Ana səhifə

Portuga L 7 päeva: juuni 2009 Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskoori (TTÜ vnk)


Yüklə 181.5 Kb.
səhifə4/5
tarix27.06.2016
ölçüsü181.5 Kb.
1   2   3   4   5

6 aastat varem oli kokku kutsunud esimese parlamendi – cortesi.

1383 vallutas Portugali Kastiilia kuningas Juan I. 1385 valis cortes Joao I Portugali kuningaks. Joao I purustas hispaanlased, võideti sõltumatus hispaanlastest, tänutäheks püstitati Batalha klooster.

Uus liit sõlmiti Windsori lepinguga Inglismaaga 1386. aastal.

Avastuste kuldajastu kuningas Manuel I Õnnelik valitsus 1495 – 1521.

Hotelli jõudsime kell 17, vaba aega puhkuseks 2, 5 tundi.

Kell 19. 30 läheme jalgsi Fados Folclores majja fatistale. Võimalik sõita ka liinibussiga, mis maksab 1.40, takso on odavam kui Eestis. Läheme vanalinnas mööda “ööelu tänavat”, tegelikult fadot saab Lissabonis mitmes kohas kuulata – nii seletab Erki, kes esireas oma juhirolli täidab, terve grupp tema sabas.

Meie grupil tellitud 2 laudkonda: odavam joogilaud (16 EURi) , kus on punane vein, vesi ja krõbinad, ilma nugade ja kahvliteta; söögilaud (28 EURi), kus on juurviljasupp makaronidega tassikestes ning kalaroog. Ettekandjad on musta põlle ja valge pluusiga.

Sarnaselt bluusile väljendab fado /loe: faadu/ igatsust ja kurbust. Otsetõlkes tähendab fado saatust ning seda võib kasutada nii üksiku laulu kui kogu fado muusikastiili kohta. Muusika sünniloos on väga oluline roll mõistel saudade, mis tähistab igatsust nii kaotatu kui ka millegi saavutamatu järele ning mis võib seletada ka selle muusikastiili tugevat emotsionaalsust. Lissaboni elanikud on aastate jooksul seda väga vähe muutunud südantlõhestavat muusikat kohvikutes ja restoranides alal hoidnud enam kui 150 aastat. Seda laulavad nii mehed kui naised, saateks guitarra ja viola (Hispaania akustiline kitarr). Coimbrast pärit fadol on omanäolisem ja kergem stiil.

Maria Severa (1810 – 1836) oli esimene kuulus fadista, kellest vändati 1931. aastal esimene Portugali muusikafilm. Tema skandaalne elu ja varajane surm on fado ajaloos määrava tähtsusega. Severa vaimne mõju oli tohutu, ta oli inspiratsiooniallikaks paljudele fadodele, poeemidele, romaanidele ja näitemängudele.

Portugali kultuuriikoon Amalia Rodrigues (1921 – 1999) oli üle 50 aasta peamine fado-laulude esitaja. Ta kristalliseeris selle muusikastiili sõjajärgsetel aastatel ning tegi tuntuks kogu maailmas.

Fado lauludes võib esineda kõikvõimalikke teemasid. Näiteks: 1910. aasta laul on pühendatud liberaalse vabariigi saabumisele.

Kõik naissoost fadistad kannavad Maria Severa mälestuseks musta salli.

Enamikul pillidest on 12 paarikaupa seatud keelt. Keelepaarid tekitavad resonantsse hõbedase kõla. Traditsiooniline Portugali guitarra on lapik mandoliinikujuline pill unisoonis dubleeritud kaheksa, kümne või kaheteistkümne keelega. 19. saj lihtsa kujundusega pill on arenenud peenelt viimistletud ning mõnikord pärlmutriga inkrusteeritud instrumendiks. Guitarra kõla on hea fado jaoks ülioluline, helisedes laulja häälele vastu ning võimendades seda.

Alfredo Duarte (1891-1982) oli kuulus laulusõnade autor, kirjutades fado-laule armastusest, surmast, igatsusest, traagilistest juhtumistest ning võitudest.

Kontserti alustas meeslaulja mustas ülikonnas ja lipsuga, ärgitades publikut refrääni kaasa laulma, saatjaiks kaks hallis ülikonnas vanemat härrasmeest guitarradega.

Mees lõõtspilliga (rahvusliku?) saatis kolme rahvarõivais naist (lühike seelik, pluus, vest, rätik, roosilised mustrid). Kaks tantsijapaari, mehel must kaabu ja mustad püksid ning lai punane vöö. Üks naine trianglil. Tantsijad löövad jalaga kõvasti vastu maad

(aktsendid) ja klõpsutavad kastanjettidega hoogsat rütmi kaasa.

Erki einestab meie lauas ja pausi ajal räägib: Järgmisel nädalal kaitsepühaku auks rongkäik ja pidu öö läbi. Igal linnal oma kaitsepühak.

Camoesi päev – eepose autori – luuletaja auks.

Pimeneb, laudadel on süüdatud küünlad põlema. Laulma tuleb pikas mustas kleidis valgete juustega naislaulja, kes laulab rinnahäälega neli laulu, seejärel meeslaulja, terava tremolo – häälega fado – laulja.

Ilmub tõeline trubaduur, hingestatud esitusega, mustas, pontšoga. Kolmas laul on tuntud meloodiaga, kõik laulavad koos refrääni kaasa (mees laulis nagu kunagi Robertino Loretti).

Säravalt ja temperamentselt saabub laulma vanem daam rohelise salli ja rohelist tooni juustega, kohe ulatati talle lillebukett ning laul läheb lahti. Teise laulu ajal kõik plaksutavad kaasa tantsisklevale lauljannale, kostub korduv fraas (kirjapilti ei tea):

sai la bai, sai la bai …


Väga hingestatult kõlab kolmas laul refrääniga: la-la-la-laa, millega kõik liituvad.

Sama kaasalaulmine ka neljanda laulu ajal.

Viies laul väga temperamentse saatega, laulja viskas lilli rahva sekka. Üks papi oli silmatorkavalt vaimustuses ja käis daami embamas; aplodeeritakse südamest koos lauljaga. Põhjamaalastelgi pulsilöögid kiirenevad, Ain ei püsinud lausa paigal ja käis andis põsemusi. Talle järgnesid teised kaugematest laudadest.

Maria Jase – nii oli tema nimi kirjutatud, Valerio Adega, Machte ADO.

Meeleolu on ülesköetud, veri vemmeldab (hea väljend!).

Korduvad ka kodumaised naljad – SMSid: Vali 104, Sinu Edgar, ja lilleke.

Taas kaks paari rahvarõivais tantsijaid: lilleline põll, punane seelik, valge pluus, peas rätik, valged sukad. Takti lõpus ikka tugev löök jalaga vastu maad. Plaksutatakse ka rütmis kaasa.

Ettekandeid täiustasid stepptantsijad: kaks meest näitasid oma meisterlikkust.

Veel 3 laulu kõrihäälega meeslauljalt.

Enne lahkumist ei saanud meiegi olla laulmata:

Kaunimad laulud ja

Ei saa mitte vaiki olla


teenisid väärika aplausi ja panid portugallaste silmad siiralt särama, laul oli südamed sütitanud ja võitnud vastakuti. Meie väljumist ukseni saatis portugallaste spaleer.

Pärast “super” muusikaelamust (ilma liialduseta!) fadoga alias Lissaboni muusikutega

istus mõnusalt jalgsi kodutee hilisõhtuses lõunamaises soojuses.

Viva, viva la Musica!


Neljas päev – N 4. juuni 2009 -

Eesti lipu 125. aastapäev
Mägilinn Obidos ja Santa Maria kirik; Batalha ja Santa Maria da Vitoria dominiiklaste klooster; mereäärne Nazare ja Sitio ning suitsusardiinid;

palverändurite pühamu Fatima; vanima ülikooli linn Coimbra
Hotellis hommikusöök nagu ikka, asjad kaasas lahkume siit kell 8.45. Kaasas on ka koori sinimustvalge lipp.

Ilm on päikeseline. Sillu bussis: laulame oma lipulaulu tänasel päeval, et olla koos oma maa ja rahvaga (Sillu sõnad mõjusid sügavalt hingepuudutusena):



Enn Võrk Eesti lipp , sõnad Martin Lipp, laulame südamest kaugel kodumaast, kus täna kell 7 hommikul heisati pidulikult Pika Hermanni tornis Eesti lipp. Oleme õnnelikud, et reisil on kaasas audirigent Sillu ja saame tunda end laulukoorina.

Reisi ajal mitmed laulud kirikutes ja mujal on liigutavad ja ilusad kogu meie grupile.


Ilus päeva algus isamaaliste mõtetega. Enn Võrk on kirjutanud ka igihalja armastatud naiskoorilaulu Ärge unustage laulu /Karl Eduard Sööt/, mida oleme kooriga palju laulnud eri aegadel ja eri kohtades, laulupidudeni välja.

Bussiaknast ilusad vaated Lissabonile hommikupäikeses, möödasõit tuttavlikust kohast akveduktist.

Erki: Sõidame 80 km Lissabonist põhja poole mägilinna Obidosesse, mis on ajalooliselt hästi säilinud, 19. saj sõjad ei puudutanud teda, aastatuhandete loodu on säilinud hästi. Lissaboni eeslinnas on mäekülg täis ehitatud kõrghooneid, 10 aasta jooksul asus nendesse elama miljon inimest. Ehitati nagu meie Lasnamäed; ehitus kestab. Valimisreklaami suurte piltidega on täis pikad postid, näod jäävad juba meelde; siin on ühel plakatil mitu nägu peal. Maal kasvatatakse nisu, maisi, on puuviljaistandusi. Kalurikülakesed mere ääres. Suvisel ajal Tatra ahelik vaba aja veetmise koht. Kaljune ja tuuline ookeanirannik jääb 10 – 20 km kaugusele. On vanu tuuleveskeid. Tuulegeneraatorid kasutavad ookeanituuli – 5 % tuleb tuuleenergiast.

Bussis jutt eilsest fadost, mida lauldakse linnades, põhiliselt Lissabonis. Igal piirkonnal oma rahvalaulud. Fado viis põlvneb Brasiiliast, 18. saj lõpul jõudis Portugali. Saatuse jõud, kired, õnnetu armastus. Eile õhtul oli üks laul Amalia Rodriguese mälestuseks.

Jäljed on säilinud fado ja härjavõitluse vahel.

Mõnedes peredes antakse fadot edasi põlvkondade viisi. Kõrgklassi perede lapsed ja vanemad laulavad fadot pereringis. Coimbrast pärit fadol on omanäolisem kergem stiil. Tänapäeval on populaarne fadista , Mosambiigis sündinud ja Lissabonis kasvanud Mariza, sünd 1976, kes andis kontserdi Tallinnas.

Erki: Portugallased – 99,7 % riigi elanikkonnast. Põlvnevad keltidest, romaniseerusid.

16. – 17. saj-l ka orjaks toodud. Kõrge sündivuse pärast rändasid välja Brasiiliasse, tänapäeval ka Euroopasse. Hispaanlasi piirialadel, ka brasiillasi. Tihedus 116 in/km2,

lääneosas suurim tihedus. Portugali keel - 12. saj lõpust dokumendid, mis kuulusid ühele perekonnale, leiti, et on vanimad. 15. saj-st kaasaegne portugali keel. Üle 200 miljoni portugali keelt kõnelejaid, sh Brasiilias 190 miljonit. Ka endistes kolooniates (Guinea – Bissaus, Mosambiigis, Angoolas, Ida-Timoris) 1, 5 miljonit.

On kastiilikeelt kõnelejaid, pooled kasutavad emakeelena, ametlik staatus, et välja ei sureks. Sarnane portugali ja hispaania keelele. Saavad aru hispaania ja portugali keelest, viimases on susisevaid häälikuid.

Portugallased on külalislahked, vaiksed, sõbralikud, viisakad, abivalmid, elurõõmsad.

Lõuna kella 13-st, õhtusöök 20-st. Söövad saiakesi. Maal on traditsioon: vanad naised mustas riietuses. Poed säilitanud vanad fassaadid. Vanu pereettevõtteid pole välja suretatud. Noortel erinevad pidustused, rongkäigud, käiakse turgudel, laatadel, soojal ajal läheb rahvas mere äärde, ehkki vesi suhteliselt külm. Populaarsed härjavõitlus ja jalgpall. Loterii populaarne nagu Hispaanias, pileteid võimalik tänavalt osta. Liiklus paranes Euroopa Liitu astumisega. Eestis 2 x suurem liiklusõnnetuste arv kui Portugalis. Autojuhid viisakad; kiiruskaamerad teedel, väiksemad kiirused. 10 aastat tagasi oli alkoholivastane kampaania. Vanad traditsioonid populaarsed. Nimekaardil nimi 2 – 3 rida pikk, ka esivanemate nimed. Eelisjärjekorras olid mehed, kes haridust said, maal koole polnud, vanad naised kirjaoskamatud.

Vanim ülikool Coimbras ( kuue kuninga sünnikoht). Kuningas Dinis (1279 – 1325) rajas ülikooli Lissaboni, mis on üks maailma vanemaid, 1537 toodi ülikool Coimbrasse üle ning selle hooneks sai kuningas Afonso endine palee. Ülikoolis õpetati peamiselt teoloogiat, arsti- ja õigusteadust ning filoloogiat – filosoofiat.

Tänapäeval ülikoole üle Portugali. Pensionipõlves portugallane ilma lasteta. Saudade on tunne, nostalgia. Rohkem kui 3 miljonit portugallast tööl välismaal, vanana pöörduvad koju tagasi. Lapsed tavaliselt jäävad koju. Emigrandid tunnevad tavaliselt huvi oma kodu vastu – nende saadetud raha päris suur. Tänapäeval ei jäta kegelt oma kodu. Au peetakse ülimalt tähtsaks – au haavamine mõjub rängalt.

Väljas ilus maastik, palju okaspuid, teeäärsed haritud põllulapid. Tutvuste kaudu tööle. Onupojapoliitika (ehitusload jms). Portugallane ei pea elu eesmärgiks tööd.

Geograafiliselt Portugal ei ole Vahemere - riik. Portugali vürtsikaubandus Indiaga üle Lõuna-Aafrika, tihedad sidemed Aafrikaga. Maarahvas vaene. 18. saj lõpul ei tootnud

piisavalt toitu oma rahvale. Portugal on mõju avaldanud Voltaire `ile, Rousseau `le, Goethele.

Kell 9.57 jõuame mägilinna Obidosesse, kus mäetipul näha kindlusetorni. Obidum –

ladina keeles kindlustatud asula. Kõrge keskaegne linnamüür (14. saj) ümbritseb Obidost, mis oli kunagi sadam ning rannikukindlus enne, kui abajas kinni kasvas ning vaikne Obidose laguun merest ära lõigati – rannik on nüüdseks peaaegu 10 km kaugusel. Kui kuningas Dinis abiellus 1282. aastal Aragoni Isabeliga, oli Obidos üks pulmakinkidest pruudile. Ta laskis Obidose linnuse ümber ehitada. Kõik järgmised valitsejad tõid siia oma kaasa. Obidosest sai pruutide linn.

Riina edastab peadirigendi Andrese sõnumi: tervitan tänasel pidulikul päeval. Meil 8 kraadi, sajab vihma, aga lipud lehvivad. Olge tublid ja tulge ruttu koju.


Meil paistab päike, palju rohelust ja lilli. Väljume bussist Obidose ekskursioonile, teatatakse, et ärasõit kell 11.

Linnas 3 väravat: kaubatee läände, üks ookeanile pääsemiseks ja kolmas – lõunavärav kohalikele elanikele linna pääsemiseks – Porta de Vila, mille interjöör on kaunistatud 18. saj keraamiliste plaatidega.



Obidosele on iseloomulikud valgekslubjatud majad, mida kaunistavad lilled, jätab väga kauni ja puhta linna mulje. Manueli-stiilis ehitatud häbiposti ehib kuningas

Joao II naise Dona Leonori sümbol kalavõrk. Ta valis selle oma sümboliks kalameeste austuseks, kes püüdsid päästa tema poega uppumast, tegelikult see ei õnnestunud. Häbiposti vastas asub Santa Maria kirik, kus Afonso V laulatati

1441. aastal Isabeliga. Kuningas oli kümne ja tema naine kaheksa-aastane.



Afonso Henriques vallutas mauridelt 1148. aastal linna ja laskis linnuse ümber ehitada. Obidosele saab linnamüüri pidi kõndides ringi peale teha. Üle müüri vaade põllulappidele. Müüripealne ilma käsipuudeta. Kõrgel künkal asuv kaitsemüüriga ümbritsetud valgete majadega linnakeses on tuul, all oli kuum päike.

Obidose kindlus oli Rooma ajal 16. saj-l kuninga palee, kus elasid kuningannad,

20. saj-l maha jäetud.


Tänapäeval linnuses poussada (maahotell) ajaloolised luksushotellid.

Santa Maria kirik oli kuninglik kirik, mille seinad on kahhelkividest, suured altari külgmaalid, nagu Veneetsia laemaal, saatjaks selles kirikus vana muusika Alleluuja.

Obidoses juulikuus keskaja festival: kontserdid, turniirid. Obidose ääres vana viadukt.

Bussis Erki: 40-50 km sõita ookeani kaldal asuvasse Nazaresse, kus on nii uuem kui vanem linnaosa. Nazarest on pärit meie giid Vitor Marques. Vanem linn asub kõrgel kaljul, ülevalt alla kas treppidest või funikulööriga. Laht ummistus, elanikud tulid alla ja rajasid uue linnaosa. Kunagisest kalurikülast on saanud tänapäeval suvine kuurort.

Riina loeb taas koduse sõnumi: Tervitan teid kõiki tähtsal päeval, nautige kõike, mida pakutakse, eriti fännake ilma. Liivi

Erki jätkab: Portugallaste iseloomus tagasihoidlikum ja nukram loomus vörreldes hispaanlastega. Portugal vabanes suhteliselt hiljuti, elustandard ja kultuur paranes Euroopa Liiduga.



Henriques Meresõitja (1394 – 1460), kuningas Joao I poeg, Algarve valitseja, pani aluse Portugali ülemvõimule merel, ta rahastas reise Aafrika rannikul, ise merd ei sõitnud. Kuulus Vasco da Gama oli aadlik, jõudis 1498 Indiasse Kalikutti.

Viinamarja- ja puuviljaistandustes vanad rahvatraditsioonid säilinud.

Naised kandsid veekanne allikast külasse, põlluharimine käsitsi – tänapäeval need pildid haruldused.

Kirdes kõige vaesem piirkond, Assoori saartel vanu traditsioone säilinud.

Ookeani kaldal vanu tuulikuid (kunagi oli 2000 tuulikut, enamus lagunenud). Kivist sambad linna peaväljakul häbipostiks, säilinud, kuid ei kasutata enam häbipostiks.

Igal piirkonnal oma rahvalaulud ja –tantsud, mida esitatakse erinevatel festivalidel ja laatadel (torupill; tulevärk; kirikusse altarile kantakse küünal jne). Kõige tähtsamad on kaitsepühakute päevad. Erinevad pühakud on erineva populaarsusega: kes kaitsevad loomi – karjakasvatajatel. Pärast söömine, tants, ilutulestik … Festivalide katteks annetused. Laatadel kohalik käsitöö, mis on mitmekesine. On inimesi, kes oskavad käsitööd teha, see pole välja surnud; põhiliselt käsitöö turistidele: tekstiil, keraamika, pitsist vööd, majapidamistarbed … Kus on võrgud, on ka pits – kalamotiivid, laudlinad, linikud, tikandid, näiteks Madeira tikand filigraantehnikas. Voodikatted. Kuld – ja hõbeehted, kõrvarõngad; kõrkja- ja pajupunutised, dekoratiiv – ja tarbekorvid. Vanasti valmistati kandesadulaid. Mägedes käsikangaspuud, puust rakmed, maalilised kaarikud. Korgitammest tarbeesemed, võtmerõngad, postkaardid, naiste käekotid.

Katoliiklased, kuid usuelust võtab osa vähe noori. Lihavõtted, jõulud, pulmad kirikus.

Kiriku tähtsus suur seoses traditsioonidega. Vabamüürlus kiriku vastu, avalikult kuulutavad, et tähtsamad ametnikest vabamüürlusega seotud. Ühtekuuluvustunne noorte hulgas – saudade (igatsus).

Alkoholi tegemine keelatud. Asjaajamine aeglane: pangaarve avamine, bürokraatia suur. Legendi järgi tuleb Nazare` nimi Neitsi Maarja kuju järgi, mille tõi 4. saj-l linna

Nazarethi – nimeline munk. Linna kohal rannajärsakul asub 110 m kõrgusel Sitio, kuhu pääseb köisraudteega. Järsaku serval seisab imepisike Ermida da Memoria. Legendi järgi on see koht, kus 1182. aastal päästis Neitsi Maarja kirikuvürsti ja tema hobuse järgnemast hirvele, kes astus üle järsaku serva mereuttu.

20. saj lõpuni oli oluline kalapüük, 1960ndatest käib palju turiste. Sitio – 90 m kõrgune kalju Nazarelle põhjakaldal pakub suurepärast vaadet täisehitatud linnale. Sitios Nossa Senbora da Nazare barokkstiilis kirik, mille interjööris on sinised keraamilised plaadid 18. saj-st ja tundmatu autori maal päästmisest, samuti Nazare jumalaema püha kuju. Vitraažid, suur orel. Kirik kahe torni ja kahe suure kellaga.

Kiriku avaral esisel müüvad rahvuslike kirjute põlledega tantsisklevad ja puusi keerutavad portugallannad igasuguseid kuivatatud frukte ja maiustusi.

Portugali keeles on praia rand, Praia oli ka varem praeguse Nazare nime asemel.

Ilm on suurepärane, päikeseline ja soe, helesinine taevas annab ka ookeanile sinakat värvi. Väike sõit funikulööriga alla rannaäärsele (0.90 EURi), kus käib vilgas suveniiridega kauplemine ja sardiinide grillimisest on siin nii suitsulõhna kui -vinet.

Tellime suitsusardiinid (4 EURi), mis ei olnud paaril meie lauast päris läbi küpsenud ning meile toodi uued küpsed kalad. Sardiinid on rookimata, väikesed, kuid tähtis on see, et oleme Portugalis sardiine söönud, kala maitse suhu saanud ning näinud nende grillimist, hinganud suitsulõhna, saanud osa lõunamaisest melust, mis turismihooajal siin valitseb. Ookeanilained on siit rannast vaadatuna võimsamad, kui nad paistsid ülevalt. Otsime teokarpe ja kivikesi; kollane liiv, kuid mitte nii peenike, kui oli Tuneesia rannas. Ookeanilaine tungib müristades ja merelõhnaga peale, toob valget vahtu ja jahedust, vesi on rohekassinine. Avarus, erineval kaugusel muutub vee värvitoon. Buss sõitis meile rannaäärsesse kohtumispaika järele.

Erki: 60 km kaugusel asub palverändurite püha paik Fatima, hiiglaslike mõõtmetega pühamu, mida palverändurid külastavad 12. ja 13. mail ja oktoobril, et mälestada Neitsi Maarja ilmumist kolmele karjuslapsele, kes 13. mail 1917 nägid hiilgavat kuju, kes tegi neile ülesandeks naasta täpselt kuue kuu pärast. 13. oktoobril saabusid koos lastega puu juurde ka 70000 palverändurit.

Järgmine peatus on Batalhas, kus asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv Santa Maria da Vitoria dominiiklaste klooster,mida peetakse Portugali gooti-arhitektuuri tähtteoseks, mis on kuulus oma manueli-stiilis elementide poolest. Paekivist klooster on püstitatud Joao I võidu tähistamiseks kastiillaste üle 1385. aastal, mis tähendas 200 aastat vabanemist Hispaaniast. Kloostri ehitamist alustati 1388 ning lõpetati 1402 (14 aastat). Hiljem täiustati panteoni, kabelite ja manueli-stiilis kaunistustega. Kuninglikku sammaskäiku ääristavad võlvkaared on ehitud manueli-stiilis ornamentidega. Kapiitlisaali on maetud kaks Esimeses maailmasõjas hukkunud tundmatut sõdurit, nende matmispaiga kõrval seisavad kaks valvesõdurit. Vitraažaknad. Kabelis on Joao I sarkofaagil kiri: igaveseks sellesse kabelisse on maetud ka tema poeg Henriques Meresõitja.

Lähenemine Fatimale. Haralised puud, majadel sepistatud rõdud; mäkketõus, mäel tuulegeneraatorid.

Riina võrdleb: vasakul Ahvenamaa, paremal Tuneesia. Ja jätkab: pool sõitu möödas,

kellel rahaprobleemid, lahendab Maie.

Taas naljaviskamine põhiteemal “Sinu Edgar”.

Punased moonid tee ääres. Vastas kaljusein.

Püha paik Fatima, palverännakute sihtpunkt hiigelsuure väljakuga, on meie ees.

Siin nägid 3 last – Lucia Santos ning Jancita ja Francisco Marto – ilmutust kolme ettekuulutuse näol: kahe ettekuulutuse saanud lapse saatus oli kurb: haigus võttis ühe kümne, teise üheteistaastaselt.

Üle väljaku viib pikk kiviplaatidest laotud paari meetri laiune tee 65- meetrise torniga, mille tipus on suur rist, Fatima basiilikani, mida ümbritsevad pühakukujud ja mille ehitamine algas 1928. aastal, st veidi üle 10 aasta pärast seda, kui lapsed seal ilmutust nägid. Mõned patukahetsejad liiguvad põlvili mööda pikka kiviteed Fatima pühakojani. Riigivõim kuulutas Fatima pühaks paigaks, mis pühitseti 1953. aastal.

Pühaku ümber kasvas Fatima linn, kus elavad palverändurid ning on Hotel de Fatima.

Palverändurid Euroopast tulevad siia jalgsi.

Kirikus toimus missa, mistõttu saime üles minna vaid kõrgest kivitrepist ning tunnetada ukse taga, mida tähendab Fatima palveränduritele. Pastor laulab, kirik vastab. Päevas missa 7 korda: kell 7.30; 9.00; 11.00; 12.30; 15.00; 16.30; 18.30

Treppidelt avaneb vaade kaugusse väljakule, mis on 2 korda suurem kui Rooma Püha Peetruse väljak, kus me oleme kooriga olnud. Kuulsime kellamängu.

Fatima saladuse”, mida kuulis Lucia, esimene osa oli nägemus põrgust, teine oli Esimesest maailmasõjast hullem sõda ja kolmas – nägemus paavsti reetlikust tapmisest. Viimase paljastas paavst Johannes Paulus II aastatuhande vahetusel.

2000. aastal kuulutas paavst Jacinta ja Francisco pühakuks ning nad on maetud basiilikasse. Nunnaks hakanud Lucia suri 2005. aastal. Vitraažaknal on kujutatud stseene nägemustest. Kabelis sees on Neitsi Maarja kroonis see kuul, millega püüti 1981. aastal paavst Johannes Paulus II tappa. Öistel missadel süüdatakse väljakul tuhandeid küünlaid. Mauri tüdrukut kutsuti Fatimaks enne, kui ta armus kristlasest rüütlisse ja usku vahetas – sellest Fatima nimi.

Kell 15.25 lahkusime Fatimast. Mööda kiirteed sõita 90 km Coimbra linna, kus on ka tänane öömaja nagu ikka ***-tärnilises hotellis kahestes tubades. Hotellis Dona Ines oleme kell 16.40, kell 17.10 algamas ekskursioon vanalinnas, sõidame bussiga mäele ülikooli juurde.



Coimbra võeti mauridelt 878. aastal, sajand hiljem läks nende kätte tagasi, kuni

1064. aastal Kastiilia Fernando Suur linna vabastas. Portugali esimene kuningas Afonso Henriques otsustas 1139. aastal viia riigi pealinna lõunast Guimaraesist Coimbrasse (117 aastat oli pealinn), 1256. aastal viidi pealinn Lissaboni.

Läbi linna voolab Mondego jõgi, Alcacova mäe tipus asub üks maailma vanemaid ülikoole, mäe tipus asus ka piiskopi palee. Kuningas Dinis rajas 1290 Lissaboni ülikooli, 1537. aastal toodi ülikool Coimbrasse kuningas Afonso endisesse paleesse.

Coimbra on kuue kuninga sünnikoht ja Portugali vanima ülikooli linn, on ka teisi kõrgkoole, näiteks Polütehniline Instituut. Coimbra ülikoolis studeerib 23 000 tudengit, kokku linnas 35 000 üliõpilast. Linn ärkab ellu uue õppeaasta algul (sept-okt), juuni lõpul-juuli algul lõpeb õppetöö.

Linnas kitsad tänavad, vanad 3 – 4 korruselised kivimajad sepistatud rõdudega. Palmid, lõunamaised pargipuud, lõhnavad pärnaõied kosutavad meie ringkäiku vanalinna kividel.

Ülikooli peahoone (rektoraat) asub vanas kuningapalees, kust avaneb ilus vaade linnale. Ülikoolil on mitu hoonete kompleksi: humanitaaria, meditsiin, suur raamatukogu … Kuni Pombali reformideni õpetati teoloogiat ning arsti- ja õigusteadust, samuti filoloogiat – grammatikat ja filosoofiat. Pombal tõi sisse loodusteadused. Ülikooli rasket raudväravat ääristavad algseid teaduskondi esindavad figuurid. Laemaalinguga eksamiruumis asuvad endiste rektorite portreed (38 rektorit), rektori riietus: pikk maani kuub, peal tuunika, peleriin. Pidulike ürituste saalis ripuvad Portugali kuningate portreed, saali ääristavad Don`ide pingid. Sammastega vahekäik lisati 18. sajandil. Kaksiktrepi kohal asuvat Portugali vappi kroonib Tarkuse kuju ning kahel pool Jose I kuju, kelle valitsemisajal (1750-1777) uuendas Pombal ülikooli, seisavad Õiglus ja Meelekindlus.

Ülikooli sümbolit kellatorni võib linnas kõikjal näha. Selle kolmest kellast kuulsaim kits, on tudengeid loengutele kutsunud alates ajast, mil torn 1733. aastal valmis.



Migueli kabeli portaal on manueli-stiilis. Kabeli ehitamist alustati 1517, interjöör on suuremas osas 17. – 18. sajandist: azulejod, ornamentidega kaunistatud lagi, kaunis altar ja orel barokses hiilguses, millel inglid pasunat puhuvad. Kabelis tähtsamad jumalateenistused, tudengid saavad palvetada.

Muuseumi neljas saalis on peale religioossete teoste pandud välja kirikurõivad, armulauakarikad ja varajased lauluraamatud. Aukartustäratava ülikooli ruumidesse pääses 6 EURi eest. Eraldi sissepääs iga 20 min järel on 18. saj alguses (1717-1728) ehitatud baroksesse raamatukokku – biblioteca Joanina, mis on oma nime saanud Joao V järgi; tema vapp on ukse kohal. Kullatud ja eksootilise puidu poolest rikkaid saale ääristavad riiulid 200 000 raamatuga. Raamatukokku pääseb uurimuse eesmärgil. Teosed on pärit 16. – 18. sajandist, nende säilitustingimustele on suurt rõhku pööratud, et oleks vastav keskkond. Kõrged laed, müürid 2 m 11 cm paksud, temperatuuri säilitatakse püsivalt 18 – 20 kraadi, niiskus 60 % ümber. Uksed on viigipuust, seinad kaetud puitpaneelidega, mis hoiavad niiskuse eest. Putukate ja raamatukoide vastu süsteem: öösel lendavad nahkhiired, kes hävitavad putukaid. Vaherepliik: nahkhiired Virvel Hiiumaal toas!

Raamatukokku sissepääs iga 20 min tagant. Pildistada ja raamatuid lugeda ei tohi, eksponeeritud vaid mõned avatud ajaloolised suured teosed. Kuninglikus raamatukogus on maast kõrge laeni raamatud – hinnalised köited; saalides hiigelsuured tumedad tammelauad, ühel 1795 Londonis trükitud avatud suurteos gooti arhitektuurist, teine raamat aastast 1563; seinal kuninga pilt; laemaalingud …

Tekib aukartus raamatu ees, kuninglikkuse ees …


Ülikoolis pidulikud tseremooniad samas järjekorras nagu vanasti: ülikooli avamise tseremoonia, rektori pühitsemine, professorite vastuvõtt, teaduskraadide omistamine, õppeaasta lõpetamine … Tudengitel talaaridel värvilised lindid, mis näitavad, millises teaduskonnas õpitakse: õigusteaduskond – punased, arstid – kollased, filoloogid – tumesinised lindid. Akadeemilise aasta lõppedes lintide põletamise tseremoonia.

Ülikoolis eksamineerimismaja.

Piltidel hilisemad rektorid, punane vöö üle rinna; ovaalsed suured pildid.

Relvade ruum paeguseni kasutusel, relvi kannavad ülikooli valvurid auvalves.

Väike romaani stiilis katedraal tegutseb aastast 1141, arhitektideks 2 prantslast, ümberehitusi pole tehtud. Taimornamentika. Kirik suurte sammastega, altari ees mosaiik.

Kell 18.30 Santa Cruzi kloostrihoone – esimene kuninglik klooster. 1131. aastal püha Augustinuse kanoonikute (ametlikult kiriku pühakuks tunnistatute) rajatud Santa Cruzi kirikus ja kloostris on rikkalikult näiteid Coimbra 16. saj alguse skulptuurikoolkonnast. Vaikuse sammaskäik Santa Cruzi kloostris. Klooster suleti.



Santa Cruzi maeti 1520. aastal ümber Portugali kahe esimese kuninga Afonso Henriquesi ja Sancho I säilmed, nikerdustega sarkofaagid.

Vasakul raekoda ja tähtsamad linnavalitsuse asutused. Poed avatud kella 19ni.

Kell 19.20 lõppes ekskursioon, asume tagasi hotelli poole. Lõpetan neljanda päeva sündmuste üleskirjutamise – õhtu oli kätte jõudnud, jalatallad väsinud ja kõik mõtted läksid iseenesest õhtuse puhkuse peale siruli hotellitoas.


Viies päev - R 5. juuni 2009 – Eesti lipu 125. sünnipäeva tähistamine Otepääl

Bucaco metsapark; Bom Jesus do Monte kirik; Braga – ajalooline peapiiskopi asupaik ja usupealinn, praegu kiriklik keskus;

legend Barcelose kukest – Portugali suveniir - talismanist;

saabumine õhtuks Portosse
Ilus päikeseline hommik. Tavapärane hommikusöök hotellis kella 7.30st, kell 8.45 väljasõit koos asjadega.

Minu päeva esimesed mõtted viivad koju, kus täna mu teine lapselaps Mattias saab aastaseks. Vanaema õnnesoov läheb kaugele sõnumiga, millele ka kiiresti vastuse sain. Minu kunagisel ajalooõpetajal Reaalkoolis Helgi Eerma-Teenurmel aga tema sünnilinnas Tõrvas, kuhu ta on pensionipõlves elama asunud, samuti sünnipäev, “80”,

st. juubel, 5. juunil.

Eesti lipu 125. sünnipäeva kotsert Otepää linnamäe orus samuti 5. juunil 2009, kus kõnega esines president Toomas Hendrik Ilves; toimus sinimustvalgete kandelippude kinkimine Üldlaulu – ja tantsupeost osalevatele kollektiividele.

Tugev vihmasadu oli olnud Eestimaal sel pidupäeval, soojakraade vaid 7.

TTÜ VNK esindajatena käisid Otepääl Krista Kääparin (I alt) ja Viive Mäe (II alt).

Krista kirjutas resümee toimunust:

Sõit Hansabussiga Otepääle läbi tugeva vihma kell 9.45 – 13.30;

Rahvariided selga ja lippu kätte saama Raekoja platsile; kell 14 lipusaba, 14.30 lipp käes; lippudega rongkäigu proov 14.30 – 15, rahesadu; kell 15 – 15.30 hapukapsasupp vihmasajus; 15.45 – 16.30 kirikus jumalateenistuse ootel; 16.30 – 17.40 eriti pidulik jumalateenistus; kell 18 rivis ootel, hümni laulmine; kell 18.45 laskumine linnamäe orgu; kell 19 – 19.50 kontsert; 20.30 – 23.40 kojusõit. Suur tänu Kristale kirjutise ja kõigi kirjalike materjalide eest!



Tänujumalateenistusel Eesti lipp 125 EELK Otepää Maarja kirikus teenisid: peapiiskop Andres Põder, praost Vallo Ehasalu, auprelaat (prelaat – kõrgem vaimulik) Vello Salo, peakaplan (kaplan – katoliku abipreester) emeeritus Tõnis Nõmmik, õpetajad Mart Jaanson, Heino Nurk, Peeter Kaldur, Gustav Kutsar, Gustav Piir ning diakonid (alamvaimulikud) Ralf Alasoo ja Enno Tanilas. Osalejad: Politseiorkestri vaskpillikvintett, Nõo kiriku meesansambel ( juh. Margus Liiv), orelil Piret Stepanov. Auvalve: Eesti Üliõpilaste Selts. Muusikalised etteasted: protsessioon (pidulik rongkäik) Trumpet Voluntary, Jeremiah Clarke, Politseiorkestri vaskpillikvintett; aaria orkestrisüidist Veemuusika, Georg Friedrich Händel, Politseiorkestri vaskpillikvintett; Kostke, laulud, eesti keeles, Johannes Kappel; Ilus maa, Aleksander Läte; Kiida nüüd Issandat, luterlik koraal XVII saj – laulud esitas Nõo kiriku meesansambel, juh. Margus Liiv. Koguduse lõpulaul: Hoia, Jumal, Eestit.

Protsessioon: Trumpet tune, Henry Purcell, Politseiorkestri vaskpillikvintett.

Kava peal kontserdil esinejate loetelu: ERSO, Emajõe Laulikud, EÜSi meeskoor, kammerkoor A. LeCoq, kammerkoor Camerata Universitatis, Otepää Gümnaasiumi laste- ja hobikoor, segakoor Hilaro, Tarmeko kammerkoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, tütarlastekoor Maarjalill ja Vanemuise ooperikoor.

Kontserdi alguses Politseiorkestri tervitus, üliõpilaste hoburongkäigu saabumine; kavas esmaettekanded: Avamäng 1884,Tõnis Kaumann, dir. Toomas Vavilov ja Otepää kantaat, Rein Rannap/ Indrek Hirv, dir. Toomas Vavilov.

Kavast veel mõned näited: Mart Saar/ Gustav Suits Tõsta lipp, dir. Toomas Vavilov; Eduard Tubin/ Kalju Lepik Nägemus, Oliver Kuusik (tenor), Mihkel Poll (klaver);

Mart Siimer/ Artur Alliksaare järgi Homme, dir. Laine Jänes; Kadri Hunt Üksteist peab hoidma, dir. Toomas Vavilov; Gustav Ernesaks/ Ernst Enno Koduigatsus, dir. Vilve Maide; Alo Ritsing/ Lydia Koidula Teretus, dir. Alo Ritsing; Aleksander Läte/ Ado Reinvald Kuldrannake, dir. Ants Soots; Peep Sarapik/ Juhan Liiv Ta lendab mesipuu poole, dir. Toomas Vavilov; Urmas Lattikas/ Leelo Tungal Väike maa, dir. Aarne Saluveer; Aleksander Kunileid (Saebelmann) / Lydia Koidula Sind surmani, dir. Ants Soots; kava lõpus Enn Võrk Eesti lipp, dir. Toomas Vavilov.

Isamaaline ja hingeliigutav kava!

Lõpus on märgitud: Väikeste Lõõtspillide Ühing (I), Lea Liitmaa ja ans. Blacky; Väikeste Lõõtspillide Ühing (II) – ilmselt tujutegijatena lahkujatele.

Siinkohal kirjutatud resümee Eesti lipu 125. sünnipäeva tähistamisest Otepääl

5. juunil 2009 Krista Kääparini materjalide põhjal teadmiseks koorile, sest sellele rohkem mõelda kasvõi hilinemisega reisipäeviku lugemisel on aegumatult tähtis.
Jätkab Erki tänast päeva: Sõidame 30 km põhja poole Bucacosse, mis on osaliselt metsamaa, osaliselt metsapark, mis kuulus mungaordule. Juba 6. saj-l oli seal munkade varjupaik. 1628. aastal ehitasid karmeliidid sinna metsade vahele maja, hoidmaks end maailmast eemal (paavst oli 1622. aastal naised põlualusteks kuulutanud).

Üksildases metsas rajasid mungad jalgrajad jalutuskäikudeks ja ehitasid kabelid ning istutasid puid. Puistu, mille rajamist olid alustanud juba portugallastest maadeavastajad, võeti 1632. aastal paavsti kaitse alla ning 105 hektaril on 400 kohalikku ja 300 eksootilist liiki. 1834. aastal klooster suleti (kaotati religioossed ordud), mets läks kuninga valdusse. Metsades on peale varjuliste jalgradade praeguseni alles eremiitide koopad ja Palace Hotel Bussaco. Kuningas Carlos laskis ehitada 1888. aastal liialdustesse kalduva jahipalee, ise niikaua ei elanud, et seda näha

(valmis 1907); praegu luksushotell, mis on valminud uusmanuel-stiilis silmapaistvate autorite loodud seinamaalide ja keraamiliste plaatidega. Eeskoja azulejodel on kujutatud lahingustseene.

Portas de Coimbra on paavsti bullad, mis kaitsevad puid ja keelavad sissepääsu naistele. Alla väiksesse järve kulgev sõnajalaorg on ääristatud kogu maailmast pärit lopsakate eksemplaridega. Tegime järvele ringi peale. Metsa kuuest allikast suurimast alguse saav võimas kosk laskub alla magnooliatega palistatud lammjärve. Metsa kõrgeimast punktist avaneb suurepärane vaade kuni mereni. Kabel, milles on elusuuruses kujud, märgistab Ristipeatusi. Kujud laskis sinna 1693. aastal paigaldada Coimbra piiskop. Bucaco lahingu monument märgistab Wellingtoni võitu Bucaco seljandikul septembris 1810. aastal. Kõrge eukalüpt (1876), agaavid looduses, õitsev

hibisk (Hibiscus) (heitlehiste või igihaljaste lehtpõõsaste ja – puude ning rohttaimede

perekond kassinaeriliste sugukonnast; umbes 300 liiki peamiselt troopikas ja lähistroopikas. Ilutaimena on eriti hinnatud rooshibisk , mida põhjamaadel kasvatatakse toalillena, meil tuntud ka hiina roosi, toakase või hiina kasena; temast on aretatud üle 1000 sordi), palmid, rododendronid, sekvoiad (2 hiiglasliku okaspuu liiki sooküpressiliste sugukonnast; perekondade ainsad liigid. Kasvavad Põhja-Ameerika lääneosas. Hiidsekvoia ehk mammutipuu lühikesed okkad on soomusjas-naaskeljad, käbid munajad ja tugevasti puitunud, seeme kahe tiivaga. Hiidsekvoia on maailma suurimaid ja pikaealisimaid puid: kõrgus kuni 100 m, tüve läbimõõt kuni 10 m, iga kuni 3000 aastat. Looduses on säilinud veel vaid umbes 500 puud (LK); väärtuslikku puitu nüüdisajal ei kasutata. Ranniksekvoia okkad on kahesugused: lineaalsed ja soomusjad. See on maailma kõrgeim puu (kuni 117 m). Sirge sammasjas tüve läbimõõt on kuni 9 m, iga kuni 2000 aastat. Paljuneb ka juurevõsust. Kerge pehme punakaspruun puit on mädanemis- ja kahjurikindel, seda kasutatakse vesiehitiste rajamiseks, hoonete siseviimistluses, mööblitööstuses jm Sekvoiad on väga dekoratiivsed, neid kasvatatakse rohkesti ilupuuna. Eestis külmuvad. Sekvoia on nimetatud tšerokii-indiaanlaste kirja looja Sequoia /u. 1770 – 1843/ järgi. EE 8, 1995), maasikapuu jt Siin oleks vaja botaanilisi teadmisi. Võib-olla oleks võimalik tulevikus kaasa kutsuda fännina mõni botaanik koori lõunamaareisile?!

Imetleda – vaadelda sellises metsapargi liigirikkuses on tõesti igal sammul, ja seda suurel maa-alal. Valged ja mustad luigedki siin kohata.

Oleme jõudnud kõrgmetsa, kus pinnas kivine ja niiske. Linnupuurid puude otsas. Müristas. On äikese-eelne soojus.

Saar tohutusuure tüvega, peale kinnitatud plaat Flores.

Kell 10.30 oleme metsast väljas ja taas bussis. Vedas, et ringkäigu ajal vihma kätte ei jäänud. Erki: Sõita 170 km põhja poole.

Riina loeb bussis sõnumit: Head reisi jätku. Kadestame teie sooja ja päikest. Meil sajab ja on 7 kraadi. Sõidame Otepää poole. Viive Mäe ja Krista Kääparin.

Saadetud eilselt lipupäevalt, kommenteeris Riina. Tegelikult oli see Otepääle sõit just sel 5. juunil, mitte eilsel lipupäeval. Otepää - sündmusest ei olnud kahjuks koor varem täpselt informeeritud, mistõttu Riina kommentaaris selline segadus päevadega. (Eespool oli mul kirjutatud lugemiseks tagantjärele resümee Eesti lipp 125 sünnipäeva suurejoonelisest tähistamisest Otepääl 5. juunil 2009, seda küll vihmasajus).

Sõitsime meiegi suure musta pilve alla. Mäerinnakul eukalüptide salu. Vihmasadu, lausa paduvihm; hea, et saame seda vaadata läbi bussiakna vihmavarjus. Ümbrus on lausa tumehall. Vaatan kella - 11.15 läheb selgemaks. Ääremärkusena olen kirjutanud:

Loe: Tõnu Õnnepalu Flandria päevik (Varrak, 2007).

Pilve alt saime läbi, juba selge taevas, ei saja, kuid asfalt on märg, tähendab, et ka siit on vihmapilv läbi läinud. Mäletate: Hispaanias on hooti hoovihmahoogusid, mister Higgins (Minu veetlev leedi ja Endel Pärn eredalt meeles). Seesama ka naabritel Portugalis. Erki alustab juttu Porto linnast, kuhu peame õhtuks jõudma. Eeslinnas loomi, kas hobused või eeslid? Linna lähistel ridaelamud Douro jõe kaldal.

Foiniikia kaupmehed saabusid Douro jõe suudmesse kauplema 9. saj-l eKr. Hiljem asutasid roomlased kahele poole Douro jõge Portuse ja Cale asulad, mille nimede liitmisel hiljem saadi Portucale, tähistamaks Minho ja Douro jõgede vahele jäävat ala. See oli Portugali kuningriigi süda.

Portugali suuruselt teine linn Porto oli 2001. aastal Euroopa kultuuripealinn, mille ajalooline keskus kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

1995 valmis kiirtee Portosse. Kuus silda üle Douru jõe, 1887 raudteesild kahetasandilise Ponte de Dom Luis I kaare varjus. Silla ehitamisel oli abiks Gustave Eiffel ning see ühendab linna lõunakaldal asuva Vila Nova de Gaiaga. Metrooliin kasutab Dom Luis I silla ülemist tasandit. Kohe teisel pool jõge on autosild Infante Dom Henrique. Hispaaniast alguse saav 927 km pikkune Douru jõgi suubub Atlandi ookeani. Koos eeslinnadega 1, 7 milj elanikku. Suur jalgpallistaadion, kus

2004. aastal toimusid Euroopa meistrivõistlused. Teed mitmel tasandil. Kõrghooned, ehitavad ka praegu juurde suurmaju. Meie ees pikk autoderivi. Põllumajanduses 2 saaki. Palju metsa tee ääres, siis kaljud, mis tuletab meelde Soomet; kalurikülad.

Tuleb söögipeatus pool tundi; kell 13.10 sõita veel 30 km Bom Jesus do Monte kirikuni. Mägikülad kirikuga, üldse kaljune piirkond; kiviplatood, kaljupraod, väikesed tunnelid. Orgudes viinamarjakasvatus. Tasuline tee. On olnud vihma – teel on veelombid. Majaseinad plaatidest, rõdudel roosid. Metsasel mäenõlval Bragast

4 km lõunas seisab Portugali kõige suurejoonelisem religioosne pühamu. 1722. aastal kavandas Braga peapiiskop Bom Jesuse hiiglasliku barokse trepistiku juurdepääsuna olemasoleva väikese kappaltarini. Bom Jesuse trepistik ja kirik valmisid 1811. aastal. Madalamas osas on järsk Püha tee, millel on kabelid, tähistamaks Kolgata tee 14 etappi, kus on kujutatud stseene kuni Kristuse ristilöömiseni. Keskmises osas asuv dos Cinco Sentidos kujutab purskkaevude ning piibellike mütoloogiliste ja sümboolsete figuuridega viit meelt: nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompimismeelt. See on viie meele trepistik viie purskkaevuga. Erki andis väga põhjaliku seletuse Kristuse viie haava purskaval trepistikul, tulles järk-järgult kõrgetest treppidest allapoole. Eri punktides asuvad purskkaevud sümboliseerivad elu vett ning keha ja vaimu puhastumist.



Jaakobi sugupuud, niidid on ühenduses Jumala ja Inimese vahel - kompimismeel.

Ämblik koob võrku on Päikese sümbol, lisaks pühad mehed Salomon jaJesaja – suust purskab vesi – maitsmismeel. Ahvid – hea maitsmismeel. Õun – aeti paradiisist välja.

Joosep Egiptusest üleval, õpetlane Estros – armuvein ja – leib. Sauli poeg Joonatan –

haistmismeel – vesi ninast välja, hommikune astang, koer sümbol.

Hüatsindi oks; Noa – 2 veejuga kõrvast – kuulmismeel.



Edita lüüraga, Hortus mängib lüürat - universumi laulu sümbol.

Tugev loom on härg. Kristus, Taavet. Nägemismeel –silmadest vesi. Kotkas lendab kõrgel, kõike näeb; kuningas kannab surnud hingi taevasse. Jeremija ja Joosep.

Suur purskkaev all teekonna lõpetuseks.

Kabelid – Jeesuse viimased päevad: ristilöömine, 5 haava, 5 meelt.

Läbi kolme vooruse jõuab kirikusse – kolme vooruse trepistik. Viimane osa kujutab Usu, Lootuse ja Halastuse saavutamist, mida sümboliseerivad purskkaevud ja erinevad allegoorilised kujud. Trepistiku all rist – beež koer lakub vett. Palmid. All

2 kabelit. Sügavik, puud. 215 trepiastet armastuseni. Purskkaev kolme vooruse trepistikul kahe poisiga – lapsed armastuse sümbol. Trepi lõpus on esplanaad, kust avanevad kaunid vaated ning pääseb kiriku juurde. Nii palverändude kui ka turismi sihtpunktina saabub sellesse pühamusse lausa massiliselt külastajaid. Andunud usklikud ronivad kogu tee trepist üles põlvede peal. Üles võib sõita ka köisraudteega ning peatuda mõnes ülalasuvast kolmest hotellist. Braga linna lähedal rist, mis sai palverännakute sihiks. Usklik vaimne teema: usk, lootus, armastus.

Mäel Bom Jesuse kirik kahe torniga tipuks, kuhu teekond lõpeb. Kellamäng; kiriku ees ümaraks pügatud põõsad, valged lillebuketid kirikus kaunistuseks – aina õied.

Kiriku kõrval aiad vennaskonna hooldada – usklikud on koondunud ühtsesse vennaskonda. Pakuvad palverändajaile majutust, toitlustamist ja hooldust ümbruskonnale, võimaldavad turistidele paika külastada – vaadata. Trepid kiriku juurest allapoole. Graniidist ehitatud trepistikul on valgeks lubjatud seinad. Löövad taas kirikukellad.

Asfalt on märg, on veelompe, pärast vihma õhk värske: lõhnavad mesimagusad pärnaõied, kuum päikesepaiste.

12. saj-l sai Braga linnast Portugali peapiiskopi asupaik ja riigi usupealinn, 19. saj-l aga tema mõjuvõim langes, praegusajal taas Portugali kiriklik keskus ja Minho piirkonna suurim linn. Vaikset nädalat tähistatakse teatraalsete ja pühalike protsessioonidega, juunikuus peetakse elavaid Sao Joao pidustusi tantsu, laatade ja tulevärgiga. Bragas on säilinud palju ajaloolisi mälestusmärke, üle 30 kiriku, on väga religioosne linn.

Kell 15.08 oleme pühalt teekonnalt tagasi, sõita umbes 50 km Porto poole. Jõuame Atlandi ookeani äärde. Lehtpuumets; orus puudel pikad sirged tüved, mille võratutid otsivad valgust, on istutatud metsa. Edasi tuleb rohkem segametsa. Taas kaljud, millel tee ääres võrgud, et ei oleks varinguid, mõned väikesed tunnelid. Väikestes keskustes ridaelamuid.

Tee lähedale jääb Barcelos, kus neljapäeviti peetakse üht Portugali kuulsamat turgu linna peaväljakul. Sealt saab osta majapidamistarbeid ja kohalikku toodangut ning käsitööd – keraamikat (mitmesugused kujukesed), pitsi, vaipu ja rõivaid. Siit on pärit ka Portugali rahvussümboliks saanud legendaarne kukk. Barcelos on seotud legendiga Barcelose kukest. Barcelosest Santiago de Compostelasse teele asunud Galicia palverändurit süüdistati maaomanikult hõbeda varastamises ning mõisteti poomise läbi surma. Viimase katsena enda elu päästmiseks palus vang kohtumist kohtunikuga, kes sõi parajasti küpsetatud kukke. Galeeg vandus, et tema süütuse tõestamiseks tõuseb kukk vaagnal püsti ja kireb. Kohtunik lükkas oma eine körvale ega teinud palvest välja. Ent sel ajal, kui vang üles poodi, tõusis kukk püsti ja kires. Kohtunik, mõistes oma eksimust, kiirustas võlla juurde ja nägi, et galeeg oli imekombel pääsenud tänu lõdvale sõlmele. Legendi järgi naasis galeeg aastaid hiljem, et nikerdada Barcelose kukelegendile lugupidamist avaldav rist kuke kujuga, mis asub Vabaõhumuuseumis kuulsaimana teiste kiviristide seas.

Kukekujusid on tehtud juba keskajast. Hiljem, 25 aastat tagasi, hakkasid kuke kujud meeldima ja kukega seonduvaid esemeid müüakse nüüd terves Portugalis turistidele: väikesed kirjud kukekesed uhke punase harjaga ja püstiste suurte sabasulgedega, külgedel ja sabal punased südamekesed, musta või valget värvi kukekesel on veel kaunistuseks täpikesed ja väikesed lillekesed; samasuguste kuke-kaunistustega on müügil T-särgid, linikud, kruusid, põlled, pajalapid jpm

Erki jätkab bussis juttu Portost, kuhu õhtuks jõuame. Portos on palju tõendeid rikkusest, mis voolas linna alates 15. saj-st. Tänu Portugali uutes valdustes tarbekaupadega kaubitsemisele saadi Porto kirikute ehitamiseks Brasiiliast kulda ja eksootilist puitu ning jõukad kaupmehed kulutasid tohutult maalidele ja azulejodele.

On taastatud jalgteed, munakivisillutisega tänavad ja kiviastmed, et luua viis ajaloolist jalgrada jõe ja Jardim do Palacio de Cristali vahele. Portugali suuruselt teises linnas Portos on nii tööstus kui rikkalik kultuuripärand.

Douro jõeoru viinamarjaistandikest pärinevad head lauaveinid ning kõige kuulsam magus vein, mida nimetatakse Porto linna järgi portveiniks. Tammevaatides portvein transporditi traditsiooniliselt lamedapõhjalistel ruudukujulise purjega varustatud lotjadel Portost teisel pool jõge asuvasse Vila Nova de Gaiasse, et seda sealsetes niisketes ja jahedates kaubaladudes hoida. Veini hoitakse seal tänapäevani, kuid transport sinna toimub autodega.

Erki jätkab: Portot peetakse süngeks ja rangeks, elanikud väga töökad.

Jõekaldad värviliste majadega mõjuvad hästi. “Porto” on portugali keeles sadam. Portos ka laevatehas. Mereväe toitmiseks kõik loomad kokku, rupskid Portos. Praegu saab tellida toiduks rupskid Porto päraselt. 6 silda, neist 4 moodsat, kaks19. saj-st. Kiirtramm 2002. aastast, ühendab eeslinnu Porto kesklinnaga. Kaks raudteesilda 1991. aastal läbi linna, “Eiffeli” sild praegu suletud. On räägitud, et veel 2-3 varianti, kuhu uued sillad ehitada. Lai Douro jõgi roheka veega. Poid, mõni paat liivakaldal. Õngemehed – kalaõngitsejad platsis. Muulid. Silmapiiril laevu. Tuulevaikne ilm, päike, soe, kuid veetemperatuur siin eriti kõrgele ei tõuse. Mitmed hooned jäid kehval ajal tühjaks, praegu vanemate majade populaarsus kasvanud; renoveeritakse. Pannakse uut tänavakatet. Anista Promista avenüü – kaunimate avenüü, valmis

1917. aastaks. Teatud kellaajal loojuv päike otse ees. Linnapark – 83 ha, ulatub ookeani kaldalt sisemaa poole. Millenniumi maja sepistatud rõdudega. Modernne tänavakaunistus. Kahe – kolme-korruselised heledad majad, ka ühepereelamuid. Kõrghooned 17-korruselised, ja on kõrgemaidki. Porto tähtsaim kontserdimaja mitme saaliga, hollandi arhitekt (2005). Majade dekoratiivne element Portugalis on nende korstnad, mille silindrilises või prismalises vormis ning geomeetrilistes kujundites, mis moodustavad savi sisse mustreid, on mauride mõju. Korstnad on valgeks lubjatud ning paljudel on osa detaile värviga esile tõstetud, et rõhutada nende ornamente. Eriti rohkesti selliseid korstnaid kohtab Algarves.

Üle terve Portugali teevad majade punasest savist katusekivid linnade ja külade silueti mälestusväärseks. Kõige laialdasemalt kasutatud katusekivi on torujas kivi, mis on üle võetud mauridelt (berberi moslemitelt). Poolsilindrikujulised katusekivid paigutatakse katusele kahes kihis – esimene pannakse suunaga nõgus külg ülespoole ja teine kiht nõgusa küljega allapoole, kattes esimese kihi kivide ühenduskohad.

Porto kesklinna ****hotellis, mille esist kaunistavad sihvakad palmid, lõpeb viies reisipäev. Kiirtramm sõidab hotelli läheduses, meile sobib Markuse peatus. Hotellis väikesevõitu vestibüül, liigub üks lift, teine rikkis. Saame tubade võtmed kätte, olen oma toakaaslasega 11. korrusel; 12. korrusel on restoran ja vaated linnale, mida õhtuses tuledesäras sai imetleda mitme kandi pealt. Olime saabunud Porto linna, mille ajalooline keskus kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Hotellis vanas stiilis mööbel, põrandal kahhelplaadid, ukse taga lilled. Ilus soe õhtu, tegime jalutuskäigu vanalinnas, kus tänavatel värviline kivisillutis, lõpetasime tõusuga treppidest hotelli.

Öösel oli äike, välgusähvatused ja tugev vihmasadu ajasid üles, vaatamata reisiväsimusele. Õhtune soojus öist äikest ette ennustaski.




Kuues päev – L 6. juuni 2009


Ekskursioon Porto vanalinnas: Torre dos Clerigos – torn 75 m on Portugali üks kõrgematest ehitistest; Sao Francisco kirik; börsihoone; jõeäärne Ribeira linnaosa; jõelaevasõit - Douro sillad ja linnavaated. Vila Nova de Gaia – portveinitootmise keskus.
Sandemani veinikeldri külastus. Vinho do Porto.

Kiirtee Portost Lissaboni.
Varahommikul kostab kirikukellade löömist, linnukoori lakkamatut häälitsemist, autode vuramist, kuskilt kostus isegi ehtsat kukelaulu, mis oli äratuskella eest. Ilus vaade hotellitoa aknast, kust me värsket osoonirikast õhku pärast öist äikest tuppa laseme. Hea märk, et ilm selgineb. Seda kõike hommikul kell 7. Hommikusöök on alates 7.30st, seekord ilma puuviljadeta; on nagu tavaliselt sink, juust, kuklid, või, sai, müsli, mahlad ja jogurtid suures valikus, kuum piim kohvile …Kell lööb 8.30, kui tervitab Erki. Reisikotid ja – kohvrid on kaasas, kena tõmmu bussijuht, täna helesinises särgis, pakkis pagasi bussi alla; üldse on bussijuht väga sõbralik ja lahke portugallane, kes tihti ulatab käe daamidele bussist väljumisel – oleme harjunud sellise viisakusega iga päev. Kell 9 sõidame bussiga vanalinna, et jätkata jalgsi linnaekskursiooni. Erki lühidalt päevast: külastame börsihoonet, Douro kaldapealsel vaba aeg; seejärel veinikelder. Peale lõunat kella 15-15.30 paiku 300 km sõitu Portost Lissaboni umbes kolm tundi. Vanalinnas kitsad tänavad, vanad kivimajad on kahhelplaatidega kaetud – azulejod, see sõna kõlab kõrvus imehästi. Kirikusein kaetud heas toonis siniste azulejodega, tavalistel hoonetel värvilised kahhelplaadid: rohelised, punased jne Erki viitab millenniumi majale. Piafi – reklaam. Piki laia Aliadose avenüüd kesklinnas jõuab samanimelise väljakuni, kus on linnaametite piirkond, asub ka nüüdisaegne raekoda (1957). Pangad, kohvikud, poed, turuplats jne 1910. aastal avati Porto ülikool, kui vabariik välja kuulutati; vanemas osas rektoraat. Mitmed kloostrid, kirikud. 1500ndatel asutati kiriku kõrval hooldushaigla, millel on Manuel I poolt u. 1520. aastal kingitud Elu purskkaev, millel on kujutatud kuningat ja tema perekonda põlvitamas ristilöödud Kristuse ees. Linna kohtuhoone on 20. sajandist. Portos töötas itaalia arhitekt Niccolo Nasoni, kes ehitas 18. sajandil mäe tipus asuva silmaga nähtava maamärgi, 75 m kõrguse torni Torre dos Clerigos, mis on üks Portugali kõrgematest ehitistest; 240 trepiastet viivad üles, kust avaneb ilus vaade linnale. Sammas piiskop Antonio Ferrera Gomes –üks Sao Francisco Kristuse kullatud ja maalitud puidust sugupuu valmistajatest. Raamatupood 1906, kaunimaid maailmas, kaunistused 20. saj juugendstiilis. Sao Bento jaamahoone seisab endise kloostri asukohal, valmis 1916. Jaamahoones sees on 20 tuhat ajaloolisi stseene kujutavat kahhelplaati. Rongid sõitsid Lissaboni, praegu seda marsruuti pole. Uus raudteejaam viib Porto eeslinnadesse. Pilv tõi kerget vihma, läksime üle silla ja siirdusime Sao Francisco kirikusse. 16. – 17. saj-l, kui linnal palju raha, ehitati kiriku barokkinterjöör. Gooti stiilis kiriku ehitamist alustati 1300ndatel aastatel. Kõrget altarit ning keerubite (inglite) ja rippvanikutega ehitud sambaid ja piilareid (tugiposte) katab üle 200 kg kulda; põhjaseinas asub Kristuse kullatud sugupuu, kõige kõrgemal ema Maarja ja püha Joosepi vahel Jeesus Kristus. Altari juures kollaste roosidega kimp ema lapsega kuju kaunistamas. Vitraažid; mõned maalid. Sao Francisco kiriku interjöör on eriline ja ekstravagantne. Ringkäik viib ka katakombidesse (maa-alustesse matmispaikadesse) ning on võimalus näha 1832. aastal hävitatud kiriku juurde kuulunud kloostri aardeid. Laulsime:
1   2   3   4   5


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©atelim.com 2016
rəhbərliyinə müraciət