Aeg annab kõik
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka
ja iial kaugeid aegu kätte me ei saa.
Võib-olla varjab kaugeid päevi udu kuldne loor,
kuid kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor.
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka,
kord muutub tühjaks jälle õisi kandnud maa.
Võib-olla tundub liiga kaunis ammu kuuldud soov
kuid kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor.
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka
kuid, kallis, aeg ei keela silma vaadata.
Võib-olla siis just viivuks kustub keelav valgusfoor
ning rõõm me ümber jälle on kord vallatu ja noor.
AEG KAOB, RÕÕMUD JÄÄVAD
Aeg kaob, rõõmud jäävad,
katmas kord su pead valge juus.
Aeg kaob, laulud jäävad,
noorusraal mis laulis su suu.
Pilk nii soe, aastad siis ei loe,
kui on veel su hing erk ja noor.
Raske tee kurvaks eal ei tee,
rõõmu tunda võid igal pool.
Aeg kaob, rõõmud jäävad...
Saabub mai, kõikjal ringi käib,
tärkav loodus nüüd kutsub sind.
Kuldselt siis särab päiksekiir,
kõrgel taevalael laulmas lind.
Looduses sa tunned end kui muinasjutumaal,
armsad lapselapsed põlvedel,
paitada neid sasipäid nii hellalt püüad sa,
laste mänge kaasa mängiks veel,
kui saaks siis...
Aeg kaob, rõõmud jäävad...
Pilk nii soe, aastad siis ei loe,
kui on veel su hing erk ja noor.
Raske tee kurvaks eal ei tee,
rõõmu tunda võid igal pool.
Aeg kaob, rõõmud jäävad...
AEG, OO, MIKS KIIRELT LÄED
Kui päev uinub päikesemaias
ja hämarus puudutab maad,
:,: siis toomedest lõhnavas aias
me sinuga kohtume taas :,:
Aeg, oo, miks kiirelt läed,
kaob õnneöö?
Las hetkeks veel sind enne näen,
kui ütlen sul head ööd!
Seal rõõmudest jutustab mulle
tähislaotuse virvendav pind.
:,: Ning tahtmatult sosistan sulle –
mu kallis, ms armastan sind. :,:
Aeg, oo, miks kiirelt läed…
Kuu kavalaid pilke siis heidab:
küllap tunnen neid jaanikuu öid!
:,: Ja valgeisse õitesse peidab
sirel lahke ja sõbralik meid. :,:
Aeg, oo, miks kiirelt läed…
Aeg meid muutnud on,
just nii on see.
Vist aasta on möödas päevast, mil ta
ütles mulle ei.
Nii sain veel üks kord
ma teada tõe:
kui kuulsus, au ja hiilgus on suur,
on sul käes kõik muu.
Et tahtsid nii, pean süüdi ennast,
aga siiski lihtsalt mul ei vea.
Vaid veidi veel mind piinab,
et ei olnud sulle hea.
Said meist võõrad pea,
kuid kaotus jäi,
tookord siis lootsin ma veel,
et see nii ei jää.
Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll:
näed elu, ent varsti läeb valuks see sul!
Ah, kui juba mürgel, siis mürgel põhjalik!
Ah, kui juba unustus, siis olgu täielik!
Ju nooruses tormasid ellu sa ka,
kulutid jõudu, ent kõik see asjata!
Ah, kui juba...
Nüüd pooled su noorusepäevist on läind,
kuid neis oma õnne sa pole veel näind!
Ah, kui juba ...
Ka teaduse kõrgusi rünnanud sa,
kuid suuremad tõed ka sääl sul leidmata!
Ah, kui juba ...
Ja armastushurma sa tunda ka saand,
kuid sellest sul valulik mälestus jäänd!
Ah, kui juba ...
Sest valagem klaasid kõik uuesti täis
ja joogem nad tühjaks, vast aitab, eks näis!
Ah, kui juba ...
Ainsaks kaaslaseks mul kuu
On vist parem see, kui peolt ma lahkun siit.
Ma ei tea, mis juhtus ja miks läks kõik nii.
Keset tantsu sa mind jätsid üksinda –
seisin nurgas, hinges pettumus ja piin.
Olin julgust kogund nädala või paar,
et sul öelda, kuidas armastan sind ma.
Kas tõesti lause see nii muutis sinu meelt,
on see põhjus, miks mind üksi jätsid sa?
Ainsaks kaaslaseks mul kuu kiirgab taevas
ja mu ümber keerleb tuul, hing täis vaeva
On vist parem see ....
AITA MÖÖDA SAATA ÖÖ
Sõlmi juustest lahti pael, heida põrandale see.
Nagu leegi võbin lael veel mu kõrval leba sa.
Ära looda leida und, peagi hommik koitma lööb.
Kingi mulle mõni tund, aita mööda saata öö.
Refr. Olen halb või olen hea,
kohut mõistma sa ei pea.
Võtku homme mind või saatan,
täna sõpra vajan ma.
Maha jäänud eilne päev, homset kellad veel ei löö.
Kurb on see, kui üksi jään - aita mööda saata öö.
Refr. Olen halb või olen hea, …
Alati olen mina lustilik
Alati olen mina lustilik, lustilik,
alati meeldib mul viin,
et tema küll natuke uimastav, uimastav,
sellest ei ole suurt lugu.
:,: Laeva kõrts oli kõrgel mäel
ja puped tantsid särgi väel :,:
Alati olen mina lustilik, lustilik,
alati meeldib mul tants,
et tema küll natuke väsitav, väsitav,
sellest ei ole suurt lugu.
:,: Mann tantsis tsimmikingad jalas,
kingad helekollased :,:
Alati olen mina lustilik, lustilik,
alati meeldib mul naine,
et tema küll natuke toriseb, poriseb,
sellest ei ole suurt lugu.
:,: Üle õue naabri Neti
kinkis mulle uuriketi :,:
Alati olen mina lustilik, lustilik,
alati meeldib mul voodi,
et ta küll natuke kõigutab, kõigutab,
sellest ei ole suurt lugu.
Mann oli siin ja Mann oli seal
ja Mann oli iga ukse peal,
Manni toas kõlas pill
ja Mann oli nagu roosilill.
ALICE
Istun aknal, loojumas päev,
äkki kuju tuttavat näen - see on Alice.
Kas petavad silmad või tõsi on see-
käes tal pakitud kohver ja keep,
ta korraks peatub ja lehvitab siis.
Ref. On hetki elus palju,
üks määravaks kord saab,
võib-olla on see saatus,
et täna lahkub ta,
kuigi palju-palju aastaid
oli olnud mulle naabriks Alice.
Kõik need aastad reas,
mis on elus mööda läind,
kui lootusetult pime
olin õnne kõrval käind.
Nii ei näinud ma, et kogu aja
olnud mulle naabriks Alice.
Kaunim kõigest mulle ta näis,
süda rõõmu ja joovastust täis - oo Alice!
Suvesoojus seal silitas päid,
paitas silmi nii siiraid ja häid,
kui loodus hellitas meid - see meeles on veel.
Ref. On hetki elus…..
Nüüd ei teagi, kas eales veel ma
kuulda uksel ta koputust saan - oo Alice!
On vist tõsi see - ta jäädavalt läeb.
Ainus tunne, mis minule jääb - see on tühjus.
Ref. On hetki elus….
|