Ana səhifə

TÜgi lihula ümbruse salumäed. Lääne-Eesti ekskursiooni referaat


Yüklə 238 Kb.
tarix24.06.2016
ölçüsü238 Kb.

TÜGI

Lihula ümbruse salumäed.

Lääne-Eesti ekskursiooni referaat


Koostajad: Ott Pruulmann

Katri Jassov

Triinu Tehvre

Kelin Kamenjuk

Tartu 2003



Mereäärne maa - Läänemaa.
Läänemaal, mis paikneb Lääne-Eesti madaliku kõige tüüpilisemas ja merelisema ilmega osas, mida iseloomustavad madalad, valdavalt kivised moreenrannad (kuid leidub ka klibu-, kruusa- ja liivarandu), nii lahtede kui saarte rikkus, tasane ja suuremate kõrgusvahedeta, kuid pinnamoelt siiski küllaltki mitmekesine maastik- seal asuvad omapärased nn. rahkjast paest kõrgendikud, mis iseloomustavad Läänemaa lõunapoolsemat osa. Nendeks on Kirbla mägi, Lihula linnamägi, Salevere salumägi ja Mõisaküla salumägi. Need on tekkinud rahudena (biohermidena) siluri soojas meres ning koosnevad väga kõvast, selge kihilisuseta rahkjast paest. Tänapäeva maastikus püsivad biohermid kõrgendikena, millest mandrijää on kohati kulutanud välja omapärased seljakud. Seal, kus meri on neid kõrgendikke murrutanud, leidub nõlvadel astanguid, paiguti (nt Kirbla mäel) murrutuskulpaid. Rahkpaest kõrgendikke- ´´mägesid´´- katavad enamasti kadastikud, kohati ka salumets.

Jää ja mere vormitud maa

Matsalu märgala Kasari jõe suudmes haarab tükikese madalat kivist ja savist maad Lääne-Eesti madalikul. Siin näeme paese aluspõhja paljandeid ja kõivikuid, üksikuid rändrahne ja nendest koosnevaid kivikülve.

Märgala pinnamood on üldiselt lauge ning see ala jääb 15 m samakõrgusjoonest madalamale. Siiski leidub siin mitmesuguseid pinnavorme: Keskvere-Laiküla otsamoreen, Tuka oosikaar , hulgaliselt rannavalle ja –astanguid Saastna, Mõisaküla, Metsküla ja Kirbla aluspõhjaliste kõrgendike nõlvadel ja jalamil, väike fluvioglatsiaalne tasandik Puise neemel, murrutatud moreentasandike laigud Saatnas, Kirikukülas, Kloostris, Haeskas ja Tuurus ning ulatuslik, peaaegu laudsile viirsavitasandik Kasari ja Suitsu jõe suudmes. Need pinnavormid on aga kogenematule silmale looduses peaaegu nähtamatud.

Üldiselt laugel maastikul tõusevad väga selgesti esile vaid aluspõhjalised kõvikud. Need on lavajad, mandrijää liikumise suunas piklikuks voolitud kaljusaared. Neid leiame Mõisakülast, Saleverest, Kirblast ja Lihulast. Iga sellise kõlviku loodetipus seisab suurem bioherm, mis kulutamisele vastu pidades ongi moodustanud omapärased kaljuvoored.


Märgala aluspõhja moodustavad nelja alamsiluri lademe (Raikküla, Adavere, Jaani, Jaagarahu) avamusalad. Neist kõige põhjapoolsem Raikküla lade siin ei paljandu, seda katavad pudedad kvaternaari setted. Suurema osa siinsest aluspõhjast hõlmab ligikaudu 32 m paksune Adavere lademe avamusala. Jaani lade hõlmab ala Matsalu lahest ja Kasari jõest lõunas ning Jaagarahu lademest jääb märgalale ainult selle alumine osa.(EL 11, 1983)

Matsalu lahe lõunakaldal avanevad Jaani lademe dolomiitmerglid, mis on dolomiidistumise tõttu savimerglitest veidi vastupidavamad. Neid katavad Jaagarahu lademe kõvad dolomiidid, mis moodustavad eraldi seisvaid aluspõhjakõrgendikke Mõisakülas, Saleveres, Lihulas ja Kirblas. Need kõrgendikud on piki Saaremaa ja Muhu põhjarannikut kulgeva Lääne-Eesti paekalda jätkuks mandril. Kõrgendike lae moodustab rahkjas paas, mis kujutab endast omapäraste ürgsete riftimoodustiste dolomiidistunud kivimit. Jaagarahu lademe pidev avamus algab Kõmsi-Tuudi-Parivere joonelt ja jätkublõuna poole kuni Läänemaa lõunapiirini. (Läänemaa loodus...?)

Varasemate Läänemere staadiumide (Balti jääpaisjärve ja Joldiamere) ajal oli käsitletav piirkond vee all ja rannamoodustisi ei saanud tekkida. Alles Antsülusjärve transgressiooni ajal (umbes 8500 aastat tagasi) on on Kirblas olnud väike saar. (Praegu 33 m üle merepinna.) Antsüluse ja litoriina rannamoodustisi leidub Matsalu lahest lõunapool, sealsete kunagiste saarte rannikuil: Mõisakülas, Saleveres, Järisel, Lihulas, Kloostris ja Kirblas vastavalt 24-28 m ja 15-17 m praegusest merepinnast. Litoriina rannasetted on üldiselt antsüluse setetest liivakamad ja sisaldavad sageli iseloomulike limuste (südakarp Cardium edule, lamekarp Macoma baltica, vesiking Theodoxus fluviatilis littoralis jt) kodasid.

Maismaastumine algas Matsalu ümbruses alles Läänemere limnea staadiumil, umbes 4000 aastat tagasi. Üsna hiljuti, alles XVII sajandil, üsines Saastnas olnud saar Metsküla—Ullaste rannikuga. (EL 11,1983)




Punane – Jaagarahu lade; Sinine – Jaani lade; Roheline - Adavere lade

Salevere salumägi.





Salevere salumägi.



Salevere ohvriallikas.

Salevere Salumägi (40 ha, 23 m) on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Osana siluri ajastu Jaagarahu lademest suutis ta vastu panna mandrijää kulutavale toimele. Kõrgendiku merepoolse serva moodustab järsk paesein, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Järsk astang tekkis alles 6000-5000 aastat tagasi, kui paeseina uhtusid Litoriinamere lained. Salumäe vastaskülje moodustab paksu kruusakihiga kaetud aeglaselt madalduv seljandik.


Bioherm on lubjakivi tüüp, mis on moodustunud omaaegsete korallrahude kivistunud jäänustest. Korallid kasvasid siinsetel aladel siluriaegses soojas meres ligikaudu 400 miljonit aastat tagasi. Bioherme on kerge ära tunda tänu sellele, et erinevalt tavalisest peakivist pole bioherm kihiline, vaid tema pealispind on konarlik ja urbne.
Salumäe tipust avaneb vaade Topi lahele ja Matsalu lahe suudmele. Selge ilmaga võib näha ka kaugemalasuvaid laidusid - Papilaidu, Kakrarahusid, Kumarit ja Kessu-Laidu.
Lubjakiviastangu jalamil asub Silmaallikas, mille vett peetakse ravitoimeliseks eriti silmahaiguste puhul.

Salevere matkaraja trepp.

Metsadest.

Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud (saar, pärn, jalakas ja vaher). Põõsarindes kasvavad toomingas, lodjapuu, pihlakas, kuslapuu jt. Mitmed rohurinde taimed nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, püsikseljarohi, salu-tähthein, mets-nõianõges, lõhnav madar, koldnõges, imekannike, siumari jpt. on iseloomulikud üksnes salumetsadele.


Salumetsad levisid Eestis laialt 6500-3000 aastat tagasi sooja atlantilise kliimaperioodi ajal. Praeguseks ajaks on nad muutunud suhteliselt haruldaseks, esinedes põhiliselt pehmema kliimaga Eesti lääne- ja põhjarannikul ning mere- ja rabasaartel.
Salevere Salumäge katab omanäoline loomets. Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda on kasutatud puisniiduilmelise karjamaana. Puudest on enamlevinud tammed, põõsarindes aga sarapuud.

Lindudest võib kuulata-vaadata kõige enam metsvinti ja salu-lehelindu, samuti lapikute kõdrakestega. Eestis suhteliselt haruldane.


Taimedest.

*Sealt võib leida kuukresse, mida koduaedades kasvatatakse dollarilille nime all. See lill on looduskaitse all.

*Veel võib leida käopäkka (Lathraea squamaria), mis on parasiittaim, ta ei sisalda klorofülli ning on seetõttu värvuseta. Ta kasvab paekalda-aluses niiskes lodumetsas lehtpuude juurtel.
*Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) See on sõnajalgtaim, kasvab paeastangu pragudes. Eestis võrdlemisi haruldane. Teistest sõnajalgtaimedest kasvavad siin veel habras põisjalg ja kivi-imar.
*Püsik-seljarohi (Mercurialis perennis) on vähe tähelepandav, kuid tüüpiline salumetsa taim. Katab sageli laiu alasid hämaras metsas. Õitseb kevadel. Suvel tunneb taime ära lihtsa ehituse järgi: sirge püstine vars ja selle tipus leherosett.

Väikestest loomadest võiks mainida Viinamäetigu (Helix pomatia), mis on Eesti suurim teoliik. Ta on kohanenud elama salumetsas, siin võib teda kohata jaanituleplatsi ja Silmaallika ümbruses. Salevere Salumägi on tuntud ka kui "usside", s.t. madude koondumiskoht. Sügisel kogunevad ümbruskonna rästikud, nastikud ja vaskussid panga seina kivipragudesse talvi-tuma. Kevadise päikesepaistelise ilmaga võib näha suuri rästikute ja nastikute kogumeid end päikese käes soojendamas.




Teisi salumägesid

Mihkli salumägi

Ka Koeramägi, Taaramägi, Kurese salumägi. 37,5 m


Mõisaküla salumägi


24 m.

Kirbla mägi


33 m. Mäel on muistne asulakoht ja 6 kivikalmet. Kirbla astang on kuni 4 m kõrge.

Kloostri Salumägi


24m. Ei tea täpselt öelda, kas on biohemne sisu. Kloostri Salumäe ja Kirbla mäe vahel Pagasil on veel üks astang. Selle kohta ei oska midagi täpsemat öelda.

Lihula linnamägi


Linnusekohana kasutuses alates nooremast rauaajast.

Saastna
Omapärase loodusega kagu-suunaline Saastna poolsaar asub Matsalu lahe edelarannikul ning ta on u. 4 km pikkune ja kuni 1,5 km laiune loode.Tema kõrgem keskosa tõuseb kohati 11-12 m üle merepinna.

Sajandeid tagasi oli Saastna iseseisev saar, maakerke tõttu liitus ta aegapikku Mandri-Eestiga.

Pinnamoelt kuulub Saastna Lihula tasandike ja suurkühmude valdkonda. Saastna keskossa jääb loode-kagu-suunaline künnis, kus on levinud põllud, mere ääres aga rannaniidud ja roostikud. Rannik on kivine ning sageli võib kohata kivikülve. Eriti tuntud on kividest kaksikrahn ehk Näärikivi.

Poolsaare keskel paiknevast mõisast pisut loodesse jääb Pori- ehk Põrgumägi, pikk ja küllaltki kõrge rüsijää poolt kuhjatud kivivall, millel kasvavad puud ja põõsad.

Saastna nimi on tekkinud eestikeelsest sõnast saast ~ saastane. Sagedased üleujutused jätsid saarele Matsalu lahe muda ja teisi setteid.

J. Uluots väidab, et juba 14. sajandil elasid saarel rootslased ning arvab ka, et sel ajal rajati Saastnasse Padise kloostri algatusel Püha Olevi kabel ja selle juurde kalmistu. 16. sajandil reformatsiooni järel tembeldasid luterlikud pastorid vanad katoliiklikud tavad paganlikeks ja võitlesid ägedalt nende vastu ning kabelist sai koht, kuhu tuldi ümbruskonnast, Saaremaalt ja isegi Ojamaalt ebajumalaid kummardama. Kabel asub mõisasüdamest u. 0,5 km kagus Kabelimäel, mis on lõuna poolt kõrgem ja põhja poolt madalam. Praegu tähistab paika pisut kõrgem küngas, millel kasvavad kuused ja lepad.

XVII sajandi keskel rajati Saastnasse mõis, mis sai asupaiga saare keskele. Tänaseni on säilinud küllaltki detailne mõisamaade plaan koos kõlvikute ja mõisahoonestusega.(joon)

1686 aastast pärineva Saastna inventarikirjelduse järgi oli mõisal vana puitmaja, ait, vankrikuur, kooguga kaev, tall, rehi ja humalaaed, põllul töötas vana tuulik.


Legende


Kord olnud Vanapagan jälle liikumas. Ta mureks olnudki ainult see, kuidas saaks aga inimestele rohkem meelepaha valmistada ja neid oma võimusesse saada. Et saada omale pelgupaika ja kindlust nii ühes kui teises paigas, otsustanud Vanapoiss omale ehitada kaks põrgut. Ühe ta tahtis ehitada Mõisakülasse ja teise Saaremaale. Hakanud siis esiteks selle põrgu ehitamisega peale, mis pidanud tulema Mõisakülasse. Asunud vähe maad Suure väina kaldalt sisemaa poole tööle. Kõigepealt tahtnud Vanapagan maa pehmeks tampida, et siis oleks kergem ning hõlpsam sellesse põrgut ehitada. Tampinud ja sõtkunud siis Vanapoiss juba suure hulga maad tümaks ja pehmeks. Seda Vanapagana nobedat askeldamist aga märganud Suur Tõll üle väina. See olnud parajasti mingisuguse asjatoimetuse pärast Muhus ringi liikumas. Nähes Vanapaganat haaranud Tõll maast paraja kaika ja visanud sellega Vanapaganat üle väina. Kepp läinudki märki ja tabanud Vanapaganat nii õnnetult, et selle mõlemad sarved peast minema lennanud. Üks neist kukkus maha Mõisaküla juurde ning teine Saleveresse. Neist said siis nii kaks Salumäge — Salevere Salumägi ja Mõisaküla Salumägi. Ka see koht, kuhu Vanapagan tahtis ehitada põrgu ja maa selleks tümaks tampis, on praegugi näha. See on Mõisaküla raba. (http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/olev/39.html)

Rõude luha ääres on Hirmu mägi. Ei mingit mäge, vaid koht luha serval, kus paiknesid kalameeste vened. Rahvasuus jutt, et seal asunud võllas ja ka peksupaik. Teine jutt räägib, et sinna olevat "kollid" maetud (rootslastest sõdalased) - olnud ju Kasari luht laevatatav ja Kirbla Panga sees praegugi näha laevade kinnitamise rõngaid.

Kloostri mõisa lähedal on mägi - Salumägi. Selle lähedal on Tuuliku rehi. Vanapagan tulnud rehest välja tükkis pingiga, pingi külge kinni seotud. Kukkus mäest alla koos pingiga. Olevat öelnud, et selle koha peal ei pea rohtu kasvama ega inimesi käima. Mäel ongi kukkumise koht näha, seal ei kasva rohtu ja ega seal ei käi ka keegi. Pole asja kellelgi üles ronida.
See Tuuliku rehi on viis korda põlenud. Neli korda pani pikne põlema, üks kord läks muidu põlema. Põles maha, varemeile ehitati jälle uus. Rahvas räägib, et see rehi pidavatki põlema viis korda, pärast viiendat korda enam ei ehitata üles. Rehi põles maha 1945. a., seekord piksest.

Kasutatud Kirjandus

Eesti Entsüklopeedia

Eesti Loodus 1983, nr 1

Eesti Loodus 1983, nr 11

Eesti Loodus 1984, nr 11

http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/lihula.html

http://www.hanila.ee/turism_salevere.php3



http://www.martna.edu.ee/MUISTEND.html






Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət