi tõsiselt võtta (eitates kultuurilise eelarvamusi, ühesõnaga mõeldakse „tehislikult”, et vaid saada õige tulemus – ka nemad on normaalsed), siis me anname pärismaalasele kas või sellise nime, ainult et ta paremini seeditav oleks.

Kai esindab toda hullu pärismaalast, nagu öeldud. Ta on laps. Laps peab ta juba selle pärast olema, et Kivirähk saaks talle selle jutu suhu panna, mida ta tahtis. Ja ka seetõttu peab ta laps olema, et ta saaks vastanduda noile ratsionaalsetele täiskasvanud onudele ja tädidele. Sest kui samu asju nagu Kai teeks keegi täiskasvanu, ei olesk teos tõsiseltvõetav. Vähemalt ei oleks ta lasteraamat, sest lasteraamatus ei tohi poolearulisi sees olla, st neid, kes on kliiniliselt hullud. Ühesõnaga, taaskord tuleb sisu edasi andmiseks tema kandjat pehmendada, nagu tuleb metsiku pärismaalase kohta öelda looduslaps. Miks aga Kivirähk sellise raamatu kirjutas – kas seetõttu, et temagi idealiseerib toda metsikut ja kauget? Paraku vast mitte, karakterid peavad olema lihtsalt natuke üle pandud, et nad paremini eristatavad oleksid, et konflikt oleks ka halvema silmanägemise ja kõrvakuulmise korral tajutav.

Nagu Levi-Strauss uuris troopikahõime ja igat liiki pärismaalasi, nii uurin mina „Kaelkirjaku” Kaid. Õigupoolest ei saa niivõrd öelda, et ma uuriks, kuna uurimine nõuab tulemuse saavutamist, ideaaljuhul, kuivõrd mina aga näitan, et Kaid uurides jõuab samale tulemusele, millele Levi-Strauss pärismaalasi uurides.

1962. aastal ilmunud Levi-Straussi raamat „Metsik Mõtlemine” toob välja kolm tunnust, mille kaudu saab üldjoontes nn pärismaalaste mõtlemisloogikat iseloomustada:

1.) Konkreetne teadvus

2.) Bricolage

3.) Totaliseeriv mõtlemine
Kai puhul võib rääkida totaliseerivast mõtlemisest kraanale ehk kaelkirjakule ja koerale ehk lõvile samade omaduste laiendamise puhul, kuid laiemalt on see punkt vähetähtis. Samamoodi võib täheldada konkreetset teadvust, kus kaelkirjak, kõhuuss või lõvi võetakse küll teadvusse, kuid nende sügavama tähenduseni Kai ei süübi. Seega jätangi kõrvale esimese ja viimase, keskendun teisele – sellele kuidas antud punktis Levi-Strauss vastandab euroopalikku mõttelaadi pärismaalaste mõttelaadiga. Antud juhul näitan mina, kuidas Kivirähk maksimaalse vastandamise nimel samalaadset skeemi kasutanud on.

Punkti Bricolage all käsitleb Levi-Strauss mõtteprotsessi spetsiifikat, kus ta vastandab eurooplase kui „inseneri” ja pärismaalase kui „brikolööri” (mida võib tõlkida kui nokitseja, isetegija). Insener vajab esmalt teooriat ja jooniseid ja alles peale seda saab tööle hakata, kodus nokitseja „lihtsalt teeb” ja vaatab, mis välja tuleb. Spontaanne looja ehk ehtne brikolöör on näiteks MacGyver.

Mitmed neist punktidest küll kattuvad osaliselt ning „Kaelkirjakut” analüüsides ei pruugi suurt tähtsust omada, kuid üldpildina saab „eurooplase” kui ema ja isa ja „pärismaalase” kui Kai vastandumise nende paaride abil välja tuua.

Kail on teatavasti kõhuuss, seda loomulikult lähenedes läbi teaduse, arstide ja Kai vanemate. Kai vastupidiselt oma vanematele loob kõhuussist tegelase, kellele nimeks paneb Tõnis. Mitte midagi teaduslikku, eurooplase jaoks täiesti vastuvõetamatu on astuda suhtlusse oma kõhuussiga. Nime andmine on justkui kõhuussile elu andmine ja tema omaks võtmine – nime andes pole kõhuuss enam kõhuuss, vaid Kai kaaslane, kel pole mingeid kõhuussile iseloomulikke omadusi. Muidugi mängib siin rolli ka asjaolu, et vanemad seletavad Kaile, et „kõhuuss on kõhuuss”, mitte millele see nimetus suunatud on. Nii ei saagi Kai teada, mis asi see reaalselt on, mida eurooplane kõhuussiks kutsub.

Millest Kai ja Tõnis räägivad, on kaugel globaalsetest probleemidest, seisnevad nad hoopis igapäevastes asjades meie ümber, oma asjades, mis on intiimsed ja mida ei peagi laiemale üldsusele tutvustama ega teada andma. Globaalsed probleemid on need, mis otseselt kedagi ei puuduta, kuid mis on olemas. Need jäägu isa ja ema hooleks.

Tulles kolmanda punkti, kultuuri ja looduse vastandmise juurde, peab esmalt jõudma arusaamale, mida Levi-Strauss antud juhul kultuuri all mõtleb. Olgu see eelkõige meid ümbritsev institutsionaalsus ja konventsionaalsus, mida looduses ei leidu ja mille eest Gauguin loodusesse põgenes. Toda kultuuri esindas „Kaelkirjakus” väga hästi Barbie, kes teadis, „kuidas asjad peavad olema”. Sest nad olid alati nii olnud. Ka tegid isa ja ema suured silmad, kui kraanajuht sõi silku teistmoodi, kui nemad olid alati teinud. Kultuuri rolli kannab ka tädike, kes tegi leiba targas raamatus seisva retsepti järgi – Kai ja Tõnis seavad aga jutu lõpu nii, et kultuur ei võida, ehk retsepti järgi tehtud leivast ei saa mitte leib vaid mouk. Mouk tekkis jutu käigus, teda ei olnud enne olemas, ta ei esinenud kujul „Koer on koer” või „kraana on kraana”, nagu nad Kai vanemate jaoks olid: „Kuiadas saab koer olla lõvi, ta on ju koer.” Kai jaoks ei pruukinud asjad nii olla, ja ega olnudki. Koer võis olla ka lõvi ja kraana võis olla kaelkirjak. Ei olnud mõiste mõiste pärast vaid oli nimetus (lõvi, kaelkirjak), mille sai kellelgi vajadusel anda.

Kai isa teadis, et varsti tulevad vargad ja varastavad ta paljaks. Lõpuks oli ta isegi kindel, et nad on juba korduvalt käinud ja suure osa marjadest ära söönud. Ta istus kas või terve öö üleval, et sündmust, mida tegelikult ei toimunud, ära hoida. Kõik selle pärast, et euroopa inseneri mõtlemine näeb sellist plaani ette, on loonud sellise struktuuri, millest nüüd peab kinni hoidma. Asjad ei toimu niisama, asjad on paigutatud kindlatesse struktuuridesse, mille teadmisel peaks justkui asju ette nägema. Seevastu Kai ja Tõnis lasevad aga asjadel ja lugudel lennata. Neil ei ole struktuuri, raami, millesse nad oma fantaasia ja mõtted paigutama peaks. Loogika tekib alles hiljem. Näiteks miks koer osutus lõviks ja kraana kaelkirjakuks, ei paigutu mingisse struktuuri, küll tekib see aga hiljem, kui lõvi kaelkirjakuid taga ajab ja nad koos Aafrikasse jooksevad. Nn loogiline tervik tekib väikeste sündmuste liitumisel, mitte ei ole terviklikku struktuuri, millesse saab hakata vargapoisse paigutama.