Ana səhifə

Tallinna Pedagoogikaülikool Loodusteaduste osakond


Yüklə 0.59 Mb.
səhifə12/12
tarix24.06.2016
ölçüsü0.59 Mb.
1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12

Kõrgemal temp-l reageerib paljude elem-ga :

  • väävliga ョ US, U2S3

  • lämmastikuga ョ UN, U2N3, UN2

  • süsinikuga ョ UC, UC2

  • vesinikuga ョ UH3

  • Hal-dega ョ UHal3, UHal4, UHal5, UHal6 (Hal = F, Cl)

    ョ UHal3, UHal4 (I, Br puhul)

    UF6 - lenduv ühend

    (kasutatakse isotoopide eraldamiseks)

    U-soolad (nitraat, kloriid, sulfaat jt) esinevad

    sageli UO22+ kujul - näit ererohel UO2(NO3)2.2H2O - laboris
    239Pu toodetakse suurtes kogustes nn briiderreaktorites

    238U -st, kasutatakse tuumarelvas jm

    Pu - st raskemaid elemente saadakse väikestes (üliväikestes)

    kogustes tuumareaktorites või tsüklotronides (pommitamisel

    kiirendatud tuumadega).

    Elemente Z = 100 - 103 saadakse Pu, Am, Cm pommitamisel

    B, C või N kiirendatud tuumadega (tsüklotronis).


    9 uraanijärgset elementi (Z=93-101)

    sünteesiti USA-s 1940-1955

    (neist 8 sünteesi juhtis Glenn Seaborg)


    1. element sünteesiti 1957 (Dubna, Venemaa)

    103. element: 1960 California ülikooli kiirguslaboris
    Aktinoidid ja nende ühendid (eriti alates Np-st)

    on erakordselt mürgised (põhjustatud radioaktiivsusest)



    Kirjandusülevaade
    Käesoleva raamatuga lõpulejõudev anorgaanilise keemia kursus käsitleb üldistatult üksikelementide keemiat kuni aatominumbrini 103. Kursus on koostatud põhimõttel anda võimalikult mitmekülgne ettekujutus nendest aatomiliikidest, “ehituskivi” tüüpidest, milledest koosneb kogu materiaalne universum. Loengutsükli sellise ülesehituse tingis eesmärk luua tegelik, eluline kontakt valdkonnaga ning anda hea üldharidus alal, millele teatud mõttes baseerub mitte ainult kogu keemiateadus, vaid ka kogu aineline maailm.

    Kuigi anorgaanilise keemia alane kirjandus on väga rikkalik, pole sobivaid õpikuid kerge leida. Kaasaegsete anorgaanilise keemia õpikute peamisteks puudusteks on suur maht (sageli üle 1000 lk) ja ebaotstarbekas käsitlus (nt liigne keskendumine keeruliste ühendite stereokeemiale jt üksikküsimustele, andmata seejuures korralikku üldpilti). Tüüpilised näited sellisest käsitlusest on raamatud

    - Lee, J.D. Concise Inorganic Chemistry. 5th Ed. Oxford e.a.: Blackwell Science, 1996.-1032 p.

    - Douglas, B.E., McDaniel, D.H., Alexander, J.J. Concepts and Models of Inorganic Chemistry. 2nd Ed. New York, Chichester e.a.: John Wiley&Sons, 1983. - 800 p.

    (neist sobivam on esimene).

    Anorgaaniline keemia leiab maailma ülikoolides sageli käsitlemist ka üldkeemia raames. Need õpikud annavad tihti tunduvalt parema üldise ettekujutuse ainest kui anorgaanilise keemia õpikud, kuid on käesoleva kursuse seisukohast enamasti liiga pealiskaudsed. Sellest valdkonnast võib nimetada raamatuid

    - Ebbing, D.D., Gammon, S.D. General Chemistry. 6th Ed. Boston, New York: Houghton Mifflin Co., 1999. - 1218 p.

    - Petrucci, R.H., Harwood, W.S. General Chemistry. Principles and Modern Applications. 7th Ed. Upper Saddle River, New Jersey: Prentice Hall, 1997. - ca 1100 p.

    Kuigi kõik eelnimetatud õpikud on käesolevast kursusest tunduvalt erineva ülesehitusega, on nad sobivad lisamaterjalina kasutamiseks.

    Usaldusväärne lisateave (aatomi ehitus, füüsikalised konstandid, avastamisandmed, leidumine looduses) elementide kohta on toodud raamatus

    - Emsley, J. The Elements. 2nd Ed. Oxford: Clarendon, 1993. - 251 p.

    Viimatinimetatu on siiski vaid abistav täiendmaterjal, sest anorgaanilise keemia põhisisu moodustavad elementide keemilised omadused (valemid, struktuurid, reaktsioonivõrrandid).

    Kõik eelpool loetletud teosed on olemas ka TPワ raamatukogus, samuti raamatud

    - Chang, R. Chemistry. New York, Tokyo e.a.: McGraw-Hill, 1991.

    - Russell, J.B. General Chemistry. 2nd Ed. New York, Paris e.a.: 1992.

    Ka TT raamatukogus on mitmeid anorgaanilisese keemiasse puutuvaid õpikuid ja käsiraamatuid (suur osa neist saksakeelsed ja oluliselt vananenud). Soovitada võib sealt teoseid

    -Kolditz, L. Anorganische Chemie. Teil 1,2. Berlin: VEB Deutscher Verlag der Wissenschaften, 1990. - 982 S.

    - McKetta, J.J. Inorganic Chemicals Handbook. Vol. 1,2. New York, Basel e.a.: Marcel Dekker, 1993. - 1403 p.

    Esimene neist on klassikaline hea anorgaanilise keemia kursus (veidi vananenud),teine sisaldab täiendavat tehnilise kallakuga lisamaterjali anorgaaniliste ühendite tootmise (ja tootjate) kohta.

    TTワ raamatukogus on ka mitmeid häid kaasaegseid mahukaid üldkeemia õpikuid, mis on osaliselt kasutatavad täiendmaterjalina:

    - Atkins, P.W. General Chemistry (1989)

    - Brady, J.E., Holum, J.R. Chemistry (1993)

    - Brown, T.L., LeMay, H.E. Chemistry (1990)

    Venekeelsest kirjandusest on väga sobiv kasutada teost Himitcheskaja entsiklopedija (5 köidet, Moskva 1988-98; olemas suuremates raamatukogudes) vastavate märksõnade alt.

    Sellest entsüklopeediast võib leida vastavate elementide tootmistehnoloogilisi kirjeldusi (suurema detailsusega kui käesolevas väljaandes). ワldiselt on see väljaanne väga usaldusväärne, kuigi mõni artikkel (näit. raua kohta) sisaldab mitmeid ebatäpsusi ja vigu (sama kehtib ka paljude teiste eelloetletud teoste kohta).

    Lõpetuseks nimetame hiljutiilmunud ja hoolikalt koostatud vajalikke käsiraamatuid eestikeelse keemianomenklatuuri ja -terminoloogia kohta:



    - Karik, H., Hödrejärv, H., Kann, J., Lille, ワ., Mikkal, V., Mölder, L., Past, V., Pehk, T., Raukas, M., Tamm, L., Tenno, T., Timotheus, H., Tuulmets, A. Keemianomenklatuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. - 158 lk.

    - Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat (samad autorid, lisaks T. Erelt), ilmunud 1998 samalt kirjastuselt. - 703 lk.
  • 1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12


    Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
    rəhbərliyinə müraciət